Miks ma selline olen?

Ilmselt on paljud meist nooruses midagi väga häbenenud. Midagi, mis nüüd, täiskasvanuna pole enam mureks.

Mäletan, kuidas häbenesin teismeeas oma peenikesi jalgu ja kondiseid põlvi nii, et keeldusin lühikest seelikut kandmast. Tundsin, et olen kole. Vaatasin kadedusega kõiki tüdrukuid, kel olid tugevad jalad ja ümarad põlved. Millisel hetkel taipasin, et mu herne­kepid on tegelikult mu välimuse juures just see ilusam pool – ei mäleta. Ilmselt on enamik teismelisena tundnud end alamõõdulisena – kõrvalseisja meelest ehk isegi tühisel põhjusel.

Tünnivabriku mannekeen

Kui väike Alice Käsper (37) lasteaeda läks, ei erinenud ta teistest lastest veel millegi poolest. Ent esimesest klassist alates hakkas ta kehakaal pidurdamatult tõusma. “Nägin teiste laste kõrval välja nagu Kalevi Linda oma 134 cm kasvuga, kuid sealt edasi kasvasin pigem laiusesse.” Ema käis tüdrukuga arstide vahet, ent lahendust ei leitud. Öeldi, et väike laps, asi pole nii hull.

Kuid tüdruku olukord halvenes järjest. Teismeea alguses kostis juba kommentaare, et nii palju saiakesi ja limonaadi ei tohiks ikka pruukida. Ema aina vastas, et ei pruugigi, pigem sööb see laps heeringat. Kehalise kasvatuse tundidega oli Alice sina peal. “Olin kõige kiirem, kõige osavam, kõige tublim,” meenutab ta. “Kehamass kuidagi ei olnudki probleemiks. Lihtsalt nagu keegi oleks mu õhku täis puhunud.”