“Kas ma valmis olen, ei tea, aga täiskasvanuks sain siis, kui mu isa suri. Olin kolmekümne kuuene, kolm last olid olemas, aga isa – ta oli mu jaoks nagu ilmasammas. On nii oluline, et on üks inimene, kelle peale sa saad kindel olla, mis ka ei juhtuks. Ma olin rivist väljas ikka väga kaua... Ja siis hakkas neid lähedaste surmasid tulema, nii et õppisin musta kleiti vihkama.

Me olime Raimoga koos 27,5 aastat – sõna otseses mõttes väga palju koos, tema minul ja mina temal reisidel ja kohtumistel kaasas. Me olime olnud lahutamatud ja kui ta suri,