Kõike ja kohe!

Moskva – see on midagi hoomamatut, suursugust ja kättesaamatut. Nagu õhkasid Tšehhovi õekesed saja aasta eest, tundub ka nüüd...

Iseäranis, kui sul on selle meeletu metropoliga esmatutvuse tegemiseks kõigest kaks armetut päeva, millest suur osa kulub jõuetult liiklusummikus istumiseks. Moskva ummikud on legendaarsed, ja seeläbi üks 15 miljoni elanikuga megapolis’e põhisümbolitest. On huvitav tõdeda, et kohalikud ei arvuta ühest punktist teise jõudmist mitte kilomeetrites, vaid ajas – paarikümne kilomeetri läbimiseks kesklinnas võib halvimal juhul kuluda kolm tundi.

Vee peal ja maa all

Just seepärast soovitavadki moskvalased mitte teha suuri plaane, sest täies mahus – ja eeldatud ajal! – need täituda ei pruugi. Kuid metropoli melus juhtub alati midagi, mida oodata ei oska ja mis seeläbi ehk elamuslikumaltki mõjub. Kui Punase väljaku ja Kremli möödapääsmatud vaatamisväärsused ühes suursuguse GUMi ja vastakaid mõtteid tekitava Lenini hauakambriga – jah, ta lebab ikka seal! – on nähtud, võib vahelduseks valida maaliliste vaadetega jõekruiisi. Mööda jõge kiirustamata kulgedes näeb Moskvat hoopis teise rakursi alt ning silm haarab ajastuetappe ja hoonestuspildi muutusi kogu nende kontrastsuses. Laevalael õhtusööki nautides paistavad kätte Kremli müürid ja tornid, kuldsete kuplitega kirikud, klaasist ja betoonist ärimajad, Lužniki staadion ning 1950ndatel ehitatud “stalinistliku gootika” stiilis kõrghooned eesotsas Moskva riikliku ülikooliga. Värskenduskuuri läbinud Gorki pargis tantsivaid paarikesi nähes ümiseb nii mõnigi reisikaaslane Scorpionsi unustamatut hitti “Wind of Change”, mille saatel langes omal ajal kokku kommunistlik režiim…