See lugu, mille kohta ma ütlen, et paneb ahhetama, juhtus ligi kaks kuud tagasi. Oli ilus kevadine õhtu. Vanemad sõitsid maale ema sõbrannale külla, õde pidi ööbima oma poisi juures ja mind ootas üksildane õhtu teleri ja raamatu seltsis. Olime partneri Keviniga kokku leppinud, et ta seekord ei tule, kuna tal oli oli oma ülikooliasjadega palju tegemist. Aga ta tuli. Ja mitte üksi, vaid oma lapsepõlvesõbraga.

Viimast ma kuigi hästi ei tundnud ja eriti ta mulle ei meeldinud ka, aga olime suhelnud ja mõnikord kolmekesi väljas käinud, kuni ta umbes aasta tagasi naise võttis. Lugu oli selles, et tollele oli kauge sugulane Ameerikast külla tulnud rikkalike kingitustega ja nüüd otsustasid sõbrad mindki peene joogi ja kommidega kostitada.

Ma unustasin Kevinilt küsidagi, kuidas ta õppimisega jääb. Ja mis siin pattu salata - eks olin omajagu kõrvust tõstetud, et nad mulle külla otsustasid tulla. Kindlasti oleksin solvunud, kui oleksin kuulnud hiljem, et nad ainult omavahel või kuskil mujal pidu pidasid. Kuigi möönan, et rohkem oleks mulle meeldinud, kui Kevin oleks üksinda ja ilma igasuguste peenikeste jookideta tulnud, sest viimased polnud meid kumbagi seni eriti tõmmanud.