Kati S. V. Murutar: „Ma ei räägi kellelegi, kui endalegi üllatuseks mõnele töökohale kandideerin.“
Millisesse ametisse sobib 51aastane heas toonuses filosoofiamagister, kel hulganisti kogemusi kirjaniku- ja ajakirjanikutöös, uuega alustamises, projektikirjutamises ning loomapidamises?
Käisin töövestlusel. Mina, aastakümneid iseendale tööd andnud filosoofiamagister, kultuurikeskuse rajaja-juhtija ja kirjanik, istusin Tallinna vanalinnas usutlejate ees, kes olid minust vähemalt poole nooremad – kusjuures nad juhtisid vestlust väga professionaalselt ja veenvalt. Ja neil polnud igas lauses kaht ingliskeelset toorlaenu nagu projektikoolituse ametnikel, keda järgmised kolm tundi oma elust kuulasin.
Töövestlusele sattusin sellepärast, et sotsiaalmeedia kihas reaktsioonidest töökuulutusele, kus otsiti puurikanade heaolu kampaania projektijuhti. Tööpakkumisele reageeriti ülituliselt, kuna aegadel, mil nii paljud inimesed tunnevad end pidetu ja ebavajaliku, ammendunu ja kriisiseisulisena, pakutakse toredat palka professionaalsele kanade eest võitlejale. Inimeste rabedat olukorda võrreldi samas kanade omadega ka sedapidi, et kanad ei saa enda heaks midagi ette võtta – ainult mune seal võre taga –, aga inimesed saavad.
Elukaare uperpallid
Jah, 50 on uus 30. Samas eelmise riigikorra tagatud elukaart pole enam olemas. Oli nii: lasteaed, kool, kõrgkool, eluaegne töökoht kord õpitud ametis, kindel pension. Nüüd on nii, et lasteaiad ja koolid väiksemates kohtades sulguvad, keskealise inimese pärisosa on projektide kirjutamine ning uut põlvkonda, kes pensione maksab, ei ole ja vist ei tulegi.
Ma ei räägi kellelegi, kui endalegi üllatuseks mõnele töökohale kandideerin. Selleks, et turvatunnet suurendada ja koormust vähendada. Usutavasti kandideerivad ka teised küpses eas emandad-isandad aeg-ajalt mõnele töökohale. Muidu ei avastataks ju selliseid kurioosumeid nagu MTÜ Nähtamatud Loomad pakutud puurikanade heaolu eest seisva liikumise juhi amet.
Minu esimene eksperiment oli noorsootöötajate portaali toimetaja kohale kandideerimine. Vastuseks tuli, et eelistati kandidaati, kelle tööpõhimõtted ja oskused on internetikesksemad. Selge, olen siil. Fossiil...
Kolhoosikanadega puutun alati kokku, kui oma tallu suurest kanalast uusi linde toomas käin. Linnugripi tõttu peab ka talukanu pidama võrguga kaetud aedikus. Kui nad aeg-ajalt siiski vabalt uitavad, viivad neid minema nii rebased kui ka kullid – neilgi on ju lapsed toita. Kõigel on hind.
Mitme tuhande kanaga suurfarmis ei ole just väga tore jah. Ent neisse lindlatesse utoopiliste tingimuste nõudmise eest tuleks samuti oma hinda maksta – Kana-Kati hüüdnimi jääks kiiresti ja kindlalt külge.
Patrullpolitseinikuks?
Kui olin juba furoori tekitanud lingi kaudu CV-Online’i keskkonda sattunud, kammisin läbi 45 tööpakkumist. Küsisin sotsiaalhoolekande osakonna juhataja kohta. Vastati, et magistrikraad tuleb kasuks, ja soovitati kandideerida. Intrigeerivaim oli politseinikuks saamise võimalus Raplas. Ma olen naine. 51aastane. Mis siis, et füüsiliselt üliheas vormis – ikkagi.
Selles ametis lubati aastapikkust koolitust töö kõrvalt. Päris kena palka. Tõsi küll, öövahetused hakkaksid närvikava peale... Ent ma pöördusin siiski. Ja sain teada, et kriminaalkorras karistatu (ka promillidega juhtimise pärast) sellesse teenistusse ei sobi. See ei loe, et mu tutvuskonnas on hämmastavalt paljud kenad inimesed eri asjaoludel kriminaalid. Võib ju öelda, et tegijal juhtub, ent tegelikult pole eksimused õigustatavad.
Mis saab pärast töövestlust, kus eile käisin? Esiteks öeldi mulle seal Tallinna vanalinnas, et väga palju kandideerijaid on kohe ülikooli lõpetamas. Seega olen siiski vana. Teiseks viiks see amet mu suvel kolmeks nädalaks teise Eestimaa otsa, ilma võimaluseta vahepeal koju tulla...
Niisiis jätkan kooselu oma nähtamatute loomadega – hirmudega –, kirjutades näidendeid ja projekte. Ja teades, et ka teil on teie nähtamatud loomad, sest me kõik oleme ühenduses ja sarnased.
Loe täismahus artiklit maikuu Eesti Naisest:
