Kaari Sillamaa – muusikapedagoog, helilooja, Laste Kaunite Kunstide Kooli direktriss – on annuse lapsemeelsust põiminud rahuliku ja tasakaaluka täiskasvanulikkusega.

Kaari, kes ei väsi kirjutamast tekste ja muusikat, loomast muusikale peamiselt lastele, ei saakski sellist tööd teha, kui poleks seesmiselt väike tüdruk. Elult nii hellitusi kui ka hoope saanuna võib ta tõdeda: “Elu on kulgemine, muutmatut muuta ei saa.” Järgnevas räägib ta oma elu õppetundidest.

Lapsepõlvest kaasa

Kasvasime õega peres, kus isa oli leebem ja ema rangem pool. Isa pidas silma peal meie õppimistel, aga siiski ei mäleta ma, et oleksime mõne halva hinde pärast kunagi pahandada saanud. Karmiks läks asi kodus vahel muudel põhjustel – näiteks kui ema antud kohustuslik kodutöö, nõudepesu või muu tegemata jäi või laps julges vastu rääkida! Siis võttis ema vitsa ja kasvatas meid omal moel.

Mäletan juhust, kus ta nähvas mulle vastu sääri naabritädi nähes. Isegi mitte niivõrd vitsavalu, kuivõrd just see piinlikkustunne pani mind enesele vanduma: kui mul on kord endal lapsed, siis ma neid ilmaski ei löö! Lubadus sai antud küll teismelisena, aga olen sellest kinni pidanud ja siiani igasuguse ihunuhtluse veendunud vastane.

Suuremas osas oli mu lapsepõlv aga kiire ja põnev. Meid õega pandi õppima Tallinna muusikakeskkooli. Mina õppisin klaverit, õde viiulit. Kuna meil algul kodus klaverit ei olnud, harjutasin pilli kas tuttava tädi juures või Tõnismäel klaverite laenutuspunktis. Ühel päeval tõi isa mulle koju klaveri Belarus! Rõõmustasin väga! See oligi väga oluline, sest minust sai ju muusikapedagoog ja muusikakirjutaja, mis on olnud kogu mu edasise elu sisu.

Olen kogu elu töötanud lastega. Lisaks oma kolmele lapsele on mul palju õpilasi. Meie kaunite kool (nagu isekeskis kutsume) on nii mõnelegi õpilasele pelgupaik – siin on sõbrad leidnud ka sellised lapsed, kes muidu eriti seltsivad ei ole. Osa neist on sattunud oma igapäevakoolis tõrjutute või isegi kiusatute hulka. Seda enam peame kõikide õpetajatega valvet, et meil ei tekiks mingit kiusamist – kui tekib, siis püüame kohe sekkuda.

Meie kool peab olema koht, kuhu laps tahab tulla ja kust ta läheb hea tujuga ära. Lapsi on igasuguseid – mõni õpib kiiremini, mõni aeglasemalt, üks on häbelik, teine vallatu –, aga kui on rollide õppimine, peavad asja selgeks saama kõik. Tihti tuleb lastele õpetada sama asja erinevalt, balansseerides nõudlikkuse ja mängulisuse piirimail. Tean ju, kuidas tundlikum laps võib noomimist teiste juuresolekul südamesse võtta. Kui juhtub, et tekib mõni probleem laste omavahelises suhtlemises, siis helistan ja räägin alati mõlema poole vanematega. Lapsed tuleb püüda lepitada, mis tahes põhjusel tüli tekkis.

Karusselli keerud

Kõik algas Kehra lastemuusikakoolist, kuhu mind suunati kohe pärast konservatooriumi lõpetamist. See oli üsna tavapäratu, sest olin alles 26aastane, minust sai kõige noorem Nõukogude Eesti koolidirektor. Kehra sovhoosi klubis noortekoori tehes korraldasime klubiõhtuid, kuni sellest sündis muusikal “Punamütsike”. Lavastasin selle ise, aga muusika tegi etendusele minu Kehra kooli kompositsiooniklassi poiss Veli Lahtmets, kes oli siis 15aastane!
Peagi sai minust Saue näidissovhoosi klubi juhataja. Tegin laste lauluringi, kirjutasin hulga laule muinasjutu “Pöial-Liisi” teemadel, millest muusikalini polnudki palju maad. Koos abikaasa Indrek Reisneriga ja tänu tema organiseerimisvõimele sündis mu esimene täispikk muusikal “Pöial-Liisi”. Nimiosas tütar Janika, kes oli siis 8aastane. Indrek tõi Tallinnfilmist, kus ta töötas, kaasa filmikunstnik Heikki Halla, kes maalis dekoratsioonid, butafooriks tuli ämm ja tollane kunstiinstituudi tudeng Aapo Pukk valmistas reklaamplakati. Karussell oli keerlema pandud!
Etendus võttis suuremad mõõtmed, sellega sõideti ringi mööda Eesti koole ja klubisid. Lõpuks astusime üles ka harrastusteatrite komisjoni ees, taotlemaks teatri nimetust. Ja see meile anti! Alguse sai laste ja noorte stuudioteater Colombina.
1994. aastal tähistasime Colombina 10 aasta juubelit rokkoratooriumiga “Võti paradiisi”. Teades, et rendileping Tallinna Filharmooniaga, mille ruumes lasteteater tol ajal tegutses, hakkab lõppema, läksin direktor Tarmo Leinatamme jutule lepingut pikendama. Tarmo tegi aga ootamatu ettepaneku luua kool – kaunite kunstide kool –, kus lapsed saaksid õppida erinevaid erialasid, nagu laulmine, tantsimine, näitlemine, keraamika ja joonistamine. Kooli direktrissiks kutsus ta mind ennast, aega mõtlemiseks andis 24 tundi. Sama aasta 3. oktoobril astusingi vastloodud huvikooli direktorina saali ette avaaktust pidama. Õpilasi, kellele ulatasime ahjusoojad õpilaspiletid, oli 67.

Elukool

Kaunite kunstide kooli sünniga algas mu elukool. Tegeleda tuli kõigega, alates loomingulisest ja igapäevasest õpetamisest remonditöödeni, kesksel kohal raha saamine ja jagamine. Mäletan kiirust, mis pidevalt tagant tõukas, alatasa tuli kõiksuguseid probleeme lahendada.
Džunglimuusikali “Mowgli” esietenduseni oli aega vaid nädal, kui äkki noormees, kes fonogramme tegi, vaateväljalt kadus. Tegemata oli veel 12 fono! Ei jäänud muud üle, kui hakkasime Janikaga ise fonogramme tegema. Alguses oli raske, aga tuli hakkama saada.
Alates sellest hetkest teemegi oma fonogrammid ja orkestreerimised ise. Olen tänulik varasema koostöö eest Urmas Lattikasele, Koit Toomele, Tõnu Kõrvitsale ja teistele. Kuulan ikka vahel nende tehtut ja õpin sealt, milliste pillide kooslus on parem. Õpin ka Janikalt, sest minu meelest on tema praegu orkestreerimises tugevam kui mina.

Minu päris olemus ilmneb loomingu, mitte tavaelu kaudu – mul polegi sellist asja nagu tavaelu. See on minu põhitöö: kirjutada nii kiirelt, kui vaja – ühele libreto, teisele muusika, kolmandale laulusõnad. Mul on pidevalt käsil mitu muusikalist projekti korraga, see on võidujooks ajaga. Olen harjunud olema tööalaselt kättesaadav. Eriti kiireks läheb enne esietendusi. Kui näiteks lavastaja, kunstnik või ka kostümeerija saadab päringu hilistel tundidel, tuleb ruttu vastus leida, sest etendus peab saama õigeks ajaks “lavastatud, kujundatud ja riietatud”.

Saatuse keerdkäigud

2013. aastal jäin kõrge palavikuga grippi. Selle tagajärjel tekkis mul äkki tugev valu paremas peapooles. Esialgu kahtlustati insulti, põhjalikud uuringud haiglas õnneks seda ei tuvastanud. Tegemist oli kolmiknärvipõletikuga, mis tõi kaasa parema näopoole halvatuse, seda kutsutakse Belli halvatuseks. Algas pikk tee tervenemise poole. Minuga on vaeva näinud paljud väga head arstid. Praeguseks on asi juba tunduvalt paranenud. Kõnedefekt, mis haigusega kaasnes, on vähenenud, mu jutust saadakse jälle aru. Tuttavad tunnevad mind taas ära.
Haiguse esimesel neljal kuul ma inimeste hulka minna ei tahtnud ega näidanud end ka õpilastele. Päris ära see haigus vist ei lähe, aga olen õppinud olukorraga toime tulema. Käin nõelravis, mis on palju aidanud. Mudilasteatri tundides olen lastele lihtsalt öelnud, et mul on nägu haige. Laps oma siiruses on otsekohene. Mõni küsibki otse: “Aga miks sul, õpetaja Kaari, teine silm imelik on?”
Teen taas tööd, kuid nüüd püüan korraldada nii, et vähemalt üks päev nädalas jääks vabaks. Mäletan, et kui üle pika aja jälle avalikkuse ette läksin – uue õppeaasta avaaktusel –, kandsin laiaäärset kübarat, mis mu haiget näopoolt varjas. Küsisin naljatades saalis istuvatelt õpilastelt ja nende vanematelt: “Kas ma näen piisavalt teatraalne välja?” Kui seepeale naerupahvaku ning aplausi sain, tundsin, kui hea tunne on tagasi olla.

Kanaemast vanaemaks

Olen üsna rahuliku loomuga, aga oma laste puhul, kes kõik ju ammugi suured, olen täielik kanaema. Ma nii pabistan, kui keegi neist kuhugi sõidab. Minu lapsed – Virgo, Franck ja Janika – peavad alati raporteerima, kas helistades või SMSi saates, et on punktist A punkti B kohale jõudnud. Muidu ma rahu ei saa.