Juss Piho: "Mulle oli see jube piinlik. Punastasin ja maalisin, käed värisesid."

Lugu ilmus ajakirjas Elu Lood 2017. aasta suvel

„Elu jooksul on olnud esindatud kõik värvid. Seal võib olla nii oranži kui punast ja sinist kindlasti,” ütleb eluaeg pliiatsit, pintslit või spaatlit pihus hoidnud maalikunstnik Juss Piho oma Nõmme kodus-ateljees.

Juss on tiksunud nagu perpetuum mobile läbi elu kunsti sees ‒ lasteaiast tänaseni. „Ma mäletan, et joonistasin mingisugust miilitsaautot, kui kõik lapsed olid ringis ümber ja ahhetasid. Äkki sealt saigi alguse, et ma joonistasin,” rullib ta lasteaiavaibal muu hulgas lahti ka Indrek ja Kaarel Tarandiga liivatunnelite ehitamised ning kultuuriinimeste ja parteibosside lasteaiaga kaasas käivad basseinirõõmud. „Rõõmutare lasteaias oli hoovis ujumisbassein, hekiga liigendatud – nagu väike Versailles’ aed. Mulle õudselt meeldis seal ujumiskonnadega plätserdada.”

Kunsti õppinud ei ole Juss Piho üheski koolis iialgi. Küll aga on maast madalast liikunud vastavais „ringkondades”: „Mu vanemad tundsid maalikunstnik Valdur Ohakat väga hästi. Kui ma olin pisike, siis käisin seal esimest korda. Tagasi tulles lõikasin ära oma ranitsa sanga – see ei olnud nahast, vaid kunstnahast. Ja mul olid ka mingid guaššvärvid. Ma hakkasin selle sangaga siis guaššidega värvima, sang oli spaatel. Ma töötan ka praegu põhiliselt spaatlitega. Aga siis mõjutas see mind nii, et hakkasin värvi spaatliga, selle ranitsasangaga, laiali ajama. Nii sain sellega oma esimesed katsetused teha. Äkki ma olin siis viie-kuueaastane.”

Suuremaks saades lisandus sealsamas veel igasuguseid avastusi. „Siis ma olin juba vanem ja käisin Ohaka juures akti maalimas. Valduri abikaasa Eetla oli see, kes ajas talle need aktid kuskilt välja. Ilmselt olid need vanad ERKI modellid. Aga ma olin noor ja õudselt häbenesin paljast naist. Ma olin siis 16–17-aastane. Mulle oli see jube piinlik. Punastasin ja maalisin, käed värisesid. See oli kosmiline kogemus. Et nii noor ja ... alasti naine! Aga siis Eetla tuli, julgustas ja õpetas akti joonistama. Eetla oli päris õudne õpetaja. Ta õpetas joonistamist, kompositsiooni. Aga see oli huvitav! Sel ajal olid ka need kohviõhtud, kus tuli Valdur kampa ning sai pikalt istutud ja arutatud kunstiprobleeme. Justkui omamoodi kool.”

See „kunstikool” oli Meriväljal. Olgu remargi korras öeldud, et Ohakatel elas sel ajal seal ka konisid sööv eesel. „Eetla ütles: „Kui te teate kedagi, kes suitsetab, siis ärge konisid ära visake, vaid tooge siia.” See eesel oli vist kusagilt Usbekist toodud ja armastas tubakat,” muigab Juss seda meenutades praegugi ja kinnitab, et vaat eeslit ta ei olegi elu jooksul kordagi joonistanud.

Pisipättustest Lenini portreedeni

Kunstiväline elu möödus Jussil kooliajal tolle aja kohta üsna tüüpiliselt ehk siis venelastega kakeldes ja pisipättustes osaledes. „Miilitsasse ma ei sattunud. Huvitav jah, et see ei ... Vabalt oleks võinud sattuda, aga see on tõesti minust mööda läinud. Õnneks. Ilmselt ei teinud siis nii hulle tükke,” libistab ta käega üle lõua. Ja lööb muhelema üht pisut nartsissistlikku seika markeerides: „Meie kooli kunstiõpetaja Hillar Tatar, kelle juures ma käisin ka kunstiringis ega tundnud end seal kuigi hästi, joonistas mingisugust pannood kooli. See on praeguseks sealt ilmselt kadunud, aga siis ta tegi jah suurt seinamaali. Ma varastasin temalt punase värvi tuubi. Õlivärvi. Me kirjutasime sõbraga maja välisseina peale oma nimetähed: JP ja ML. Suurelt. Otse tuubist. Siis muidugi saadi meid kohe kätte. Aga noh, mingil määral oli seal juba siis see, et sa tahad ennast näidata. Majahoidja viis meid õppealajuhataja juurde ja me saime jälle sugeda. Kas ema kooli või mis ...”

Eriti karmiks läks asi siis, kui veel suuremaks saanuna kasvas sõjakomissariaadis nende vastuseta jäänud kutsete kuhi, mis olid tahtnud Jussi sõjaväkke tirida. Samal ajal oli Jussi ja Ivi vahel leegitsema löönud telemajas alanud armastuslugu, mille abieluks vormistamisele tahtis Nõukogude sõjavägi millegipärast hirmsasti kaikaid kodaraisse loopida. Aga inimene ju ikka loodab. Juss üritas nii, üritas naa pääseda, mängu tulid isegi tuttavad sõjakangelased. Kuid läks ikka nii, nagu läks – sõjaväkke pidi minema, pulmi teha ei saanud. Kuigi plaanid olid olnud ilusad – naisevõtt pidi toimuma 24. veebruaril, Eesti Vabariigi aastapäeval. Reaalsus nägi ette aga nii, et päev pärast seda, kui Juss lõpuks sõjakomissariaati jõudis, tuli tal olla nagu viis kopikat kogunemispunktis, et jõuda viivitamata Pihkva oblasti utšebka’sse. Seal veedetud ebasõbralikule poolaastale järgnes poolteist aastat sõjaväe klubis Lenini nägude joonistamist. „See oli õudne, õudne,” on lakooniline kommentaar sellele ajale.

Hüppelauad

Pärast sotsrealismi militaarviljeleja kuulsusetu ajajärgu lõppu võttis kadunud poja õige varsti oma rüppe ajakiri Pikker ning ühtäkki tundis Juss seal, et karikatuurikunstnikuks tahaks ta terveks edasiseks eluks jääda. „Kummaline, kuidas kunagi sai mõeldud, et ma jään eluks ajaks seda tegema. Et ma ainult karikatuure teengi, et see on minu eriala. Ma ei tea, miks. Võib-olla sellepärast, et mu isa Evald Piho oli karikaturist. Ta oli proff, ta teenis sellega leiba.”

Aga üheksakümnendatel hakkas see asi ikkagi ära vajuma ja kutsuvalt pilgutasid silma hoopis raamatuillustratsioonid. Kiire vaheküsimus Jussile: „Kas sa praegu ka vahel karikatuure teed?”

„Ei! Mitte iialgi. Absoluutselt ei tee. Ma olen sellele joone alla tõmmanud. Võib-olla ma saaksin hakkama, aga ... Ega see kuhugi ei kao, mingisuguse treenimisega saaks jälle hakkama. Aga kummaline on see, et isegi ei taha teha. Ma olen nii välja kasvanud sellest, lõpparve teinud, aitab, noh! No mis, ainult karikatuure teha 50-aastaselt, see oleks natuke imelik ...”

„Alguses meeldis mulle illustratsioone teha küll, aga ka sellest kasvasin välja,” jätkab Juss. „Illustratsioone tehes sa pead arvestama kellegagi, kellegi tekstiga. Kuigi ma olin siis väga isepäine. Ma lugesin teksti küll läbi, aga panin sinna sisse vaba loomingu. Ma ei olnud tekstis kinni, ma ei illustreerinud seda otseselt. Pilt peaks ütlema sama kui tekst, aga see pilt peaks ütlema sellega võrdväärselt – muidu on minu jaoks mõttetu.” Ta mõtleb korraks järele ja lisab: „Võib-olla kirjanikud kirusid mind, aga see ei huvitanud mind kõige vähematki, sest mina olen ju looja, mul on samasugune vabadus teha omapoolne visioon asjast. Ja keegi ei takistanud mind. Nii et ma arvan, et kirjanikud on suhteliselt normaalsed inimesed, nad arvestavad, et ahah, väga lahe, miks mitte.”

Kohal

Praegu teatakse Juss Pihot kui jõulist ja isepärast maalikunstnikku, kelle suured ja vähem suured maalid ripuvad uhketes restoranides, büroodes ja kodudes ning kellel on igal aastal õige mitu näitust. Jussi suurte akendega ateljee asub vaiksel-kitsal Nõmme tänaval mändide vahele kiilutud majas, lühikarvaline tšau-tšau Gunnar liigub seal pintsleid täis laudade ja maalide vahel harjumuspärase omamehelikkusega ning taustaks mängib Klassikaraadio. Alati. Teises toas töötab sisearhitektist abikaasa Ivi, kes itsitab Väikese My moodi, et kui tema mahub ära väikese laua ja suure monitori taha, siis Jussil läheb oma tööks vaja peaaegu poolt maja ning kõik kohad on ta maale ja kunstikola täis. Produktiivsus on sellises ümbruses aga tõesti muljetavaldav ning Juss töötab maalide kallal KOGU AEG.

Kirg lahvatab mõtte juures, kas nii palju töid peaks ka välja näitama. „Tead, öeldakse, et ära tee nii tihti näitusi, see ei ole hea. Ma olen kuulnud seda. Ma ei tea, miks. Et nii tihti ei tohi teha. Aga kui ma teen palju tööd, kui ma teen pilte, siis ma pean neid näitama! Mul ei ole mõtet teha neid sahtlisse, nurka kuhugi! Ma tulistaksin kogu aeg, kui oleks võimalik! Näitusi teha. Miks mitte!” hüüatab Juss. Ja lisab hetke pärast iroonilisemalt: „Võib-olla on see mõnel mingi imago loomise eesmärk, kunstiteadlastel on tekkinud mingisugune imago, et tee kümne aasta jooksul üks-kaks näitust ja aitab küll. No miks! Ma ju töötan! Ikka tahad näidata.”

Füüsiline ja vaimne vajadus

Aga Juss, MIKS sa maalid?

„Miks ma üldse maalin? Mul on vajadus maalida. Füüsiline ja vaimne vajadus. Ma ei kujutaks ette, kui ma ei saaks maalida. Ma läheksin närviliseks, ma arvan. Ma ei tea, mis minuga juhtuks. Ma hakkaksin, kurat, palgamõrtsukaks. Ma hakkaksin mõrvariks. Vägistajaks.” Naer köögilaua taga paneb kaks kassi akna taga õues liikvele ja seintel olevatel maalidel pilgutavad kahtlaselt Jussi nägu mehed silma. Kas need ongi autoportreed?

„Seda on öeldud küll, aga tegelikult ma ei mõtle selle peale. Ma ei tee seda sihilikult, ausalt ei tee. Et ma maalin ennast ... Aga kõik tõesti ütlevad: „Näe, sinu moodi!” See tuleb võib-olla alateadlikult. Kui mõelda, siis seda on ju kõige lihtsam teha – vaatad peeglisse ja näed oma figuuri ära,” vaatab ta iseendaga maalidel tõtt.

Kui Juss hakkab maaliga tööle, siis ta ei tea, mis sinna tuleb. „Mul ei ole kavandit, mul ei ole mitte mingisugust mõtet konstrueeritud – et vaat nüüd ma teen sinna vasakule selle, paremale selle, taha selle ... Ma hakkan lihtsalt tööle ja sealt koorub siis pilt. Ma ei oska öelda, mis tuleb. Elu ongi selline!” kirjeldab ta maali algust ja räägib ka seda, kuidas on aina enam liikunud lihtsuse poole. „Kunagi ma kasutasin sümboleid. Ei tea, võib-olla ma tahtsin ennast huvitavaks teha. Ma kasutasin linde, maalisin linnu isegi kellelegi pähe. See on ka mingisugune sümbol. Või siis tass, mis on kummuli kukkunud. Või kassid. Mingi loom kuskil. Aga mida aeg edasi, seda rohkem sa elad end sellest välja. Nüüd on pigem sedasi, et mida vähem on pildil ning mida pingestatum on üldfoon, et seda tähtsat välja tuua, seda enam hakkavad kõik ülejäänud asjad ära kaduma. Ma ei tea, see on ilmselt hea märk. Igasugune praht ära! Mis sümbol, milleks seda on vaja! Ära tee sümbolit, anna seda tunnet edasi mingi muu asjaga, sellesama fooni, oma värvide kooskõlaga.”

Nii see elukunst, kunst elus või värviline elu käibki.

„Kui mul on hea, siis ma panen värvi. Kuigi ma ei ole eriti värvimees. Selles mõttes, et ma ei kasuta kuigi intensiivseid toone. Mulle on tähtis tasakaalustatus, toon toonis, et neil omavahel tekiks mingi pinge. Sa ei pea panema kärtsu tooni, piisab tagasihoidlikumast, et need töötaksid. Ma kraadin kaua, segan.” Ja et kõik ikka selge oleks, siis Juss jätkab: „Tavaliselt tehakse foon enne ja siis maalitakse sinna peale. Mina teen enne ikkagi kujutise ja pärast kraadin selle fooni. See, mis hakkab fooni tagant esile tulema, on tähtis. Need mu foonid tunduvad kõik hästi hallid, pruunikad, murtud toonidega. Aga tegelikult on need segatud, kõik on erinevad ja kooskõlastuvad sellega, mis on maali peal – kas siis figuurid või natüürmort või midagi muud. Mulle on foon see nõks, millest midagi esile tuua.”

Igapäevaelus võib Jussi fooniks, „elamisnõksuks” pidada tema kodu ja abikaasa Ivit, kellega koos on oldud juba üle 30 aasta, ühendajaks peale kahe täiskasvanud poja kindlasti ka omavahel kokku kasvanud huumorisoon. Vaheldust pikib kalapüügikirg, millest kantuna leiab Juss end vahetevahel küll Valgejõe, küll Norra või Prantsusmaa kalavetelt – viimastelt nüüd mai lõpus koos sõber Scott Dieliga tagasi jõutigi. „Tead, see on sõltuvus. Sõltuvus on nii hea kui halb. Ma teen kõike 100 protsenti. See on kindlasti sõltuvusega seotud,” diagnoosib ta.

Juss Piho silm särab, aga naeratus on justkui pisut vabandust paluv, kui ta hakkab viimaks ka ise oma elu ja tegemisi analüüsima: „Võib-olla jah on mu elu maalides. Paljud elavad välja – suhtlevad, käivad pidudel. Aga ma jätan kõik enda sisse ja annan siis maalile. See on nende väljund ja see ei ole ka halb. Aga minu väljund on nii, et ma ei ela välja, vaid ma elan selle oma loomingusse.” Natukese aja pärast jätkab ta kindlamini: „Tõesti, elu kui selline ei ole mul värviline, midagi ei juhtu, ei ole seiklusi. Aga ma elan nagu omas maailmas. Ma maalin selle, mida ma tahaksin, mingisuguse stoori. See maailm, mida ma maalin, on põnev.”

No ja ausalt, põnev on veel vähe öeldud, Juss Piho maailm on kummastav, vaimustav, kriipiv, kohati ka naerust rõkkav ... ja ikkagi värviline. Vaadake ise!

Avatud ja adekvaatne

Sõber Vladislav Koržets, humorist, kirjanik, saatejuht ja kalandushuviline

„Sõber Jussi iseloomustab avatus. Ta on hingelt maailmale lahti. Ta ei ole oma arusaamades, oma ideedes kinni, ta ei ole nende vang. Ta näeb maailma üsna ausa pilguga. Kui me vaatame, kuidas ta maalib, siis see on iseasi – et millise maailma ta loob, mis läbi tema kumab. Aga mina olen kogenud, et ta on adekvaatne. See võib tunduda mitte kompliment, aga see on tänapäeval hoopis äärmiselt suur kompliment, kui inimene on maailma suhtes adekvaatne. Oma adekvaatsuseni on ta jõudnud muidugi ajapikku. Ega me keegi ei ole läbi elu ja kogu aeg olnud adekvaatsed.

Mina tunnen Jussi juba aastakümneid ja olen koos temaga ka tormiseid, ebaadekvaatseid aegu üle elanud. Selles mõttes mul on suur rõõm, et ta on jõudnud sellise mõttelise ja tundelise selguseni endas, millega kaasneb heatahtlikkus, huumorimeel, maailma selge ja mõnus tajumine. Peale selle ühendab meid veel mõni ühine kirg, nagu kalad. Me olme mõlemad kalasõltlased ja seetõttu mõistame teineteist tiba paremini kui inimesed, kes ei ole säherdustest hullustest nakatunud.”

Et saaks koju pintslite juurde!

Abikaasa Ivi Piho, sisearhitekt

„Juss on sündinud kunstnik. Mõni õpib ja siis saab, aga Juss on sündinud. Tema elu ongi selline ja midagi muud ta ei taha teha. Ega selles midagi halba ei ole. Kunstnikuks tasubki saada sellel, kes on kunstnik, mitte sellel, kes õpib kunstnikuks. Tema elu on siin kodus. Kui ta käib linnas, ajab mingi asja ära, siis on kümne minuti pärast juba siin tagasi. Selles mõttes ta on nüüd, vanemas eas, väga kodukeskne. See ongi tema elu. Me oleme siin elanud üle 30 aasta, kõik on hästi stabiilne. See ilmselt mõjub talle väga hästi. Siin on tema tagala.

Ta on põhjalik. Kui ta midagi teeb, siis teeb seda väga hästi. Ilmselt on ta andekas inimene, aga andekad inimesed on kõik ka natuke laisad – see on nagu halb omadus. Kuigi ei saa öelda, et Jussil kõik kergelt tuleb, ta on ju iseõppija, tööd on ta kõvasti teinud, aga noh ... nii suuri larakaid teha, nagu ta maalib ... Kuid nagu ma ütlesin, ta on sündinud kunstnik. Talle ei saa öelda: „Mees, mine tööle!”

Kõik imestavad alati, et tal on nii palju pilte. Selles mõttes ei ole ta üldse laisk, ta teeb oma tööd. Võib-olla ta mingeid muid asju jätab alati viimasele minutile: kui lumi tuleb maha, siis laome puid ... Ja muid selliseid asju.

Mis on aga halb asi – reisida ta ei taha. Ta ei suuda olla ilma oma nende pintsliteta! Kaks päeva oled ära olnud, siis ta hakkab juba kibelema, tahab koju. Et saaks koju koera ja pintslite juurde. Mugavust armastab. Kodus on turvaline ja mugav.

Kõike, mida ta teeb, teeb ta hästi kirglikult. Ma arvan, et ta saab peaaegu kõigega hakkama. Kui ta tahab. Aga teda ei huvita peaaegu miski muu kui kunst. Me ju oleme ehitanud küll ja igasuguseid asju on tehtud ... Aga ju siis pole enam vajadust nende järele. Kuskil ei pea kopsima. Mingit maakodu meil ei ole, siin me elame ja siin me hommikust õhtuni oleme ninapidi koos. Ma arvan, et see, mis meid seob, on huumorimeel. Selles mõttes, et me hommikust õhtuni võtame sõbralikult teineteise kallal.”

Muusa tuleb kutsuda

Sõber Scott Diel, kirjanik, pesueht ameeriklane, kolumnist Vello Vikerkaar

„Mina kohtusin Jussiga Valgejõe ääres. Me oleme mõlemad lendõngemehed, aga mina loomulikult olen parem lendõngemees kui Juss ja ma olen õpetanud talle kõik, mida ta teab sellest teemast.

Lendõngemees peab ettevaatlikult valima, kuidas ja kellega oma aega kasutab – me oleme päris valivad inimesed. Jussiga on meil kuidagi nii, et elame sama tempoga, samas rütmis. Kui me oleme jõe ääres, siis ei ole mingit sellist probleemi, et üks tahaks ühele poole minna ja teine teisele poole. Meil lihtsalt klapib. Tundub, et Juss ei kiirusta elust läbi ja saab aru, mis on tähtis. Vist sellepärast me olemegi sõbrad.

Ma käin päris tihti Jussi juures. Ma ei ole muidugi maalija, aga ma püüan teda toetada. Ma ei ole piisavalt rikas, et osta Jussi pilte, aga õnneks on ka sellised inimesed olemas. Kui ma olen Jussi juures ja näen, kuidas ta töötab oma stuudios, siis saab kohe selgeks, et ta ei ole üldse laisk inimene. Ta saab aru, et muusat tuleb kutsuda ja muusa tuleb ise su juurde salaja, kui sa oled töökas. Kirjanikuna ma usun seda ka.

Lõpetuseks ütleks, et kui me oleme jõe ääres, siis ma tihti pildistan. Ja ma olen talle siis mitu korda öelnud, et ta ei peaks sama särki kandma kogu aeg!”