Oo, juba sirelid!

Naistepäev tõi lillepoodi juba sirelid! Ka 1958. aasta Nõukogude Naises oli naistepäeva-reportaažis juttu sireleist, mis sel päeval ruttu lettidelt kadusid. Samas pole neid vahepealsetel aastakümnetel üldse poes märgata olnud.

Lillebutiigi Solaris ja Liivalaia Lilleäri omanik Helle Väin tellib sireleid Hollandist. „Eks neid ostetakse vau! emotsioonist, kui tahetakse millegi erilisega üllatada. Vahel tellin neid ka me oma rõõmuks, et valik oleks suurem ja põnevam. Kevade poole lähevad oksad suuremaks ja lopsakamaks. Nii nagu puitunud varrega taimede puhul ikka, tuleb ka sireliokstega pisut mängida – neile uus lõige teha, kuuma vette panna, kasutada lõikelilledele mõeldud säilitusainet.“

Eksootikast rohkem rõõmustavad Helle Väina aga „Eesti oma esimesed lõvilõuad ja roosid, mis just sel nädalal me poodidesse jõudsidki. Ja tulbidki olid naistepäeval ainult eestimaised.“
Kui tähtis on ostjale nn lillede keel? Helle Väin: „Laialt on levinud uskumus, et tingimata peab kinkima paaritu arvu õisi... Mõned ostjad loevad kobarnelkidelgi üksikud õied üle, et ei tuleks kokku paarisarvu! Seevastu matustele viiakse just paarisarv lilli. Ja ka pruudikimpu tahetakse õisi paarisarv.“
Paljud peavad valget krüsanteemi ja kallat matuselilleks. Helle Väin: „Minu meelest on kõik lilled väga ilusad, ükski pole teisest halvem ega parem, kuid on mingid müüdid me minevikust. Minu jaoks on kalla ääretult pidulik ja suursugune lill, mu ema pruudikimpki oli kalladest!“

Kevade poole ostetakse rohkem kollaseid õisi – et koduski rohkem päikest oleks. Suure armastuse puhul aga ei saa muidugi punasest mööda.

Helle Väinal on hea meel, kui nõu küsitakse. „Alles eile ütles üks noormees, et kingib elus esimest korda lilli ja küsis armsalt, kas ta peaks paberi ka enne üle andmist ümbert ära võtma.“