Kuna mu vanemad on lahutatud ja teismeiga oli minu jaoks keeruline, iseseisvusin juba kuueteistkümnesena. Aasta hiljem, 2009. aastal kolisin Inglismaale. Käisin suvel enne seda tööl ettekandjana, et osta üheotsapilet ning ka taskuraha kaasa võtta.

Londonis olin kokku üle viie aasta. Esimesel aastal õppisin Lewisham College’is ärijuhtimist. Kooli kõrvalt töötasin poole kohaga pokkeriklubis ettekandjana, kooli lõppedes olin seal ametis kolmel päeval nädalas. Mõnikord kestsid pokkerimängud nii kaua, et alustasin tööpäeva lõuna ajal ja lõpetasin kell seitse-kaheksa järgmisel hommikul. Kuid see-eest oli ka raha piisavalt, käisin nädalas vähemalt korra šoppamas ning sain veel kõrvalegi panna.

Esimene Londoni-aasta oli siiski väga raske, elasin pubi ülakorrusel. Kord, kui koolist koju tulin, oli pubi kinni ja elumaja külm. Lõpuks selgus, et ülemusel on elektriarve juba üle poole aasta maksmata ning elekter välja lülitatud. Jaanuaris jäime täiesti ilma kütteta, toas oli 10 kraadi! Siiski õppisin, et kui ümbritsed end inimestega, kellest hoolid ja kes sinust hoolivad, saad jõudu edasi minna. Eestist eemal olles sain juba kolme kuu jooksul teada, kes on mu tõelised sõbrad ja kes niisama seltskonna mõttes kaasa hängijad.

Töötasin pokkeriklubis kolm aastat. Siiski otsisin midagi paremat ja töökaaslase soovitusel kandideerisin Playboy Casinosse. Nähes piltidelt kõiki neid ilusaid tüdrukuid eri maailmanurkadest, arvasin, et sinna ma küll ei pääse. Aga viie päeva pärast oli mu elu üks hirmsamaid intervjuusid ja nädal hiljem sai minust ametlikult Playboy bunny ehk jänkuke koos kostüümi, kõrvade ja sabaga.

 Loe edasi Eesti Naise digiajakirjast digi.eestinaine.ee!