ÜLIEKSTREEMNE EKSPERIMENT: Neli nädalat nunnakloostris

Ühe naise muljed paarist Norra nunnakloostris veedetud päevast mõjutavad mind nii, et veel samal nädalal võtan Pühade Õdedega ühendust. Tunnen, et  p e a n  minema!

 Tingimata tahan minna kloostrisse vabatahtlikule tööle, mitte niisama puhkama. Et neljast nädalast lühemaks perioodiks ametisse asuda ei saa, tuleb kogu puhkus korraga välja võtta. Kloostrikord on lihtne: päevas neli ja pool tundi tööd ning seitse palvust, lobisemine on keelatud, telekas, raadio ja muusika puudub, netiühendus on minimaalne ning kella poole üheksast õhtul hommikul kella üheksani ei tohi kellegagi rääkida.

Fjordi valgus

Lennuk jääb hiljaks, nii et Trondheimi jõudes on viimane kloostri poole suunduv rong juba ära sõitnud. Õnneks ei tule mul veeta ööd lennujaama pingil, sest õde S. (The Crazy One, nagu ütleb tema kohta üks teine vabatahtlikule tööle saabunud tüdruk) hüppab hoolimata järgmise hommiku kella neljasest jumalateenistusest niisama hästi kui südaööl autosse ja kihutab mind ära tooma. “Nunnarüü lehvides,” tahaksin lisada, kuid minu suureks imestuseks mitte – tuleb välja, et ka Pühad Õed tohivad kanda teksaseid ja kortsunud pluusi.

Pärast tervitusviisakusi tormab õde S. otsejoones lennujaama ainsa veel avatud kiirtoiduputka poole ning küsib, mitu pitsalõiku mina sooviksin. Äsjamanustatud Starbucksi võileivast ja üllatusest oimetu, ei suuda ma söögile mõeldagi. Õde S. aga pistab autos pintslisse ühe hiiglasliku tüki teise järel, vaba käega rooli keerates või siis elavalt žestikuleerides. Tundub, et tema Toyota Prius on automaatkäigukastiga. “No kuulge, ameeriklased ju ei suudagi manuaalkäigukastiga hakkama saada!” naerab Isa A. järgmisel päeval meie seiklusest kuuldes.

Justnimelt, nunnakloostri territooriumil liigub ka meesterahvas. Tõsi, ta ei ela nunnadega samas hoones, vaid ühes külalistemajadest. Isa A. jagab hommikust armulauda ning palvustest vabal ajal tegeleb kõikide mehe kätt nõudvate töödega: niidab muru, lükkab lund, kärutab mulda, kasvatab juurvilju, kastab taimi... Esimest korda näengi teda peenart kaevamas ja lustakat viisijuppi ümisemas. Iirlasest preestri aktsent on nii meloodiline, et kui ta räägib, kõlab see nagu laul.

Kuna Pühad Õed on väljasõidul, saan hakatuseks vaba päeva. Ja ma ei oska sellega midagi peale hakata. Näib imelik ja ebaviisakas istuda jalad seinal, kui teised vabatahtlikud parajasti tööd murravad. Pühin puhtaks köögi põranda, pesen nõud, aitan lõunasööki valmistada – ja ikka on päev alles suures kõrges. Oma kitsukesse kambrisse minna ma ometi ei soovi, seega teen end hästi väikeseks ning istun maja ette päikesesse. Jälgin võlutult ja täitmatult, kuidas hommikuvalguse teravad varjud asenduvad fjordil keskpäevase luitunud küllusega. Puhuti libiseb paar purjekat üle vee. Aeg-ajalt loen materjale, mis mulle pihku pisteti. Vaikusest, tänust ja leplikkusest. Kaasavõetud naistekad jäävadki sahtlipõhja.

 Sujuvalt sulandudes

Et paremini sulanduda, osalen püüdlikult õige mitmel missal päevas, kuigi ei mõista tsistertslaste ordu rituaalidest ega norra keeles räägitavast midagi. Aga eks aastategi eest, mil sai koduse katoliku kiriku rüpes käidud, võis veenduda, et lihtsurelikul pole määratud pühadest tekstidest aru saada. Suure osa esimestest jumalateenistustest ma lihtsalt tukun omalaadi letargias, üritades poole silmaga piiluda, millal on aeg püsti tõusta, millal kummardada ning kas juba tohib tagumiku tagasi pingile toetada.

Lauluraamatus ajan tükk aega järge, enne kui pihta saan, kus me omadega oleme. Teinekord jõuan oma nõrgukese hääle ja vaevalise häälduse teiste sekka poetada alles siis, kui laul juba lõppemas. Mingil hetkel ehmatan end oimetuks, kui kõik püsti kargavad ja üksteist kallistama kukuvad. Katoliku kiriku jumalateenistusel tähendab see midagi säärast, et kõik me oleme siin vennad ja õed ning elame sõpruses ja teineteisemõistmises, seega “issanda rahu olgu sinuga”. Küllap oleks kodus pidanud rohkem eeltööd tegema...

Sellegipoolest mulle need jumalateenistused meeldivad. Nunnad laulavad nagu inglikoor – ja palju maailmas üldse võiks olla kirikuid, mille üks sein on maast laeni klaasist ning selle taga lainetab meri? Klaasist on ka katus, mida toestavad tugevad puust talad, nii et läbi nende kirikusse voogav valgus maalib soojadele seintele läbi päeva kauneid ruudumustreid. Olgugi et siin ei näe tüüpilise katoliku kiriku toredust ja müstikat, tundub see ühe kauneima kirikuna, kus ma kunagi käinud olen. Ühe uuemana ka – tahvel põrandal ütleb, et pühakoda on rajatud vaid kümme aastat tagasi.

Pühad Õed on ärevil. Üksteise järel kutsuvad mind neljasilmavestlusele Kloostri Kõige Suurem Boss, Vabatahtlike Ülemus ning veel üks õde, kelle rolli ma kohalikus hierarhias ei tea. Eri sõnastustes küsivad nad kõik mu siiasaabumise tagamaade kohta. Mõistagi, ma olen ajakirjanik. Ja teadagi on leheneegrid alati skandaali või muude magusate pisiasjade peal väljas. Tuleb välja, et kõmulehtede reporterid on kloostrielu kõigi peensustega ennegi tutvust teha soovinud ning siia vaikselt – sealhulgas ka end vabatahtlikuks maskeerides – sisse imbuda üritanud. On juhtumeid, mil nunnasid on üritatud pildistada nende üliprivaatsetes ruumides ning pühendunud tegevustes. Vähe sellest, üks õdedest on ise endine ajakirjanik, eelmises elus kohalik kuulsus. Pole siis ime, et mu amet paanikat tekitab!

Aga mina ei ole skandaali peal väljas. Räägin oma isetu aitamise soovist, ametialasest ületöötamisest, kodusest üksivastutamise ja -majandamise painest, Tujukast Teismelisest ja Agressiivsest Autistist. Ma räägin ka igatsusest Millegi Suurema järele. Millegi sellise järele, mida argipäevapained jalge alla tallata ei suuda. Millest tärkaks tuge ja täidet mis tahes eluhetkel. Ma ei ütle, et tulin Jumalat otsima. Kuid jõudu ometi.

Peenra vahelt palvusele

Koos minuga on praegu – tänu turistidele kõige kiiremal hooajal – ametis neli vabatahtlikku. Refleksoterapeut A. tuleb Saksamaalt, ülikooli värskelt lõpetanud meditsiiniõde K. Hongkongist ja algklasside õpetaja J. Tšehhist. Kui meie, eurooplased, moodustame justkui teatava ühtse kultuuritaustaga pundi, on Aasiast tulnul hoopis teised kombed... Kui ma nõusid küürin, seisab K. juures ja tõmbab näpuga mööda raskestipestavat pitsapanni kontrollimaks, ega seal pole toidujäänuseid, mida ma pole märganud maha pesta... Kuid lõunasöögile keset puhtusest kiiskavat ja vaibastatud elutuba marsib, aiatööst mullased tossud jalas, ja ma tõsiselt imestan, et ta jumalateenistusele endlikepiga ei ilmu – tundub, et K. teeb postitusi koguni keset palvust...

“Meie kloostris kõik tööd on head, vali millist tahad,” üritan endale sisendada kümneid akna-meetreid pestes. Me küürime aknaid ja põrandaid, kirikut, seebitöökoda ja külalistemaju, koorime köögis kartuleid, peete ja porgandeid ning rohime peenraid. Miks ma müüsin vanemate maamaja maha kohe, kui pärandiõigus jõustus? Sest pärast kõiki neid töökasvatusega täidetud (loe: rikutud) lapsepõlvesuvesid ei suutnud ma enam hetkegi küürutada peenarde ja põõsaste vahel, nii et naabrid ainult mu upakil tagumikku näevad!

Nüüd ent seisab mu nädala tööplaanis igal issanda päeval märge “Gardening”. Prostamalt öeldes tähendab see umbrohu kitkumist ehk võilillede ja naatide välja juurimist. Seega müttan ma hangu ja kõplaga vaarikaaias, nii et käsivarred kriimulised, õlad nõgesekuplasid täis ning küünealused süsimustad – töökindad, mille kuurist leidsime, on parkunud ja auklikud. Õhtuti sulgeme end vannituppa ja määrime üksteise haigetele kohtadele Vietnami salvi. Mäherdune õnn, et viimasega koonerdama ei pea – üks nunnade valmistatavatest kreemidest on nimelt see lõhnav imepalsam.

Samas on ääretult teraapiline teha ometi kord midagi ka kätega, mitte aina enam ülekoormatud mõistusega. Käed liiguvad, meel puhkab – milline nauding! “Elu nagu malevas!” tõmbab kallim paralleele. “Ainult et õhtul pärast tööd lähete teie palvetama, mitte peole.”

Ma ei ole neil nädalatel manustanud grammigi liha ega tilkagi veini. Tõtt-öelda ei tunne ma maiste mõnude järele isegi puudust, olgugi et toiduvalik on kesine. Kloostri poolt on ette nähtud ainult üks soe toidukord päevas, ülejäänud eineteks peame otsima midagi hamba alla oma külalistemaja (külm)kapist. Seal ent lebavad vaid kõige soodsamad toiduained: kaerahelbed, näkileib, riis, makaronid, kalapulgad ning külmutatud juurviljad. Kord nädalas toiduvarusid täiendatakse. Meil on trükitud nimekiri, mida tohime tellida. Märkan ühel varasemal poenimekirjal märkust: “Ei, me ei osta avokaadot; see on liiga kallis. Sööge külmutatud juurvilju.” Või ja munad saavad tükk aega enne uut toidulaari otsa. Puuvilju pole. Tuunikala- ja makrellikonserve jätkub see-eest aegade lõpuni. Külmutatud kala ja kana samuti, kuid ma ei kujuta ette, mis vägi peaks mind sundima oma Aasia-kaaslase eeskujul vaaritama iga päev sooja sööki jäistest kanakoibadest ja purgiubadest...

Esimese Norra-nädala lõpus hoiatab minust siin seitse päeva kauem viibinud vabatahtlik, et edaspidine ei pruugi kaugeltki enam nii tore tunduda: algusaja põnevus on kadunud, kloostrielu piiratus teadvusse jõudnud, rutiin ahistamas, koduigatsus maad võtmas. “Aga võib-olla peaksid sa rohkem palvetama?” saan ma sõnal vaevu sabast kinni... (Ja ma ei mõtle seda soovitust sugugi iroonia või sarkasmiga!)

Võlud ja valud

Siin mõistan, miks kirjanikel on loomemajad, kuhu nad oma taieseid kirjutama suunduvad. Kui ma kodus argiaskeldustest piinatuna õhtul veel helendava ekraani ette istun, võin kasvõi juukseid katkuda, saamata maha sõnagagi. Ja siin, lainetava mere ja sinetavate mägede rüpes... palun väga, kirjuta või sonette! Viimast me kallimaga nüüd teemegi. Mina olen Julia, ning mu Romeo sõrmede alt vormuvad luuleread, mida nähes isegi Shakespeare kahvataks: Jah, sõnum selge on, mis sest kui nöörib ta / Kui liisk on langend, terita sa vaistu... / Öö piiril rahunevas salus, kui tõstad pea / Kuulamisest kume ... ometi kord avardu... / Nii andununa üheks saab – / Ju nähtu-kuuldu-kogetu... / Nüüd kulda vaikust ... pidetuna, sa vaigista ja Lenda!

Korraks tärkab minus kergemeelne mõte klappida rahad kokku ja kutsuda Ta kloostrisse külla, kuid nagu Ta vastab, rikuks see mõlema rutiini – ja vaevalt me selg selja vastas mu kitsukesel koikul magada suudaksime. Seega, kui puhkus, siis ka teineteisest. Ootus on valusmagus.

Peagi tuleb ka tõsine tagasilöök. Ilmselt on algpõhjus ülilihtne – vähene ööuni. Magama jääda pole siin ent sugugi lihtne. Väljas on valge, keha ei väsi, uni ei tule. Päike loojub siin kell 23.39 ning tõuseb 2.58. Keset ööd laulavad õues linnud, justkui oleks juba hommik. Hoolimata niigi hilisest voodisse heitmisest keerlen ja pöörlen oma koikul tundide kaupa, ja nõnda öid järjest... Ma tahan koju! Sinna, kus päev on valge ja öö on pime; kus valgus liigub koos keha jõudlusega, andes hämaruse saabudes meeltele signaali puhata. Ma tahan oma voodisse, kus ma viimased kuus aastat olen uinunud, poja paljad varbad kõhu vastas.

Et kloostriseinte vahelt pisutki eemale pääseda, otsustan end naaberküla postkontorisse sõitvale kolleegile kaasa möllida. Mõelda, seal olla isegi toidupood! Ma pean šopata saama, taob peas kinnisidee. Supermarket terendab kui külluse oaas. Kui jalgratastel sadulaid parajaks seame, imestab mööda kõndiv õde: “Te ikka teate, et sinna on päris pikk maa?” Kümme kilomeetrit, mis see ka ära ei ole, arvab teine vabatahtlik, seega litsume jõudsalt pedaale.

Paraku on tema teinud hiljuti 300-kilomeetrise rattamatka põhjast Kesk-Norrasse, mina aga vänderdanud viimase paarikümne aasta jooksul vaid rendirattaga suvepealinna ühest kohvikust teise. Pärast esimest mäkketõusu, vastutuult, autode vahel kõõlumist ning kaht kilomeetrit pikka ja kitsukest tammi, mis meid emamaaga ühendab, on ilmne, et mina rohkem ei jaksa. Oleme sõitnud kõigest neli kilomeetrit, ja peame leppima teeäärse farmi juurviljaletiga. See jääb päeva ainsaks šoppamiseks! Kuid kui emotsionaalseks see kujuneb...

Kujutlege teeäärsete põldude veeres putkat, kus seisab suur külmik, sees siitsamast peenardelt korjatud värsked juurviljad! Võta, mida soovid – ja pane täpne raha karpi (või kasuta kaardimakseterminali)! Oma igapäevase kuivtoidu juurest välja pääsenuna laome kilekotti krõmpsuvat salatit, rediseid, kirsstomateid, kurki ja suvikõrvitsat. Tee tagasi kloostrisse kulgeb imeväel, sest silme ees terendab kuninglik eine, mida ostetust teha võib... Allamäge üürgan laulda Fixi omaaegset hitti “Jätan maha kõik, kõrvus laulab tuul, kiirus aina kasvab...!”

Tähendusrikkad kohtumised

Kloostri seebi- ja kreemibutiigis saan viimaks ka oma ilutoimetaja teadmised lagedale kraamida. Päeva viimaseks kliendiks on nahkrõivastes tsiklimees, kes emmele kreemi tuleb ostma. Kougib mobiiltelefonist foto ja palub nimelt seda võiet. Aga meil on samasugustes purgikestes tervelt kolm erinevat näokreemi: kurgi, lavendli ja kibuvitsa oma. Mu silmad löövad särama: “Kurgikreemis on sheavõi, see niisutab näonahka suurepäraselt!” räägin tähtsalt. “Kibuvitsakreemis peitub hulk vitamiine ja antioksüdante...” Motomees lahkub ühe asemel nelja kreemiga...

Siin, eraldatuses torkab maailmade paljusus ja vastuolulisus iseäranis silma. Kodus liigume vaid oma tuttav-turvalises ringkonnas, omades luksust teistmoodi inimestega lihtsalt mitte suhelda; siin aga peame üksteise kiiksudega leppima, et omaenese piiratus kooseksisteerimist võimatuks ei muudaks.

A., nagu selgub, elab kodumaal koos tüdruksõbraga, olles samal ajal pühendunud katoliiklane – tema juba netis ei sobra, ja magama läheb koos Püha Vaikusega. Kas siis religioon, iseäranis nulltolerantsiga katoliku kirik, omasooiharust ei tauni, imestan endamisi. K. omakorda ei saa nina nutitelefonist lahti isegi pärast ultimaatumeid, samal ajal ei ole ma kohanud ligimese vastu teist nii tähelepanelikku inimest. Lõunalauas seisab ta abivalmilt, veekann käes, mu kõrval juba enne, kui klaas huultelt lauale jõuab, ning kui kellegi toidutaldrik tühjaks saab, ulatab vaagnaid vasakult ja paremalt. Samas on tal tõeline probleem reeglitele allumisega; ta sülitab tuld ja tõrva, kuuldes, et me ei tohi nunnade hoones teatud piirist kaugemale kõndida – need ruumid on pühad, sinna pole lihtsurelikul asja.

Uskumatu, kuidas tekivad tähendusrikkad tutvused! Ükspäev saabub kloostrisse – kolleegide kingitud puhkusele – psühhiaater, kellelt saan kõigest mõne päevaga rohkem nõuandeid ja troosti kui poja raviarsti juures istutud aastaga kokku. Kuidas saab olla, et sa sõidad võõrale maale, tavamaailmast eraldatud kloostrisse, kedagi tundmata – ja kohtad ühtäkki inimesi, kes on siia tulnud vaid üürikeseks ajaks, kuid kellega lävimine muudab tervet su elu? “Aga sellel paigal siin ongi niisugune maagia,” teab üks teine vabatahtlik. “Minuga juhtus sama. Ja veel ühe mu tuttava vabatahtlikuga...”

Enne lahkumist palun õde S-il kirjutada pühenduse tema äsjailmunud kokaraamatusse, mille mälestuseks ostan. “Soovin sulle jõudu võtta kõike, mida Jumal su teekonnal annab, toiduna hingele...” Loen ja jahmun – see on ju sama, mida õpetavad ka kõik enesearengu gurud! “Lõppeks on küsimus ainult armastuses.”

Artikkel ilmus esmakordselt Eesti Naise augustinumbris.