LUGEJA ERITI AVAMEELNE KIRI: Ma ei tunne ühelgi teisel päeval end nii üksildasena kui jaaniõhtul

„Huvitav, kas mina olen ainuke friik Eestis, kes väga suve ei armasta,“ küsib üks mu sõber arglikult Facebookis. Ning saab vastuseks enamuse jaa ning mõistmatuse hõiked. Siiski leidub ka paar persooni, kes endki ses ülestunnistuses ära tunnevad. Ning keegi nendib mõistvalt: „Eesti suvi oma valgete öödega on liiga neurootiline tundlikule natuurile. Suvi on mõnus siis, kui läheb pimedaks. Kuumad sametised ööd.“

Ilmselt niisama erandlik olen mina jaaniõhtu osas. Mida lähemale 23. juuni tuleb, seda heitunumalt end tunnen. Inimesed ümberringi arutavad jaaniõhtu plaane. Mind aga ei tõmba ühegi lõkke poole. Ma ei saa midagi teha, aga minu meelest on see nii depressiivne – seista mõnel linnaväljakul või külaplatsil võõraste keskel suure tule ees... Tuttavaid-sõpru-sugulasi, kel maakodu, mul kahjuks pole. Või vähemasti mitte nii lähedasi, kelle peole end paluda julgeksin. Ma ei tunne ühelgi teisel päeval end nii üksildasena kui jaaniõhtul tühjas linnas. Kord mõtlesin, et sõidan hoopis selleks ajaks Eestist ära, aga ajasin kuupäevad sassi ja ostsin lennupileti hoopiski 24. juuniks. Nii et ikkagi ei pääsenud selle õhtu painest. Ilmselt oleks aeg välja mõelda mingi oma pere traditsioon, kus lõke ei olegi kõige tähtsam. Või lihtsalt mitte välja teha sellest kalendrikuupäevast.