Jah, miks peakski raiskama elu ebameeldivate asjade tegemisele? Ometi elavad paljud meist elu, millega sugugi rahul ei olda. Teeme tööd, mis rahuldust ei paku. Oleme suhtes, mis ei õnnesta. Elame viisil, mis hommikul ärgates tekitab soovi pigem tekk üle pea tõmmata kui voodist rõõmuga uude päeva sirutuda. Miks me ennast piiname? Sest muud võimalust polegi!? Elu vajab ju elamist, maksud maksmist ja kõht täitmist! Aga miks me ei unista suurelt? Miks me ei vii oma unistusi ellu? Miks me ei ela oma unelmate elu? Justnagu me ei oskakski elada. Aga ära surra ka ei julge...

Loomulikult võib endale sisendada, et elu ongi selline ja üldiselt on ju kõik okei. Mingi töö on, elukaaslane on, lapsedki on, elukoht pole ka kuuse all, vaid selle kõrval, ning tervis otseselt veel ei jupsi. Hing küll rahul pole, aga jumal temaga. Sest mis see hing ülepea üldse on? Seega on eluankeedis linnuke kirjas ning otsus õnneteema üle edasikaebamisele ei kuulu. Kui just elu ise vingerpussi ei mängi...

Kui elu grillib
Inimene võib küll mingi teema kõrvale heita, selle sootuks alateadvuse tagatuppa luku taha panna, kuid hing, va kurikael, mäletab kõike. Ja ühel heal päeval juhtub midagi, mis selle näiliselt õnneliku maailma vastu taevast lennutab. Siis on inimene kuri. Siis ta sõimab, mässab, nutab ja süüdistab kõiki peale enda. Sest ta ei mõista, et tema hing koostöös Universumiga tegi talle suure kingituse – andis vabaduse. Ent ta ei oska vabadusega äkki midagi peale hakata. Sest see toob endaga kaasa vajaduse ise oma elu elada ja ise vastutada. Seni on elu elanud sind...

Ideaalis peaks igaüks ise oma elu juhtima, kuid sageli juhib elu inimest. Meil on nii suur hirm end lahti tõmmata ja hääle suunas joosta. Kardame, et kui mugavustsoonist väljume, siis juhtub midagi hirmsat. Parem istume toas, sügame vaikselt selga ja kinnitame endale, et kuna eluvaim on sees, siis järelikult on kõik korras. Jah, eluvaim võib küll sees olla, aga see pole elu! Pealegi – ka oma kodus võib tooli pealt alla sadada ja surma saada! Kuna kõikide eelduste kohaselt oleme ükskord nii ehk nii kutud, siis võiks ju vahepealse aja siiski mõnusamalt veeta kui sama seina vahtides.

Miks peavad paljud meist end siiski vaid tükikeseks lihaks, keda elu oma suva järgi grillib, kuni oled küps? Loomulikult on meid mõjutanud lastetuba ja paljud muud elusündmused vintsutanud, kuid kas tõesti peab elu seetõttu olema vaid hallide päevade uimane rida?
Elu on elamiseks täiel rinnal, sest õnn, see on ju enda teha! Inimese hing on väga tark. Eriti kui ta teeb koostööd loodusega, jälgib märke ning kuulab südame häält, siis ei saa miski untsu minna. Untsu lähevad vaid valed asjad – need, mis su hingega kokku ei kõla! Kui aga hinge liiga pikalt kuulda ei võeta, siis sideühendus katkeb... Kui me kuulame kõike muud peale iseenda sisehääle, siis leiamegi end ühel päeval olukorrast, kus õnnetunne on kadunud... Kõik on pealtnäha korras, aga hingerahu puudub.

Kas oled täheldanud, et tehes midagi, mida sa tegelikult teha ei taha, see ebaõnnestub. See on esimene märk, et peaksid kohe lõpetama, sest su hingetarkus on suurem kui su mõistus, mis käsib jätkata. No muidugi, sa ei ole ju allaandja tüüp – lapsena kästi sul kõik ettevõetu lõpuni viia, sest muidu oled laisk ja kohusetundetu, eks?! Siin see nõks ongi. Me ei reageeri vastavalt hetkeolukorrale, vaid minevikus õpitud käitumisele. Me ei näe asju siin ja praegu, vaid reageerime sisseõpitud programmi kaudu. Aga meie hing, meie sügavaim elutarkus, teab, mis tegelikult on õige, ja kutsub just sellised sündmused esile, mis aitavad meil teadlikumaks saada – et me oma hinge ja elu ei kahjustaks. Kes seda mõistma hakkab, näeb, kuidas elu hakkab voolama lõbusalt ja kergelt nagu kevadine oja.

Uus puhas maailm
Kui endal pole olnud piisavalt jõudu ja oskust, et õigel ajal omaenda elurajale pöörata, siis tulebki hing appi. Ühel kenal päeval käib suur kõmakas ning kolm esimest rida on teadmata kadunud. Ära muretse – esireas istuvad tavaliselt klaköörid ja neist ei tohiks väga kahju hakata. Tagareas aga istub sinu hing, vaatab seda möllu pealt ning teab, et kui kaob kõik või osa sellest, mis sinu arengut ei toeta, ilmub nähtavale uus ja puhas maailm.

Kui alistud sellele, et kaotasid töö või jäid ilma partnerist, siis mõistad, et sel kõigel oli eesmärk – suur samm elusama elu suunas! Praegu sa ehk seda veel ei näe, mis oli asja eesmärk, aga mõistmine tuleb. Miski, mida oled just sina tulnud siia ilma tegema, vajab tegemist, ning sündmused su elus juhivad sind kindlalt vajalikus suunas. Jah, vahel üsna karmilt, aga ainult selleks, et leiaksid üles tegeliku iseenda ning sellega koos ka õnne ja meelerahu. Teekond paradiisi käib sageli läbi põrgu, nagu pärast vihma ja äikest ilmub vikerkaar...

Ja kui nüüd veel veidike tarka juttu ajada, võiks ka lisada, et kõige pimedam on teadupärast koidu eel. Kui teadvustamine on juba toimunud, et midagi on justnagu puudu, siis pole muutuste ajad kaugel. Hing reageerib teadvustamisele nagu mõnusale kõdile. Ja see surin hakkab ligi tõmbama kõike seda, mida just sina oma eluks ja õnneks vajad.

Kui sa oma eluga tegelikult rahul ei ole või kas või mõne osaga sellest, siis tunnista seda endale. Ning siis kujuta ette, milline on tõeliselt õnnelik elu sinu jaoks. See võib olla üsna jabur ja hullumeelne unistus, aga see arusaam on ainult sinu peas, mitte südames. Kui hakkad pärast seda hääli kuulma, on see märk su vaimsest ärkamisest – hing väljendab su enda südamehäält, sest sul on õigus olla päriselt õnnelik!

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Eesti Naine 2013. aasta novembris.