Kas kadedust peab iga hinna eest varjama või hoopis endale tunnistama?

Kas viha, kurvastuse ja madala enesehinnangu koosmõjus sündinud kadedust peab iga hinna eest varjama või hoopis endale tunnistama?

"Ma kadestan sind hullusti, et sul on vaba aega kirjavahetust pidada! Minu päevad on olnud nii tihedad, et pole olnud mahti postkasti vaadata!" vastab Hingamispäeva kooli õpetaja, mõttekorrastaja Vlad (60) küsimusele, miks inimesed üksteist kadestavad. "Ikka seepärast, et meie peas pesitsev rumalus tekitab viha, kui tõdeme, et keegi teine omab ja saab rohkem, oskab paremini, osutub eelistatumaks."
On kaht sorti kadedust, "musta" ehk pimedat ja "valget" ehk helget. Neist esimene on lammutav ja pärssiv, teine konstruktiivne ja edasiviiv. "Kummagi kadedusega ei tasu võidelda, sest sellega asi ei lõpe. Võime valida, kas üldse mitte midagi-kedagi kadestada, või rakendada kadeduse helgemat poolt millegi ülesehitamiseks. Siis tuleks sõna "kadedus" asendada "eeskuju" või "innustusega"."
Psühholoogide väitel võib kadeduse ilminguid täheldada juba pooleaastasel imikul, edaspidi on selle üldinimliku tundega küllap enamik silmitsi seisnud. Kui lapsepõlves on kadeduseuss üpris tavaline, siis kasvamise ja eneseteadvuse arenguga peaks kadedusemäär vähenema. Kuid see on üks teiste eest varjatumaid tundeid.

Madal enesehinnang?
"Palju sõltub ka vaatenurgast. Kas näed seda, mida teistel on rohkem, või näed ja oskad hinnata sedagi, mis sul endal on," leiab mehaanikainsener Toivo (50). "On oluline vahe, kas kadestame kedagi isikuna või kellegi omadusi, teadmisi ja oskusi. Sel juhul on tegu pigem imetlemisega."
"Kõige rohkem ollakse kade tunnustamise pärast, mis teistele osaks langeb," leiab isikliku arengu nõustaja ja inspiraator Tiina Tiitus (48). "Kadedus ei ole ainult üks tunne, mida põhjustab üks konkreetne asi, vaid suurem kompleks paljudest hirmudest, mis kõik kõnelevad enda väärtusetusest. Sest kui teisel on mingi asi parem või ta teeb midagi paremini ning teda tunnustatakse rohkem, siis järelikult on tema parem ja mina viletsam."
Suhteekspert tunnistab, et on ka ise aeg-ajalt mõne inimese peale kade, kuigi mõistusega võttes läheb tal väga hästi. "Ülikoolis kadestasin kursusekaaslast, kel alati kõik õnnestus. Ta oli õppejõudude, poiste, teiste tüdrukute, kõikide lemmik. Ta oli ilus, tal oli tollase vaese aja kohta kõik olemas, isegi "kodustatud soomlane". Kui sain diplomi cum laude, oli mu üllatus suur, sest ma ei olnud seda igatsenud. Ka see tüdruk sai cum laude, olles mõned hinded tagantjärele parandanud. Kuigi olin kokkuvõttes temast edukam, oli mul alati tema peale mõeldes põletavalt valus kaotaja tunne.
Meid on sünnist saadik treenitud võistlema ja end teistega võrdlema, sestap on sisse juurdunud hirm, et teise edu võib minu väärtust vähendada. Ümber saame muuta ainult oma hirme."

Varjatud kurbus
Ootuspäraselt vastab kadeduse kohta pärides enamik nii, nagu Norras kokaametit pidav Ly (56): "Tunnistan kiitlemata, et loomult ei ole ma kadestaja. Vastupidi, tunnen rõõmu teiste inimeste kordaminekutest!" Kuid möönab: "Üks asi siiski oli – suvel head tuttavat Austraaliasse saates tundsin siirast kadedust lennukitäie inimeste vastu, kes olid teel sinna, kus mulle tundus ilusam ja parem. See oli kummaline kurbuse ja kadeduse segu."
Tema eakaaslasest ettevõtja Maret lisab: "Ma ei kadesta teiste ilusaid riideid, kodu, edu. Kunagi nooruses kadestasin oma armsama naist, sest ta oli t e m a naine. Kadestan selle sõna paremas tähenduses – et mõnele on antud andeid, mida mul pole, musikaalsust, keelevaistu. Neid, kes ei pea raha pärast töötama, kellele töö on nauding. See pole kadedus, pigem kurbus."
Kurbusega segatud kadedus meenub ka moekunstnik Kaile (67) ühest ammusest hilisõhtust, kui ta tudengina oli lõpetanud kuulsa lauljanna juures kleidi õmblemise ning ootas külma ja vihma käes viimast trammi. Hetkeks jäi foori taha seisma uhke auto, seest kostis muusikat. "Oh kui kena ja kättesaamatu tundus selline elu! Ajaga on tulnud arusaam, et kadedus on oma energia mõttetu raiskamine, teed kahju vaid iseendale. Inimesed, kes on suutnud oma elu rahulikult rajada ja unistused teoks teinud, tunnevad vähem kadedust."
Raamatuillustraator Katri (38) sõnul on tal kadedusega pea olematu suhe. Põhjuseks klassiõde algkoolipäevilt, kelle elu tundus ideaalilähedane. "Kõik tal õnnestus, koolitöödes ja muidu ka. Kõik ta asjad olid alati väga puhtad ja korralikud. Kuid ma ei kadestanud teda, sest sel tüdrukul polnud isa. Ma ei oleks tahtnud kõiki neid voorusi, kui sellega oleks kaasnenud isast ilmajäämine. Mõistsin varakult, et mitte kedagi pole põhjust kadestada, sest ei tea, millised mured või katsumused ta elus on."

Mis kadedaks teeb?
Võimalusi kadestamiseks on palju – tervis, vara, nutikus, teravmeelsus, lauluhääl... Ilusad riided, raha, hea mees, edu, julge ja aktiivne käitumine. Et kellelgi on ilusam eluase, mitu autot, erakoolis käivad lapsed ja suusapuhkused mägedes. Et keegi on rohkem reisinud ja maailma näinud, saanud osa elamustest ja kontsertidest.
Muuseumi külastusjuht Tuuli (33) on tundnud kadedustorget nende suhtes, kel on vend või õde ja kes saavad nendega hästi läbi. "Mina pidin üksinda kasvama, mängima, õppima, valikuid tegema. Vahel mõtlen, et võiksin olla hoopis parem ja enesekindlam inimene, kui mul oleks olnud selline toetus," tõdeb ta.
Maret: "Tundsin põletavat kadedust, kui ülemus tõstis minust kõrgemale positsioonile äsja tööle võetud ebakompetentse töötaja. Olin solvunud ja kindlasti ka kade, et teda soositi. Varsti siiski loobus ta uuest töötajast ja hindas minu oskusi."
Ly: "Norras on üks suuremaid kadeduse põhjusi raha. Igapäevane toimetulekumure on küll väiksem kui Eestis, kuid viimase kümnendi jooksul on tekkinud kummaline kadeduse vorm – sõprade valimine kuulsuse ja rahakoti järgi ning püüd üksteist sellega üle trumbata. Isegi pikaajalise sõpruse mahamüümine kellegi võimukama ja kuulsama nimel pole võõras."
"Parem" mees?
Kai Saar: "Naistel võib olla kadetsemise objektiks ka sookaaslase edukas mees. Siis võib kadedus üle minna õeluseks, ärategemiseks, isegi jõhkruseks. See on destruktiivne jõud. Teinekord võib kadedus aga tiivustada – kui tema sai, saan mina ka!"
"Kadestamisväärne mees võib ehk olla raamatus või filmis, elus ei ole peaaegu ükski asi selline, nagu meile paistab," teab pikaajalises abielus Kaja (55). "See kehtib ka n-ö parema mehe kohta. Olen kadestanud oma sõbranna suhet, just selle kvaliteeti, mitte meest. Ei saa ju arvata, et minuga oleks sel mehel samasugune suhe. Hea lähedase suhte alus on hingesugulus ja see on unikaalne. Seetõttu pole mõtet sookaaslasi kadestada, vaid leida üles oma hingesugulane."
"Kindlasti kadestavad naised neid suguõdesid, kel on kõigi kohustuste kõrvalt aega enda ja kümne hobi jaoks. Aga kas selliseid praegu üldse leidubki? Võib-olla me kadestame midagi olematut, enda unistust?" küsib Tuuli. "Mehed kadestavad võimu, sest tahavad olla liidrid, mitte luuserid. Kahjuks on aga luuserid kõik, kes haaravad pudeli järele, kui teistel läheb hästi ja endal mitte eriti, mehed on emotsionaalselt nõrgemad. Mehed võiksid olla kadedad, kui keegi on terve ja viitsib end liigutada, et süda liiga vara üles ei ütleks. Nad võiksid kadestada neid, kes oskavad stressi maandada näiteks raamatuid lugedes, bändi tehes või fotoaparaadiga võsas neli päeva põtra oodates... hüva, seda viimast pole vist väga mõtet kadestada. Pigem kalalkäimist või muid huvitavaid hobisid."
Kutselist fotograafi Matsi (50) torkab kadeduseokas, kui ta näeb, et amatööril on profitehnikat vabalt käes ja ta ise teeb pilti poole kehvema varustusega. "Paneb mõttes "krrrrt" ütlema! Arvan, et kui üldse midagi kadestada, siis loomust, mis lubab äraostetavaks muutumata rammusalt läbi elu ujuda."

Edasiviiv jõud
Tuuli: "Kadedus on kui yin ja yang. See võib moonduda positiivsest negatiivseks ja vastupidi. Tunnista, kui oled kade, võib-olla saad head nõu, kuidas ise samale pulgale jõuda. Emotsioonide liigne vaoshoidmine on valetamine. Ühel hetkel tuleb tropp ette ega oska enam edasi minna. Kadedusest tuleb välja sõeluda soovid, mis seda tekitavad, ja sõnastada need eesmärkidena, trepiastmetena, mida mööda tupikust välja ronida."
Ly: "Kadedus on ka iseenda saamatus. Kergem on kadestada kui toetada ja heaks kiita. Materiaalsete asjade asemel tuleks kadestada seda, kui keegi on targem või tervem – hakka ennast arendama ja tõsiselt tervise peale mõtlema! Kui keegi on lahkem ja naeratavam – hakka ka rohkem hoolima ja abivajajaid toetama!" Tuuli: "Kui annad, saad tagasi. Rõõmusta kedagi, see toob rahuldust ja enam pole põhjust kade olla. Selle asemel et mõelda, mida teistel on rohkem, märka ka, mis neil puudu on. Kui tahad, et sinu elu oleks kadestamisväärne, siis proovi teiste elu paremaks teha. See on asendamatu oskus, mida kõik kadestavad. See ongi edukus."

Kuidas kadedusest võitu saada?
Kaja: "Sageli maandatakse kadedust klatši kaudu. Mäletan ängi, mida see tunne tekitas, rikkus tuju, blokeeris mõtlemise ja teovõime, tekitas räpase tunde. Otsustasin, et ma ei taha sellist tunnet enam kunagi tunda! Mingil hetkel avastasin, et piisab, kui end mõttetasandil ümber lülitada."
Toivo: "Kadeduse eest pole keegi kaitstud. Aga kui inimene tahab end arendada, olla õnnelikum, siis peaks sellega tegelema. Võib-olla sobib siin meenutada Martin Lutherit: "Mõtted, ka negatiivsed, tiirlevad ümber meie pea nagu linnud, aga me ei tohiks lasta neil oma pähe pesa punuda."

Tiina Tiitus: "Kadedusest ei saa lahti, nagu ei saa lahti ühestki teisest destruktiivsest tundest, sest see on me enda looming. Kui märkan, et olen kade, siis ma ei võitle selle vastu, vaid lasen tundel enda sees vaikselt voolata, kuni mõne aja pärast on kadedusest saanud rõõm selle teise inimese üle. Seepärast ma ka ei varja enam oma kadedust, kui olen märganud, et ma kade olen. Märkamine ja endale tunnistamine on kõige keerulisem. Kui juba on märgatud, siis on enamik tööst tehtud."

Kadeduse kahe teraga mõõk, ujutaja ja uputaja
Toivo Niiberg, psühholoog-nõustaja

Kadedus on emotsionaalne tunne, mis embab meid varbaotsast juuksekarvani. Kahjuks ei ole meid õpetatud emotsioone tundma ja nendega toime tulema nii, et jääks ise ellu ja jätaks teisedki. Jaapanis alustatakse selle sotsiaalse oskuse treenimist juba lasteaias. Kirjatarkust ja arvutamisoskust võib omandada veel vanurinagi, aga emotsioone talitsema-valitsema paraku enam mitte.
Nagu igal emotsioonil, on ka kadedusel pluss- ja miinuspool, ses peitub nii edasiviiv kui ka pidurdav jõud. Pea kõik isiksuse- ja sotsiaalpsühholoogid on ühel nõul: kadestada ei tasuks teise välimust, kordaminekuid, sissetulekut, kellegi suhet ja õnne. Kellegi teise õnn või õnnelikkus asuvad kõrvalseisja jaoks kosmilistes avarustes. Aga just mainitud asjad on need, mille üle kadedust tuntakse. Sellega hävitame iseennast. Pime kadedus tekitab viha ja alandust. On teaduslikult tõestatud, et see lühendab eluiga ning soodustab kroonilisi haigusi.
Kui hingeline kadedus kurnab, siis mõõdukas inimlik kadedus viib pigem edasi: sa oled tubli, aga minagi saan hakkama, ehk veelgi tublimaks! Kui kadedust saadab austus teise inimese vastu, on kõik korras. Kui kadedust saadab kibestumus, siis on kõik läbi ja peagi muutud vastikuks ka iseendale, kahjuks on seda väga valus tunnistada... Inimene, kes ei saa endaga hästi läbi, ei saa läbi ka teistega. Ta muutub destruktiivseks, hävitades kõike, mis on temast ülevam – muutub psühhopaadiks, kes elab põhimõttel: pärast mind tulgu või veeuputus.
Haiglane kadedus on seotud madala enesehinnanguga.

Kindlasti on kadedusel soolised erinevused. Kuna meeste elus on tähtsam eduelamus ja toimetulek perepeana, siis teeb neid kadedaks domineeriva või konkureeriva isase edu nii töös, poliitikas kui ka eraelus. Kõige jubedamaid sõnu, mõtteid, sündmusi toob kaasa võimuiha ning sellest tulenev kadedus.
Ütleb ju idamaine tarkus, et viha koos kadedusega avab inimese tegeliku olemuse.

Naisi teeb kadedaks sõbrannade ja naistuttavate kodusoojuse temperatuur – kodu on mu kindlus. Samas ei tähenda see, et kodus peaks ootama ees mees ja lapsed. Naised on lihtsalt emotsionaalsemad, praktilisemad ja vaimsemad.

Haiglase kadeduse vältimiseks püstita endale iga päev ülesanded, mida suudad enam-vähem täita: tubli, sain hakkama! Vaja on julgust, et küsida abi asistelt lähedastelt ja sõpradelt – sinu abipalve on tunnustus neile ning nende nõu innustus sulle. Hoidkem ja aidakem üksteist! Toetav, aupaklik kadedus viib eluteel edasi. Teotav, autu kadedus aga elu maanteekraavi.

Kadedusest roheline
Kunstnikele ja kirjanikele on kadeduse teema olnud ammendamatu inspiratsiooniallikas. Uhkuse, ahnuse, iha, apluse, viha ja laiskuse kõrval on kadedus üks seitsmest surmapatust.
Kadedust (ld invidia) kui pattu on renessansi- ja barokiaegses allegoorias kujutatud draakoni või koerana, kel kont suus. Kujutati ka naisena, kes sööb omaaenese rinnast väljarebitud südant või sisikonda. Sellest tulenevad väljendid "kadedus närib südant" või "kadedus närib hinge seest". Kadeduse tavaliseks atribuudiks on väljaulatuva mürgise keelega madu. Kadeduse sümbolid on veel skorpion, kuri silm ja roheline värvus – "ta on kadedusest roheline".

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Eesti Naine 2014. aasta detsembris.