Mees, vanus ja seks | Kas mehigi tabab üleminekuiga?

Meeste enesekindlus sõltub paljuski meessuguhormoonide toimimisest, vahel ka vanusest. Kas mehigi tabab üleminekuiga?

Eesti mees ei ole voodis jutukas, aastakümneid kestnud kooselu jooksul on ta umbes viis korda öelnud “See oli super” ja teist sama palju “Tänan!” (siin ja edaspidi eri vanuses naiste küsitlemisel kuuldud komplimendid – toim). Noored on avatumad: “Sa lõid mu täiesti nokki! – Ainult sina suudad mind nii kiiresti nullist sajani viia! – Sa oled kõige parem!” “Kallis” ja “Armastan” asemel poetab mõni: “Kui vähe on õnneks vaja.” See “vähe” pole kõigi jaoks nii enesestmõistetav, sest looduse loodu ning ka aeg teevad oma töö.
Siiski annab Arstliku Perenõuandla psühhiaater-seksuoloogi Imre Rammuli sõnul Eesti mees oma üldise kehalise potentsiaaliga, s.t seemnerakkude koguse ja munandimahuga naabritele silmad ette. Rammul: “Iga inimese soovide ja reaktsioonide taseme ja võimekuse määratleb seksuaalne konstitutsioon – reeglina kasvab see teismeeast ning hakkab enne kuuekümnendaid kahanema.”
Probleemide ilmnemisel oleks kohane võrrelda ennast keskmiste näitajatega – ehk on ootused liiga suured? Norra-Ameerika seksiuurimusest ilmneb, et just üle 50aastased mehed on oma sugueluga noortest rohkem rahul. Neljapallisel skaalal märkisid nad hindeks 2,7, mis on napilt madalam 20ndates meeste hinnangust. Imre Rammuli sõnul ei eristu eestlaste seksuaalsus naabrite omast oluliselt. Ehk niipalju, et kõrgemas vanuses on meie muud tervisenäitajad kehvemad, mis mõjutab ka seksuaalsust. “Siiski tundub, et oleme veidi vähem valmis oma probleemidest partneri või spetsialistiga rääkima. Oleme võrdlemisi väheaktiivsed religioosses plaanis. Küllap ehk sellest ongi tingitud suhteliselt suur valmidus seksuaalprobleemide korral abi otsida nõialt, mingisugustest müstilistest meditatiivsetest tegevustest või juurikaleotistest.” Samas on nüüdisajal terve hulk ravimeid, mis aitavad tagada laitmatut erektsiooni, pikendada suguühet, suurendada seksisoovi või orgastilisust mõlemal sugupoolel.
Järgnevalt statistikat rootslaste uuringust.

“Vot SEE oli päris armastus!”
18–25aastastest meestest saab 80% orgasmi, kuid vaid kolmandikul on võimalik end välja elada nii, nagu tahaks. Kindlas paarisuhtes olijatele jagub 8–10 vahekorda kuus, kogu vanusegrupil kokku kolm-neli. Enamikul on oraalseksi kogemus, iga viies on olnud anaalses vahekorras. Iga kümnes teab, mis tähendab põdeda suguhaigust.

“Tule nüüd kaissu!”
25–34aastastest meestest on ligi pooltel lapsed. Mees vaatab naisest kaks korda enam pornofilme. Ilma kindla suhteta mees onaneerib keskmiselt kolm korda kuus (naised kord kuus, olenemata sellest, kas on suhe või mitte). Iga neljas on proovinud vibraatoriga stimuleerimist. Igal kolmandal mehel (ja neljandal naisel) on anaalseksi kogemus. Mehed fantaseerivad naistest tunduvalt vähem seksist koos mõlemast soost partneritega.

“Oh sa mu sekspomm!”
35–49aastastest meestest elab suur osa koos partneriga ja neil on kooliealised lapsed. Selles eas meeste esimene orgasmikogemus, sageli nn märja unenäo või eneserahuldamise tulemus, jääb 13 aasta vanusesse. Mehed kinnitavad, et armusid oma partnerisse esimese seksi ajal, samas kui naiste puhul tuleb ilmsiks vastupidine – armastus kadus koos seksiga. Neljast mehest kolm on oma seksieluga väga või üsna rahul.

“Sa tapad mu... Madu!”
50–65aastastest meestest on enamikul vanemad lapsed ja kindel suhe. Ligi pooled mehed (ja vaid viiendik naistest) tunnistavad, et on murdnud mõned korrad partnerile truudust. Iga viies mees on maksnud seksi eest. Orgasmi sai iga teine viimase vahekorra ajal. Neli meest vs kaks naist kümnest tunnistavad vähenenud iha.

“Küll on vanajumal ikka hea asja välja mõelnud!”
66–74aastaste hulgas on oma seksieluga rahul üks mees kolmest. Igal kolmandal mehel on oraalseksi kogemus. Kuus tuleb ette 1–2 vahekorda. Igal neljandal mehel on viimase vahekorra ajal olnud probleeme “tõusmise ja seismisega”, sestap tuli partneri jaoks appi vibraator. Kolm neljast mehest arvab, et seks on ikka veel tähtis elu osa, kuid iga seitsmes on kaotanud selle vastu huvi. Naistest peab iga teine seksi väga tähtsaks, kuid sama palju on ka neid, kes täpselt vastupidi arvavad.

Testosteroon – mehelikkuse näitaja
Täiskasvanud mehe meessuguhormooni testosterooni normaalseks koguseks veres loetakse 12–35 nmol/l. Hommikuti kella 7 ja 10 vahel on tase ülejäänud päevaga võrreldes kolmandiku võrra kõrgem, madalaim õhtuti kella 18–22 vahel. Alates 40. eluaastast hakkab testosteroonitase langema 1,2 protsenti aastas, iga kümnendat 60ndatesse jõudnut tabavad testosteroonipuudulikkuse sümptomid. Kaasa mängivad haigused, rasvumine ja stress, ka alkoholi ja narkootikumide mõju pole märkamatu. Järsult vähenenud testosteroonikogus võib kustutada seksihimu, edasi kahjustub juba võime hoida erektsiooni. Esimesteks ohumärkideks on hommikuste erektsioonide puudumine ja ejakulatsioonivõimsuse vähenemine. Imre Rammul: “Kui partner ütleb: “Vabanda! Sel aastal on tööga nii kiire olnud, et pole jõudnud seksile mõelda,” siis võib ilmselt arvestada, et ülejärgmisel aastal on kiiremgi veel. Tavaliselt on o o t a m i s t a k t i k a kõige valem taktika!”

Meeste üleminekuaastad
Kui naine märkab, et muutunud on nii mehe välimus (ninast turritavad karvatupsud, paljastuv otsmik, Karlssoni-vatsake) kui ka meeleolu (jõuetus, kriitiline olek, vähenenud iha), on aeg küsida, kas mehel on klimakteerium. Meeste üleminekuiga – andropaus (kreeka keeles andro = mees, pausis = lõpp) – on naiste omaga võrreldes aeglasemalt kulgev protsess.
Inglise doktor Hooper kirjeldas 18. sajandil andropausi kui haigust, mille raviks on ainult “uue naise muretsemine” – seda nõuannet järgib paraku hulk mehi tänapäevalgi... Võib-olla on põhjuseks teadmatus, sest uuringud selles vallas on alles viimastel kümnenditel ulatust võtnud.
Võimsama testosteroonipagasiga mehed on energilisemad, seksuaalselt aktiivsemad ja edukamad, kuid neid iseloomustab ka kõrgenenud kontrolli- ja manipuleerimisvajadus. Ehk polegi klimakteeriumimees nii halb nähtus võrreldes hormoonidest pungil kontrollifriigiga?

Väike sinine tablett
Imre Rammuli sõnul on kõikvõimalike tänapäevaste raviviiside efektiivsus erektsioonimurede lahendamisel sedavõrd suur, et see ei aita vaid surnuid. Samuti saab suguhormoonide vaegust ja sellega kaasnevaid vaevusi mõlemal partneril leevendada ravimitega. “Pigem on probleemiks see, et nendel, kel on erektsioonihäire mingi kehalise häda tõttu, võib põhihaigus jääda ravita, kui nad spetsialistilt abi otsimata üritavad endale erektsiooniravimeid smugeldada.”
Nüüdisaegsete potentsiravimite kõrvalnähtude riskid on miinimumini viidud, kuid lubamatu on omavoliliselt mitut preparaati kombineerida. Nii võib saavutada tunde kestva erutusoleku, mille tagajärjeks on ohtlik seisund priapism ehk ülespaistetanud peenis. Erektsiooni ajal on vereringe peenises minimaalne ja veresooned suure rõhu all. Normaalsete erektsioonide vahel vajab peenis puhkeaega mõnest tunnist ööpäevani. Ka naiste stimulatsiooniravimeid on katsetatud, kuid nii hiilgavaid tulemusi nagu meestel pole täheldatud.

Mehe enesekindlus
• see on enamiku meeste – ning ka naiste – arvates hea seksi eelduseks. Pfizeri Euroopa meeste seksuaalse käitumise uuringu (2009) põhjal on oma “väikemehe” võimekusega kõige rahulolematumad Hispaania ja Türgi mehed. Järgnevad Itaalia, Inglismaa, Prantsusmaa ja Belgia. Rumeenia, Taani, Rootsi, Luksemburgi, Saksa ja Soome mehed on poolenisti endaga rahul.
• Pea kaks kolmandikku mehi ihaldaks looduse antust tugevamat erektsiooni.
• Kui võime saavutada ja hoida erektsiooni, partnerit rahuldada ja jõuda orgasmini on täies jõus, kaasneb sellega mehe üleüldine eluga rahulolek. Ent ainult üks kümnest mehest ei tea, mis tähendab impotentsus ning sellest johtuv madal enesehinnang.
• Üle poolte meestest usub, et arstiabi aitab normaalsesse ellu tagasi. Sama palju paare leiab, et erektsiooniprobleemid rikuvad võimaluse pikaajaliseks suhteks, vaid väheste arvates on tegemist ainult psüühiliste põhjustega.

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Eesti Naine 2011. aasta novembris.