Eelmisel suvel hakkasin pidama päevikut. Selle lehekülgedel on lahtrid, nii et iga päeva kohta saab kirjutada ainult neli-viis rida. Mulle see sobib, sest aega kulub vähe! Teismelisena päevikut pidades võisin kulutada mitu tundi, et üles tähendada, kes-midagi-ütles ja mis-siis-edasi-sai!
Ükspäev loen üle oma selle aasta sissekandeid. Ning märkan murelikult, et juba mitmendat nädalat korrutan: olen väsinud, mul on kiire, pole aega... Kõlab nagu stress! Selle asemel, et oma "diagnoosist" veel rohkem pingesse minna, kõnnin raamatukokku. Ja, elus esimest korda, otsin üles eneseabiraamatute riiuli.
Võtan järjest ette raamatuid, milles võiks juttu olla mõistlikust ajakasutusest, sirvin neid ja laon süle täis. Selsamal hetkel tunnen end paremini – võiks isegi öelda, et natuke võidukana! Mu elus on olukord, mis mulle ei meeldi, ja ma võtan midagi ette! Siit alates on kaks nädalat aega, et katsetada valitud raamatute nõuandeid ja kirjutada oma kogemusest lugu.

Alustan kõige tähtsamast soovitusest. Koosta nimekirju! Loen seda nõuannet ühest, teisest, kolmandastki raamatust...
Saan selgeks, et on pikaajalised ja lühiajalised nimekirjad. Pikaajalised nimekirjad sobivad tuleviku planeerimiseks: "Milline võiks mu elu olla aasta või viie aasta pärast? Mida peaksin tegema, et oma unistused ellu viia?" Lühiajalised peaksid olema käigus iga päev: sinna tuleks märkida telefonikõned, toimetused kodus, ülesanded tööl jne.
Mida kauem ma loen, seda rohkem upun nõuannetesse, millal oma argist nimekirja koostada (hommik vs eelmise päeva õhtu), kuidas seda paremini lahterdada, kasutada värvi- ja tähekoode, kus seda nimekirja hoida ja palju sellega igapäevaselt tegeleda jne.Aitab! Teen asja enda jaoks lihtsaks: võtan ette paberi ja jagan selle viieks. Jaotused, mis ma endale tekitan, on "kodus", "tööl", "väljas", "helistada" ja "kirjutada". Tean, et riidekapp vajab koristamist – panen selle "kodus"- lahtrisse. Peaksin viima saapad parandusse ja ostma kellale uue patarei – kaks ülesannet "väljas" alla. "Kirjutada" järgi märgin need inimesed, kelle peale olen viimasel ajal mõelnud ning kellele tahaksin kirjutada. Ja nii edasi.
Vähem kui kümne minutiga panen kirja 26 asja.Tunnen, kuidas mu entusiasm hoobilt raugeb: millal ma kogu selle kupatusega tegelen?! Kuid samas on pea palju tühjem. Kui märgin oma ülesanded paberile, ei tiksu need enam kuklas, sest ma ei karda neid unustada.
Nimekirja rahulikult üle lugedes märkan, et saaksin mitu asja korda ajada üheainsa käiguga! Kaubanduskeskuses on ju nii pank, postkontor kui ka raamatupood, kusjuures teel sinna saan teha vähemalt ühe kõne oma "helistada"-nimekirjast!
Sama päeva õhtul tõmban oma nimekirjast maha kaheksa punkti. Muidugi, palju jääb veel teha, aga raamatud õpetavad, et sellest ei tohi sabinasse minna. Mis täna tegemata jäi, liigub homse päeva nimekirja, kuni saabki tehtud. Edaspidi lisan oma nimekirja uusi töid niipea, kui need esile kerkivad. Ning maru hea on tehtud asju paberil maha tõmmata – kasutan erkroosat markerit, et mahakriipsutused eriti hästi silma paistaks!

Mediteeri. Loen näpunäidet, et aeg-ajalt tuleks kodus lülitada välja kõik, mis teeb "müra". Panengi kinni teleri, mis muidu taustaks mängis. Tingimata tuleks välja lülitada ka arvuti ja telefon!
Nõuande jätkuna istun diivanile, panen silmad kinni ja püüan mõelda mitte millestki. See pole üldse nii lihtne! Proovin silme ette manada mõnd meeldivat kujutluspilti: mererand, metsatee, suvine aas... Aga nende piltide peale trügib naljakas mõte: "Mu pea peab olema tühi. Ma ei tohi praegu millelegi mõelda."
Maharahunemine võtab aega. Samas, kui keha ja vaim lõõgastuvad, tundub aeg tõesti aeglustuvat. Vaikses toas kostab kella tiksumine eriti hästi. Kuulen ka, kuidas õues sõidavad autod ja sajab vihma. Panen tähele asju, mida ringi sagides ei märkaks.

Eelda, et asjad võtavad rohkem aega, kui sa arvad. Väärt mõte, noogutan lugedes kaasa. Mul juhtub alatasa, et aega on TÄPSELT. Arvestan, et hommikul lõpetan poolelioleva loo ja siis on mul tund aega, et valmistuda pärastlõunaseks intervjuuks. Aga lõpuks jooksen mööda Tallinna tänavaid, hing paelaga kaelas, sest kõpitsesin oma teksti viimase minutini.
Edaspidi püüan leppida mõttega, et ma pole kõikvõimas. Et kuigi mulle t u n d u b, et mõnele tööle läheb mul nii- ja naapalju aega, ei ole see, kui aega varuga võtan, enese alahindamine. Vastupidi: tunnen end hästi, kui jõuan asjadega valmis VAREM, kui ma arvasin! Ja seda aega, mis üle jäi, saan kasutada millekski muuks.
Ära unusta end premeerida, õpetab raamat ja ütleb, et igas ärkvelolekutunnis peab olema vähemalt viis minutit rõõmu. Viis minutit tööl: kellele tass kohvi, kellele üks suits, kellele logimine Facebooki või jalutuskäik koridoris, et end sirutada.

Loo rutiin. Üks laenatud raamat lubab, et kui ma iga päev samal ajal ärkan, hommikust söön, telefonikõnesid teen või kas või toidupoes käin, säästan sellega aega. Harjumusel on oluline jõud, õpetatakse mind. Lõpuks teed neid asju, ilma et neile suuremat mõtleksid.
Jah, aga... Kui mul pole kellast kellani töö, siis mismoodi ma seda rutiini loon? Ja kuidas saab vestlus kellegagi olla... rutiinne? Ma ju pean ometi keskenduma sellele inimesele, kellega ma räägin, sest vestluse kulg pole ette kirjutatud.
Proovin siiski! Kui harilikult ärkan sisemise kella peale, siis nüüd panen äratuse helisema. Püüan tekitada kindlad söögiajad. Surun alla soovi konrtollida oma e-postkasti rohkem kui mõned korrad päevas. Aga ei... Toimiva päevakava loomine on ülesanne, millega ma kahe nädala jooksul toime ei tule.
Tõsi, rutiini hulka kuuluvad ka nõuanded varuda asju, mida niikuinii vaja läheb. Teisisõnu võiks kodus valmis olla mõni sünnipäevakaart, aga ka sagedasemate haiguste ravimid. Selles vallas olen omadega mäel! Nõuandena jääb silma, et tasuks tekitada kingituste sahtel – ehk siis, kui poes jääb silma midagi, mis võiks kingitusena rõõmu teha, tasub see ära osta ja tallele panna. Kindel see, et mõne aja pärast ongi kellelegi kinki vaja – ja selle asemel et viimasel minutil mööda poode joosta, on siis üks tore asi sahtlist võtta.

Murra rutiini. Järgmine raamat väidab, et rutiini murdes on inimene sunnitud asju rohkem tähele panema ja järelikult tunneb, et tal on rohkem aega. See algab niisama lihtsatest asjadest nagu uute marsruutide otsimine, et jõuda tööle. Jah, võib-olla kaotad tee peal 10–15 minutit, sest sinu tavapärane marsruut on kõige kiirem, aga samas pead rohkem vaatama, mis su ümber toimub.
See on üks asi, mida ma katsetan ja mis mulle tõesti rõõmu teeb. Märkan, et ühele tänavanurgale ehitatakse kortermaja. Või et natuke maad edasi on avatud uus kauplus. Ma jõuangi tööle veidi hiljem, aga mul on oma teekonnast mälestused. Harilik marsruut on nii sisse harjunud, et kõnnin seda mööda nagu autopiloodil, olles mõtetes tihtilugu hoopis mujal.
Ka oma vabasse aega tasub plaanida tegevusi, mis murraksid rutiini ega laseks vedeleda ainult teleka ees. Sest veel üks loetud mõttetera ütleb: mida rohkem tekitame uusi mälestusi, seda rohkem aega meil tundub olevat!

Jaota majapidamistööd pereliikmete vahel. Mis siin salata, mul on oma mehega väga vedanud. Ta teeb hea meelega süüa, kui ütlen, et mul pole aega. Peseb nõusid, kui need kraanikausis ligunevad. Võtab tolmuimeja ja tõmbab põrandad üle.
Kuid kipub vist nii olema, et naise silm on mustuse suhtes ikka tundlikum. Nii et pole mingi kunst kulutada pool puhkepäeva, et teha kodus hädavajalikke koristustöid. Langen väsinult diivanile – aga tunnen ka heameelt, sest hetkeks olen töödega joone peal. Põrandad on puhtad, vannituba kraamitud, pliit nühitud, pesumasin urrab... Muidugi tahaksin seda aega kulutada teistmoodi! Aga kuidas?
Katsetan raamatutest saadud nõuandeid. Selle asemel et terve pühapäevahommik koristada, kraamin nädala sees tund aega – iga päev kümme minutit – ning pühapäeval veel tund, aga ühes valitud toas. Õnnitlen end, sest kodu tundub olevat täitsa keskmises korras, ilma et peaksin ohverdama ühe oma lemmikhommiku. Kaitse oma laupäevi-pühapäevi, manitsevad ka raamatud. Igas nädalas peaks olema vähemalt kolm tundi, mida saad kasutada just nii, nagu sa soovid.
Selsamal põhjusel jätan katki mõtte, et peaksin loobuma koorilaulust või vabatahtlikutööst. Ajaliselt sa muidugi võidaksid, ütlevad raamatud, aga miks sa need kohustused endale üleüldse võtsid? Sest need teevad mind õnnelikus, vastan. Järelikult oleks neist loobumine löök sinu heaolule ja tooks omakorda kaasa stressi, arvavad raamatud. Ohkan kergendatult.

Hommikul, mil seda lugu lõpetan, on kaks nädalat täis saanud. Raamatuvirn kõrgub mu arvuti kõrval ning peaksin need homme tagastama. Kuid olen seda meelt, et paari raamatut tahan hoopis "pikendada", et neid põhjalikumalt lugeda.
Olen eneseabiraamatutesse suhtunud kerge ettevaatusega. Kuid pean oma arvamust korrigeerima: otsisin leevendust kindlale murele ning saingi tarvilikku nõu. Nimekirjade koostamine võib näida naljakas, aga see aitab pea tühjemana hoida ja aega planeerida. Samamoodi tundub veider panna telefon 15 minuti pärast helisema, kui pead kõvasti keskenduma ühele ülesandele. Kuid 15 minutit kõva keskendumist tähendab, et samal ajal ei lase ma end segada millestki muust – ja jõuan enne helinat probleemi lahenduseni.
Tunnen ikka, et mul on kiire. Aga paberilt näen, et olen ära teinud päris palju asju, mida mitu kuud edasi lükkasin. Nii et kokkuvõttes olen üsna vähese ajaga jõudnud rohkem kui varem.Ära sa ütle, päris hea on olla!

Laenutasin raamatud: C. Hammond "Moonutatud aeg", "101 nõuannet, kuidas lõõgastuda", E. Wilson "Kindlusta oma elu stressi vastu", A. Lakein "Kuidas võita aega ja saavutada kontroll oma elu üle", P. Vain "Kõige tähtsam küsimus", B. Killinger "Töönarkomaanid", B. O'Hanlon "Stress".

Nimekiri! *
Kahe nädala järel...

Juba teen!
• Pean nimekirja töödest, mis tuleb lähiajal ära teha. Täiendan seda jooksvalt.
• Võimalusel valin tööle või poodi minnes erinevaid teid.
• Püüan rohkem keskenduda oma aistingutele. Märgata lõhnu, maitseid, värve.
• Kannan kotis väikseformaadilist raamatut, mida lugeda, kui pean kusagil ootama.
• Sorteerisin oma riidekapi rõivatüüpide (osaliselt ka värvide) järgi.

Tahan teha!
• Koostada nimekirja oma eluaegsetest eesmärkidest ja panna see kohta, kus ma seda sageli näeksin.
• Märkida kas või paaril päeval üles, millal ma tunnen end kõige erksamana ja millal mõte üldse ei jookse. See aitab edaspidi töid planeerida.
• Öelda vähem "võib-olla" ja rohkem "ei", kui ma tegelikult nii tunnen.
• "Puhastada" oma arvuti ja e-postkast mittevajalikest failidest-kirjadest. (Tegin üks hommik algust ja viskasin 15 minutiga ära 800 ebavajalikku kirja!)
• Koostada ka iganädalase nimekirja asjadest, mida tahaksin teha iseenda heaks!

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Eesti Naine 2014. aasta märtsis.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid