Näitlejana pole Piret laval olnud tegelikult aasta. Igapäevatööna korraldab castinguid (rollikonkursse – toim), tema abiga on leitud osatäitjad seriaalidesse “Pilvede all”, “Kelgukoerad” ja “Saladused”. Piret arvab, et oskab hinnata inimeste potentsiaali ja luua uusi mängukooslusi. Olla tundlik ja täpne kaamerate taga. Siiski ei ole ta unustanud, et talle on meeldinud olla kaamerate ees. Ta kavatseb seda veelgi kogeda.
Üks tükk, mida Piretile väga meeldis mängida, oli “Sada aastat...” Vanemuises. Õigupoolest, tõttab ta selgitama, “mängida” on vale sõna, see oli seisunditeater, olemine võluilmas. Piret põhiliselt kõndis, suitsetas, viimaks lebas, pruutkleit seljas, kammloor peas, ning pesi mõistuse kaotanud meheisa jalgu.
Sama kummastav oleks öelda kohtumise kohta Piretiga “intervjuu”, mis tavapäraselt tähendab maandumist paariks tunniks teineteise vastas toolisügavikes, üks küsimas ja teine vastamas. Me võtame sel hommikul, lõunal, õhtupoolikul küll istet, juues kohvi kord pappümbristest, kord portselantassidest – aga pargipinkidel, murul, kõnnitee äärekividel, Pireti lemmikrestorani korvtugitoolides, tema Tammelinna-kodu köögilaua taga. Et siis jälle tõusta ja edasi liikuda: Emajõe-äärsele paplialleele, Supilinna, kus Piret kunagi elas, Genialistide klubisse, kus tegutses näitlejannade taaskasutuspood Berliin!, jah, isegi ühte salongi šikki kitsenahast käekotti sõrmitsema.
Väga palju küsida pole vaja, Piret räägib pikalt ja rikkalikult.
“Intensiivne” on võtmesõna.
Siiski mitte kapak, vaid kulgemine.
Võib-olla on pideval liikvelolekul pistmist Pireti loomupärase kärsitusega, võib-olla tema tõdemusega, et energia seiskub, kui sa ise seisma jääd. Omal ajal pikamaajooksu treeninud tüdrukul, kes, vere maik kurgus, järjekordselt distantsilt tuli, käskis treener alati sörkides uuele ringile minna. Energia taastamiseks.  

Möödunud talvel õppis Piret ahju kütma. Esimest korda elus valis kodu, kus ahi ja soemüür ja päris tuli. Äratundmine saabus ühel sügispäeval, kui Piret vanaema maakohas Varal, kummikud jalas, külavaheteel pead selgeks käia trampis ja juurdles, kuidas küll vanaema vastu pidas. Pärast sõda, viie lapsega. Ja taipas: vanaemal oli kontakt elu põhielementidega! Ta kõndis maad mööda, tegi tuld, hingas värsket õhku ja solistas vees. “Imelik, et nii pika ringiga peame tähtsate asjadeni jõudma,” lausub Piret. “Viies element on minu meelest  i l u, ainus, mis samal ajal erutab ja rahustab. Võin aknast vaadata mitu tundi murtudsüdameid. Inimesed kannavad samamoodi ilu, mõne inimesega koos olles tunnen, et olen ilus oma sakris peaga, teisega on kõik valesti. Mõni inimene paneb vastasolija end ilusana tundma. Veab sel, kes seda oskab, maailm tema vastas ongi ilusam. Head silmad on tal.”
Kas sai mainitud, et Piret märkab ilu ning oskab sõnutsi imehästi visualiseerida? Võib lausa ülesvõttena näha kostüümi, mida 1982. aasta koolilõpupeol kandis Pireti õpetajannast ema: “Kreemikas villane kostüüm, taljes bleiser, ümar soeng ja sõbrannalt laenatud kuldsed rihmikud. Rahvusvaheline tase, parem kui Chanel!” Tollest ajast on kuldsed kingad Pireti meelest kõige ilusamad asjad maailmas – ilu  k ok k u v õ t e  lausa, ning ei loe, on nad parasjagu moes või mitte. Pireti esikus seisab mitu paari kuldseid jalavarje ja ühtäkki tunduvad need väga tähendusrikkad, väga olemuslikud.
Tal on alles täispaarid. Kiirelt lahkudes ei ole ta üht kingakest trepile jätnud.
Ta kannab ülespandud juukseid, beeži siidpluusi, teksasid. Ning kuldseid plätusid.  

Kuid tagasi halgude ja tikkude juurde. Hoolimata kergest ärevusest – kas ma kütangi talv otsa?! – sai Piret hakkama, kodus oli kogu aeg meeldivalt soe. Mingil hetkel tekkis Piretil pidevast ahjusuhu kiikamisest, selle tegevuse kordamisest tunne, et ta on umbes saja-aastane ja see polegi nii halb, kui tervis on hea.
Tähendab, vananemist sa ei karda?
“Kardan,” vastab Piret. “Aga ma ei põe seda, sest see on kõige loomulikum asi. Naised tihti häbenevad vananemist. Ma ei häbene, sest siis peaks mul olema häbi ka selle pärast, et sündisin ja suren. Kommertsruumis tarbitakse noorust ja kergesti võib tekkida kramp, et vanemaks saades ei olegi enam võimalik inimest turundada. Naistel on oht rajada identiteet eaga seotule, aga vanus on ju laenuks ja muutub kohe... Peab end väärtustama igas eluhetkes. Sõbranna just ütles, et teda tabab erutus mõeldes, kuidas me vanuses 60 pluss räägime endiselt tänavanurgal juttu, kurdame üleminekuea vaevusi ja arutame poegade pruutidest, kas sobivad.”
Praegune vanus on Pireti meelest suurepärane. Näed mõlemas suunas, ette ja taha, tead, mis oli, ning aimad, mis tulla võib. Keskeakriisi ilminguid ei ole ta enese juures täheldanud, kuna tegeleb mingite murrangutega nagunii pidevalt ja massiivselt. Sügiselgi on üks ootamas, kui poeg Taavet (7) stardib harjumuspärasest lasteaiapõlvest kooliellu ja Piret koos temaga. “Kogu aeg saabun ühest jaamast teise, mõnda aega on mõnus, jõuan endaga kohakuti, siis olukord jälle muutub. Ei ütle, et see lihtne on,” nendib Piret.   

Esimeses klassis valiti Piret asfaldijoonistuste võistlusele, teemaks “Rahu”. Tüdrukukese kontseptsioon oli järgmine: päike paistab, pere seisab ja pesu kuivab. Peaks vist lisama, et enamik lapsi joonistas värvilisi ühtepõimitud käsi maakera hoidmas ja Pireti väike rahu pälvis esikoha.
“Täna on selline “vaese mehe rahu”, aga ise olen need valikud teinud ja mulle õudselt meeldib siin,” ütleb Piret oma Tammelinna-kodu aknast välja vaadates.
Piret on kolinud märkimisväärselt tihti. Elanud muu seas Werneri kohviku peal ja Viljandi näitlejate pansionaadis ja Lepiku tänava otsas tsaariaegse puitarhitektuuri näidiseksemplaris ja Kadriorus ja Tallinna vanalinnas. Lavaka esimestel kursustel algas tavaline kodune hommik kuulsa koomiku saabumisega, kes nõudles peaparanduseks pitsikest konjakit. Siis koppis uksele hädakalkvel elukunstnik, teekonda tähistamas vererada, sest oli endal kogemata sõrmeotsa maha lõiganud. Siis ilmus tulevane filmistaar, kes oli kärbseseent söönud, malelaua ruudud karglesid silme ees, ja nõnda edasi. Elu oli lõbus ja raju.
“Nüüd valin lihtsa ja terve elu,” muigab Piret.
Maja esimene korrus on tema ja Taaveti päralt. Teha tuleb veel mõndagi, põrandaliistud on Piret juba jõudnud kuldseks pintseldada. Elutuba on Jaapani ja magamistuba Vahemere stiilis, Taaveti pärusmaal võidutsevad retro ja dinosaurused, kümnetel joonistustel seintel kordub üks ja sama tundmatu lind. “Näed, elab linde ja saurusi meie juures, ümberringi on lapsed ja kohalikud kassid ja siil, kes ragistab õhtuti, palju muru ja puid ja õisi, ise võid väheldaselt ühe koha peal olla ja lihtsalt vaadata,” rõõmustab Piret.
Sisse kolisid nad aasta tagasi kevadel. Hetketi – mäherduse klišeena ka ei kõla, et Taavet trallis aias naabrilastega ja Piret tegi köögis pannkooke –  tundis naine, et alles  n ü ü d  saab ta emaks olemise käppa. Ta ei tundnud seda, olles ületöötanud, Tallinna liiklusummikutes passiv ja pereliikmetega põhiliselt mobiilitsi suhtlev naine. “Näidistundi, kuidas olla hea vanem, oleme kõik võimelised andma,” nendib Piret. “Laps peegeldab mind. Mõnikord ütleb Taavet mulle: sa oled väga ärritunud või ärme hakkame enne magamaminekut tülitsema. Olen täitsa veendunud, et last pole võimalik kasvatada, ainult ennast. Mul tekib kergesti paanika. Kas ta ikka areneb õigesti? Panen kasvatuses kuuma juurde, mis on muidugi täielik jama. Tahaks ju iga hetk elu tuunida! Aga tuleb usaldada sisetunnet, et kõik läheb lõpuks kõige õigemal viisil.”  

Tähtsaim, mille Piret ja ta noorem vend Priit lapsepõlvekodust Elvas kaasa said, on julgus otsustada. Näiteks oli Piret agar rühmanõukogu esimees (oma rolli mängis ka ribake punast glamuuri kaela ümber), Priit aga otsustas pioneeriks mitte astuda. Vanemad laste isepäisuse üle alati just ei rõõmustanud, kuid andsid võimaluse kogeda ja seisid seljataga. Sama tahab Piret tagada Taavetile. 
“Metsik mees,” iseloomustab Piret poega, kes lõhub pisikese kirvega puid ja armastab vettehüppeid, pea ees. Õrn pool on tas ka muidugi olemas. Emadepäeva kaardile kirjutas Taavet, et tema ema “oskab lugeda ja kirjutada ja temaga saab võidu joosta”. Ja tõi Piretile kingiks metsast  mahajäetud linnupesa. Ütles, et sellel on tohutu püha energia sees!
Kunagi nägi Piret end kolme lapse emana.
Nüüd arvab, et veel ühel lapsel oleks talle midagi õpetada küll. “Aga võtan seda nii, et kui ta tahab, siis tuleb, ja kui ei taha, siis aktsepteerin tema otsust,” nendib ta.  
Kõik asjad elus juhtuvad Pireti meelest põhjusega. Alles hiljem mõistad, miks seda kogemust vaja oli. Ta on läbi teinud omajagu muutusi, laugemaid ja järsemaid, ning aru saanud, et neid ei tohiks karta.
Piret ja näitleja Tambet Tuisk (35) elasid koos kaheksa aastat.
“Elu muutub sekundiga,” lausub Piret. “Olen tänulik kõigile inimestele, kes on tekitanud minus suuri tundeid, sest need kasvatavad. Tambet on kahtlemata pakkunud kõige laiemat skaalat. Ja pärast kõiki kogemusi on settinud arusaam sellest, mis meid seob: kõige suurem armastus, armastus meie lapse vastu. Kaks inimest, kes on saanud lapse, ei peaks iialgi küsima: kuhu kadus meie armastus? Sest see lihtsalt realiseerus: mängib jalgpalli, jonnib, on vaimukas. See muutus armastuseks, mis peab vastu, kuni silmad on lahti. Aus kaup!”

Piret tahaks elada niisugust elu, et jõuaks rahutust plikast vana targa naiseni. “Sellel naisel on miljon kortsu, aga silmad selged ja säravad,” kirjeldab Piret. “See naine naeratab, sest ta on näinud kõike: kirge, leppimist, viha. On armastanud ja skandaali teinud, pole elust puutumata jäänud. Minu naiseideaal on Kunksmoor, kes balansseeris hingevajaduste ja rokkiva ego vahel ja säilitas vaimustuse tangotantsust. Kunagi oli mul raske, me jalutasime mu tollase naabrinaise Kaie Mihkelsoniga ja tema ütles: ükskõik mis, kõige tähtsam on säilitada valgus. Loodan, et naisel, kes mind seal lõpus ootab, on valgus alles. Mul on kujutluspilt, kuidas olen kõik asjad ära teinud, tulen kergelt räsituna ja ta võtab mind naeratades vastu.”
Pojale “Kunksmoori ja kapten Trummi“ ette lugedes, seda üle aastate taas kätte võttes, taipas Piret, et Aino Pervik on kirjutanud ühe ilusaima armastusloo, kus sohitegemist, tülitsemist, nõiaringi manamist, naise äralendamist ja mehe maailmavalu. Kuid lõpp kõlab: oli ütlemata ilus suvehommik. Õhk Kunksmoori saare ümber oli kuldne ja sumises.