Olete mõlemad geograafid, kuid mitte kursusekaaslased?Liisa: Priit on minust seitse aastat vanem. Kohtusime, kui tal sai ettevõtlusest villand ja ta tuli ülikooli lõpetama. Sattusime ühte seltskonda, alguses olid ühised peod, siis matkad.Priit: Eks neid pidusid oli omajagu. Aga koos matkamine ühendab väga. Talimatkal on ju vaja magada mitmekesi ühes magamiskotis, et soe oleks. Ja kindlasti ilma riieteta. Mul tuli siis valida, kellega koos oleks kõige parem. (Vaatab Liisale otsa.) Ma ei saa rohkem rääkida. Liisa juba vaatab.Liisa: Tasapisi tuli, jah, äratundmine, et meil on sama hingamine. Kuidas tekkis idee ehitada lodi?Liisa: Sõitsime neli aastat tagasi veebruaris minu sünnipäeval Tartu Hansakeskusest mööda ja foori all vaatasime hansapäevade reklaami. Siis Priit ütles, et peaks lodja valmis tegema. See mõte oli varem ka, aga täpne info veel puudus. Valmis saime 2006. aasta volbriks.Priit: Enne lotja osalesime kümblustünnide "maaletoomises". Nende päritolumaa on Jaapan, aga siin said need populaarseks meie abil. Mul tekkis mõte, hakkasin internetist otsima ja lõpuks leidsime ka õige mehe. Ta oli küll varem ainult ühe õllekapa teinud, aga teoks see tünn sai.Kui elad Emajõe ääres, siis tekib tahtmine ka vetel sõita. Nii me lodjani jõudsime. Peipsi lodi oli just Peipsi ja Emajõe piirkonna tingimustele kohandatud kaubapurjekas, milliseid ehitati siin teadaolevalt juba 14. sajandil. Kas lodi on teie esimene ühine alus?Liisa: 1999. aastal oli väike purjekas, millega sõitsime kahekesi ja sõpradega. Selles sai magada kuus inimest.Priit: Minu tädimees, aerutamistreener Henn Hollo süstis minusse lodjapisiku. Aga armastus veesõidukite vastu tuli vist ikka varem. Nüüd sõidate suveprojektide raames ja niisama puhkamiseks lodjaga ringi?Liisa: Tartus tellitakse väga palju sõite. Ühe nädala sõidab Priit, teise Tanel, teine lodjakapten - kaptenipaberid peavad ju olema. Ja siis on projektid: eelmisel suvel sõitsime lodjakinoga ligi 800 kilomeetrit mööda rannakülasid. See oli vaatajatele tasuta. Priit ikka ütleb, et lodi on kulundusühing, sinna kulub rohkem, kui sisse toob.Priit: Ise ei jõuagi alati kaasas sõita. Aga sõpradega puhkame koos kevadel ja sügisel, igal suvel teeme ühe pikema tiiru ka. Umbes nädalase. Elame siin lodjas nagu vanasti, ainult et meil on selles ruumis, kus hoiti kaupa, magamisasemed. Praegu on kaheinimese rippkoid, vanasti elati tagumises osas ahtriruumis ehk peräsaksas, mis oli köetav, ning ees asuvas väikeses nõnasäksas. Meie ehitasime eelmisel aastal pliidi siia keskmisesse ruumi. Kokku mahub magama 30 inimest, lahtikäivaid lavatseid on igal pool. Teie perre on peatselt oodata neljandat last. Kuidas lapsed on lodjaellu kaasatud?Liisa: Joosep läheb sügisel kooli, talvel käivad lapsed lasteaias. Elame tavalist elu: kirjutame projekte, mina teen tekstiosa ja Priit tabelid. Jube mõnusalt kukub välja, sest mõtleme ühtemoodi. Talvel elame korterielu, aga suvel sõidavad lapsed kaasa, kui on ühised üritused. Tellitud sõidud korraldatakse muidugi eraldi. Ujumas käivad lapsed ka juba maikuust alates.Priit: Lapsed elavad meiega samas rütmis, on lodjalapsed. Kui Lodjakoja juures toimetame, on lapsed enamasti ka seal. Seal on huvitav, saab igasugu asju meisterdada ja rannas ujuda. Rannavalvurid on meil head semud, passivad peale, kui vaja. Viimasel ajal käivad Joosep (7) ja Jaagup (5) ka omapäi Lodjakoja juures toimetamas. Kodust on hea rattaga minna, ei pea autoteedest üle sõitma. Paula (3) ronib vapralt lodja trepist üles ja alla. Vette pole ükski laps kukkunud. Jahedama ilmaga paneme neile päästevestid selga. Kas pere ja lodjaselts on üks tervik?Liisa: Emajõe Lodjaseltsi asutasid 2004. aasta 22. aprillil lodjaehituse ja -sõiduhuvilised, et taaselustada lodjasõidutraditsioon Emajõel Peipsi vesikonnas ja rajada Emajõe kaldale lodjapark: Lodjakoda, jõemuuseum ja ajalooliste laevade sadam. Pigem on see sõpruskond. Perekond ikka eraldi.Priit: Puhkame eraldi ka, sõidame lastega koos vanemate juurde maale. Aga triibusärke kanname pidevalt. Kindlasti saab öelda, et oleme lodjarahvas. Kas lodjaselts on töö või hobi?Liisa: Senised neli aastat on olnud vaheldusrikkad, talvel tegeleme sellega vähem, suvel rohkem. Vaheldusrikas graafik sobib meile, ei kujuta ette, et meist saaks kaheksast viieni tööl käiv pere. Lodjaelu ongi oma aeg. Vastutus laieneb kogu meeskonnale, meil on demokraatia - kõik teevad kõike. Väljasõitudel pesevad poisid nõusid ja teevad süüa.Priit: Liisa toimetab lodjal nagu perenaine muiste, talle pole raske teha süüa suurele perele. Eks teised ka aitavad, lodjateatris tegid süüa lausa näitlejad ja kohalikud prominendid!Liisa: Priit sõidab rohkem, see on talle töö. Mina olen lastega koos kodus. Ükskord juhtus naljakas lugu. Tulin koju, Priit magas, pea padja all. Jaagup oli kausid lauale tõstnud, pannud igasse kaussi jäätist. Osa jõudis süüa, osa jättis alles. Mõned kausid olid katki ka. Laps oli suurest söömisest väsinud ja magas samuti. See tundus väga naljakas: mehed omavahel. Seega ei saa öelda, et Priit lapsi ei hoiaks. Vahepeal võtab suurema poisi kaasa või käivad rattaga sõitmas. Millised on teie tulevikuplaanid?Liisa: Kui ma oleksin ülikoolis teinud plaani, mis juhtub viie aasta pärast, siis poleks meil seda elu, mis täna. Laevaehitusplaane haume küll, vanad laevad peavad sadu aastaid vastu, meil on 50 aastat aega, et mitmesuguseid laevu ehitada - miks mitte kuni pensionini?!Priit: Millegagi peab ju tegelema. Meile ei ütle keegi, kuidas ja mida teha. Ise mõtleme, kuidas. Kas vahel lähete tülli ka?Liisa: Väga tülli ei lähe.Priit: Mina kuulan Liisa sõna, ei julge vastu hakata (naerab muhedalt). Ma ei julge isegi välja öelda, mida ma kardan, muidu hakkab ta seda minu vastu ära kasutama.Liisa: Mina ka kardan Priitu (naerab). Meil pole aega tülitseda, sest kui omavahel kiskuda, siis ei lähe asi edasi. Pigem tuleb ikka seljad kokku panna. Kas olete abielus?Priit: Ei ole saanud mahti pulmi pidada. Siia lodjale ei mahuks sõbrad ära, peame suurema ehitama.Liisa: Sõbrad on oma pulmadega ajanud lati kõrgele. Tuleb nendest parem olla. Priit: Ja kes meid nelja lapsega enam tahakski.(Liisa ja Priit vaatavad üksteisele otsa.)