Umbes sellel ajal, kui haavaleht on nii suur, et kannatab süüa, algab karudel jooksuaeg. Teiste suurte loomade nagu põdra ja metssea jooksuaeg on sügise lähenedes või lausa talve alguses, aga karu endale sellist luksust lubada ei saa. Sügisel on tarvis end nuumata, koguda rasvavarusid ja valmistuda taliuinakuks. Pulmad tuleb pidada mais-juunis, kui esimene nälg on kustutatud ja metsas juba toitu küllaga.

Karud on aeglase sigivusega. Emakarud indlevad (otsivad kaaslaseks isakaru) üle aasta. Samal talvel sündinud poegadega mesikäpp pulmi ei pea. Tal niigi muret küllalt. Võib juhtuda, et mõni võõras isakaru võib proovida poegi murda.

Suvel 1,5-aastaseks saavad mõmmikud ei taipa, mis nüüd nende emaga juhtub. Senini hooliv, kaitsev ja armastav emme on äkki nende vastu kaotanud huvi ja vahel lausa pahur. Kipub hoopis tutvusi looma vastikute ja ohtlike isakarudega. Tahad või ei taha, aga emast tuleb kaugemale hoida. Aeg on alustada iseseisvat elu. Enamasti peale pulmi ema ja poegade suhted paranevad, ent ei ole enam endised. Tegu on siis lihtsalt omavahel hästi läbi saavate karudega.

Karuemale meeldivad suured ja tugevad kavalerid

Samal territooriumil elavad karud tunnevad üksteist. Enda kohalolekust antakse teada märgistuspuude abil. Karu tõuseb jämeda männi või kuuse najal tagajalgadele ja hammustab ning küünistab seda nii kõrgelt kui ulatub. Seejärel pöörab puule selja ja nühib kukalt vastu tüve. Kuklas asuvad karu lõhnanäärmed. Järgmine metsaott saab sellist puud uurides teada liigikaaslase suuruse, tervisliku seisundi ja tuleviku plaanid. Tegu võib olla lausa „kosjakuulutusega“.

Märgistuspuud aitavad paika panna hierarhia. See omakorda hoiab ära isaste vahelised asjatud võitlused. Ainult samasse kaalukategooriasse jäävad „kavalerid“ selgitavad aeg-ajalt jõudude vahekorra füüsilise jõukatsumisega.

Antud piirkonna suurem ja tugevam isakaru otsib endale „pruudi“ ja püüab sellele meele järele olla. Ühel mai kuul avastasin karupaari jäljed laiusega 12,5 ja 16 cm. Selge see, et „pruut ja peigmees“! Järgnesin neile piki porist kraavikallast. Haavanoorendikku jõudes astus isakaru rajalt kõrvale ja asus kraavipervel noori puid maha murdma. Emakaru võis ilma vaeva nägemata maiustada mahlakate haavalehtedega. Tundub uskumatu, et metsaott võib kaasa lõunale kutsuda.

Järgmisel õhtul istusin metssea söögikohas jahikantslis. Need on imelised hetked täis linnulaulu ja erinevaid lõhnasid. Äkki kuulsin tundmatut häält. Natuke nagu sügisese põdralehma moodi, aga samas ei olnud ka. Keegi justkui jutustaks vaikselt läbi nina midagi. Tulijateks olid samad karud, kelle jäljed olin varem avastanud.

Emane sammus joonelt toiduautomaadi juurde ja asus kaera vohmima, isane tõmbus vargsi metsa varju tagasi. Suuruselt erinesid nad teineteisest pea poole võrra. Isakaru oli kahtlustav, lagedale rohkem ei tulnud ja asus vaikselt ümbrust uurima. Jõudnud minu jälgedeni tõi kuuldavale tagasihoidliku möiratuse. Emakaru ei võtnud hoiatust kuulda, vaid jätkas õhtueinega. Siis tormas isane kaitsva metsa varjust välja, müksas kaasat õlaga ja mõlemad kadusid kiirelt padrikusse.

Mõne aja pärast kuulsin kaugemalt enda jälgede juurest veel üht karu möiratust. Arvatavasti näitas metsaott „pruudile“, miks õhtueine katkestati. Ilmselgelt oli tal varasemast ajast metssea söödakohtadega kurbi kogemusi.

Peale paaritumist kaotab isakaru emase vastu huvi ja läheb oma teed. Ta võib samal kevadel ja varasuvel kohtuda veel mitmegi seal kandis elava indleva emakaruga. Tõenäoliselt paaritub emaloomgi veel mitme võimupositsioonilt madalamal oleva isasega. Kuna karudel on väga hea mälu, siis järgmisel kevadel karuema trehvates peavad nad tema poegi enda omadeks ega kipu neid murdma.

Kõige suurem tõenäosus karudega kohtuda on kevadel ja suve alguses pulmade ajal. Armuasjadega tegeledes on karude tähelepanu hajunud ja liigutakse palju ringi päevasel valgel ajal.

Neid haruldasi kohtumisi tasub nautida, mitte peljata. Karust inimesele ohtu ei ole. Isegi pulmade ajal mitte. Kord kevadisel ajal trehvasin metsaheinamaal noort isakaru. Tema oli mind enne märganud ja silmitses teraselt. Tuul puhus niipidi, et minu lõhn karuisandani jõuda ei saanud. Kui peatusin, siis ott jooksis meeletu kiirusega otse minu suunas. Paarikümne meetri pealt hüüdsin: “Kas sul aru peas ei ole? Kuhu sa tõttad?“ Selle peale oli kogu oti väärikus kadunud. Ta tegi äkilise kannapöörde ja pani tuldud teed mööda veel kiiremini punuma. Ju ta pidas mind teiseks karuks ja soovis, kas tutvust luua või konkurenti kohutada. Nägemine karul ju kehvapoolne.

Pikemalt saad lugeda Vahur Sepa raamatust „Karu. Eesti looduslood“ kirjastuselt Tulip. Tegu on sarja „Eesti looduslood“ esimese raamatuga, mis räägib köitvalt ja kaasahaaravalt Eesti pruunkarude elust. Millist elu elab karu, kuidas tema elu aastaringselt kulgeb? Mida sööb, kuhu pesa teeb, kaua magab, kuidas pulmi peab, millal karupojad sünnivad, millised on karu suhted inimesega ja palju muud huvitavat.

Tõestisündinud põnevad lood inimeste ja karude kohtumistest on põimitud huvitava teabega karudest. See on silmaringi avardav meeleolukas lugemine kõigile loodusesõpradele.
Raamatu autor Vahur Sepp on elupõline metsamees, jahimees, kalamees ja loodusretkede juht. Ta on värvikas jutuvestja, kelle teadmistepagas loomade elust ja elutegevusest on imetlusväärne. Oma teadmisi on Vahur Sepp jaganud paljudes telesaadetes, raadiokanalites, ajalehtedes ja ajakirjades. Ta on olnud ajakirjade Loodusesõber, Eesti Mets, Looduses ja internetiportaali Looduskalender.ee pikaaegne kaasautor.

Raamatu „Karu. Eesti looduslood“ ehedate loomapiltide autor on juba 8 aastat loomi ja linde pildistanud loodusfotograaf Kenno Kaupmees, kelle töid on Eestis auhindadega pärjatud.

Raamatuga saab tutvust teha siin: