Käisin töövestlusel. Mina, aastakümneid iseendale tööd andnud filosoofiamagister, kultuurikeskuse rajaja-juhtija ja kirjanik, istusin Tallinna vanalinnas usutlejate ees, kes olid minust vähemalt poole nooremad – kusjuures nad juhtisid vestlust väga professionaalselt ja veenvalt. Ja neil polnud igas lauses kaht ingliskeelset toorlaenu nagu projektikoolituse ametnikel, keda järgmised kolm tundi oma elust kuulasin.

Töövestlusele sattusin sellepärast, et sotsiaalmeedia kihas reaktsioonidest töökuulutusele, kus otsiti puurikanade heaolu kampaania projektijuhti: www.cv.ee/toopakkumine/mtu-nahtamatud-loomad/puurikanade-heaolukampaania-projektijuht-f3548922.html?full=1.

Tööpakkumisele reageeriti ülituliselt, kuna aegadel, mil nii paljud inimesed tunnevad end pidetu ja ebavajaliku, ammendunu ja kriisiseisulisena, pakutakse toredat palka professionaalsele kanade eest võitlejale. Inimeste rabedat olukorda võrreldi samas kanade omadega ka sedapidi, et kanad ei saa enda heaks midagi ette võtta – ainult mune seal võre taga –, aga inimesed saavad.