Arst: ükski medikamentideta ravimeetod või ka ravimid üksinda ei paku lahendust valuravis
Valu talutakse paremini, kui selle põhjus on selge, nagu näiteks podagrahoo või luumurru puhul. Valu on siis kergesti seletatav ja põhjus vahel nähtavgi. See ei hirmuta siis nii palju kui ebamäärane kauakestev valu. Helena Miranda on aastaid valu-uuringutega tegelnud Soome arst, kes pani oma kogemused kirja raamatus „Võim valu üle”.
Aga sellisegi valu põhjused ja valu püsimist tingivad tegurid tuleb püüda hoolikalt välja selgitada. Põhjus ei peitugi alati valutava piirkonna kudedes, vaid valutunnet võivad põhjustada näiteks kas või põhjendamatud hirmud, nagu ma raamatu algul mainisin.
Räägin valu uurimisest ja sellega seotud operatsioonidest. Uuringud ja tervishoiutöötaja kogemused on mind veennud, et valdava osa selja-, kaela-, põlve- või muude tavaliste valude all kannatavate patsientide uurimiseks aitab põhjalikust küsitlusest sümptomite kohta ning visuaalsest vaatlusest ja komplemisest. Laboratoorseist uuringuist ja röntgenipildist on mõnikord kasu, aga eriti tihti pole neid vaja. Magnetpildistamine on võitnud kõvasti populaarsust, aga tavaliste tugi- ja liikumiselundite valude puhul pole see üldjuhul vajalik. Sageli soovivad patsiendid täpseid pildistusi, ent nendega seostub see probleem, et magnetpilt näitab väga tihti selliseid muutusi kudedes, mis ei ole valude põhjuseks. Selleks võidakse neid aga siiski pidada.
Igal üle viiekümneaastasel inimesel, olgu tal siis seljavalu või ei, näitab selja magnetkuvamine mõnda „leidu”. Nii nagu nahale tekivad kortsud, esineb ka selgrool normaalseid vananemise märke: vahelülide madaldumist, väljasopistusi jm kahjustusi. Isegi paarikümneaastastel näitab selgroo magnetkuvamine muutusi: igal teisel on vähemalt üks vahelüli madaldunud. Hoopiski mitte nad kõik ei tunne mingit valu. Keskealiste õla- või põlvepilt on harva täiesti „puhas”. On kahetsusväärne, kui varem terve inimene, kellel selg vahel valutab (nagu enamikul inimestel), muutub valesti tõlgitsetud „leiu” tõttu haige seljaga patsiendiks ja hakkab käituma nagu haige: hoiab selga, piirab liikumist ja normaalset elu. Tema kannatused suurenevad, sest ta ei pea ennast enam terveks.
Magnetkuvamine on asjakohane, kui on põhjust kahtlustada rasket haigust või kui valu on äärmiselt tugev, sellega kaasnevad progresseeruvad neuroloogilised vaegusnähud või tegemist on nn suure energiaga traumaga. Uuringule suunaval arstil peaks juba eelnevalt olema selge arusaam valu põhjusest. Magnetpildist saab ta kinnituse oma diagnoosile. Ta peab suutma ka lahti mõtestada, mida leiud tähendavad, millised neist põhjustavad valu ja millised mitte. Kui magnetpilt ei mõjuta ravi miskil moel, siis tavaliselt ei tasugi seda teha. Kui kavandatakse operatsiooni, siis on magnetpilt peaaegu alati kasulik ja vajalik.
Mõnikord on krooniliste valude puhul operatiivsest ravist kasu, aga enne seda tuleks siiski katsetada muid ravimeetodeid. Krooniline valu paraneb harva üksnes operatsiooni tulemusena. Kui otsustatakse opereerida, siis tuleb valu tõhusalt ravida juba enne lõikust ja muidugi ka pärast seda. Tasub meeles pidada, et operatsiooniga kaasnevad riskid. Lisaks põletiku- ja trombiriskile kaasneb operatsiooniga sageli uue valu risk: uurimuste andmetel tekib 20–50% patsientidest lõikuse ajal või varsti pärast seda uus valu, mis võib kestma jääda pikemaks ajaks.
Veel mõni sõna meditsiinilise teabe usaldusväärsusest. Internet on nagu lõputult laienev maailmaruum. Meteoriidina levib sealt inimeste teadvusse infot kõiksuguste uuringute kohta. See teave on väga vahelduva kvaliteediga: võhiklikest kirjatükkidest kuni Nobeli auhinda vääriva tipptaseme teaduseni. Kõige muu kõrval lehvib internetis ka tõsiteaduseks maskeeritud omaenesetarkust, kogemusi, subjektiivseid arusaamu ja arvamusi, uskumisi ja uskumatuid lugusid.
Ilma põhjaliku asjatundmiseta on täiesti võimatu eristada, milline üksik terviseteemaline kirjutis internetis või ka mujal meedias on usaldusväärne ja milline mitte. See kehtib nii valu kui ka mis tahes teise teema puhul. Olen püüdnud koguda raamatusse sellist valuainelist teavet, mis oleks võimalikult usaldusväärne. Tööd, millele viitan, on peaaegu kõik kaheldamatu kvaliteediga rahvusvahelised ja kodumaised uurimused, mis on läbinud tiheda teadussõela. Suur osa esitatud teabest põhineb nn süstemaatilistel kirjanduse ülevaateartiklitel. Tõsi küll, kõigist valu talitsemise vahendeist ei ole saadaval kõikehõlmavaid uuringutulemuste kokkuvõtteid, vaid ainult üksikuid uurimustöid. Esialgu tuleb nendega leppida.
On kahetsusväärne, et suurimad uuringute rahastajad dikteerivad suurel määral seda, missugustel teemadel hangitakse uut teaduslikku teavet ja missugused alad jäävad varju. Traditsiooniliselt on rohkesti teavet medikamentravi kohta. See johtub tõsiasjast, et ravimitööstusel on huvi välja arendada ja tootmisse võtta uusi valuvastaseid ravimeid – ja palju raha. Ravimitehased toetavad teadusuuringuid, et saada uusi võimalusi oma toodangu müügiks. Ja see on iseenesest hea seni, kuni kogu uuringuteave avalikustatakse igakülgselt ja selgelt, sealhulgas ka ravimite ebasoovitav toime ja ravimikatsetused, mis ei ole andnud soovitud tulemusi. Tuleks rääkida sellestki, kas uuringute tegijad on saanud ravimifirmalt majanduslikke hüvesid.
Medikamentideta raviviise, eriti nn täiendavaid alternatiivravimeetodeid tavaliselt ei rahastata nii hästi, mistõttu nende kohta pole ka nii rikkalikku teaduslikku materjali. Üksnes selle kohta, mida uuritakse (ehk rahastatakse!), saadakse uuringutega tõestatud andmeid.
Õnneks on maailmas hakatud sellisele olukorrale tähelepanu pöörama. Muuseas otsustas USA tervishoiuministeeriumi teadusuuringute amet National Institutes of Health (NIH) juba aastaid tagasi asutada objektiivse tasakaalustatuse huvides oma avaliku keskuse täiendavate ravimeetodite uurimiseks. See asutus nimega National Center for Complementary and Integrative Health andis juba aastal 2014 riikliku assigneeringu teadustööle medikamentideta valuravimeetodite uurimiseks. Keskuse eesmärk on laiendada täiendavate raviviiside uuringuid ja tõsta nende kvaliteeti.
Valu valdkonnas ootavad veel paljud asjad uurimist. Kindlasti ei paku ükski medikamentideta ravimeetod üksinda lahendust valuravi probleemidele. Seda ei tee ka ravimid. Valuravi peab olema mitmekülgne ja inimese individuaalsust arvestav. Tuleb ravida inimest, kellel on valud, mitte ainult valu inimeses.
Helena Miranda „Võim valu üle. Uued teadmised valuga toimetulekuks”, kirjastus Varrak 2018
