Kuidas Nõukogude Eesti 1970.-80ndatel soomlase teadvusse jõudis
On uskumatu, kui vähe soomlased teadsid oma naabermaast Eestist enne perestroikat ja glasnostit. Muidugi oli osa inimesi asjaga kursis, aga üldiselt võttes oli Moskva oma eesmärgi saavutanud. Soomlased olid sugulasrahva olemasolu peaaegu unustanud.
Inimeste arusaamades valitses ettekujutus ühtsest nõukogude rahvast – üks riik, üks rahvas. See oli Euroopa rahvusriikidega harjunud soomlasele loomulik mõte, mida Nõukogude Liidu enda propaganda veelgi tugevdas. Eestlased võrdsustati sageli venelastega. Paljud kujutasid ette, et eestlased räägivad ka kodus vene keelt.
Soome ajalooõpikud rääkisid Eesti okupeerimisest vaid mõne üksiku lause. Ka minu raamatus konstateeriti lühidalt, et aastal 1940 liideti Baltimaad Nõukogude Liiduga. Ma ei mäleta, et tunnis oleks räägitud sellest, kuidas liitmine toimus. Veel vähem arutleti selle üle, mida eestlased ise asjast arvasid. Soome koolides ei räägitud Eesti ajaloost, sest niisugust riikigi polnud olemas. Olid ainult Nõukogude Liit ja selle ajalugu.
1970ndate lõpupoole kuulsin raadiost eesti popmuusikat. Tol ajal olid eesti ansamblid Apelsin ja Vitamiin Soomes mõnevõrra tuntud. Tundus arusaamatu, et rokkarid ei leiutanud oma ansamblitele paremaid nimesid. Ma ei tea, kas soome bändinimed lõppude lõpuks sugugi stiilsemad olid, aga eestlaste nimepaneku-ajendid pärinesid küll teisest maailmast.
Eestikeelse muusika kuulmine mingis nõukogude muusikale pühendatud saates kutsus minus esile lausa ahaa-elamuse. Soome sugulasrahvad on järelikult ikka veel olemas! Ja eestlased pole mitte ainult olemas, vaid nad kasutavad isegi oma keelt! Noore ea tõttu ei saanud mu maailmapilt olla eriti lai, aga olin küll teadlik näiteks norralaste, taanlaste ja poolakate olemasolust ja rahvuslikust eripärast.
Noorusele ei saanud aga kindlasti viidata see Soome poliitik, kes veel kümme aastat hiljem pidas lätlasi soomlaste sugulasrahvaks. Kui ma õigesti mäletan, oli ta tollal ühe parlamendipartei parteisekretär. Kuulasin intervjuud raadiost ja imestasin inimese harimatuse üle.
Kuigi kolmest Baltimaast sai ajapikku tuttav mõiste, oli paljudel raske meeles pidada, millises järjekorras need maad õigupoolest paiknevad. Seda peeti täiesti normaalseks, kuigi Läti, mis sageli Leeduga segamini läks, asub Helsingist vähem kui 300 kilomeetri kaugusel. Soomlased teadsid oma lähimatest naabritest tõepoolest vähe!
Sügisel 1987 kolisin Espoosse ja asusin õppima elektrotehnikat. Rändasin koos karja tudengitega ühest loengusaalist teise, aga mu motivatsioon pandi peagi proovile. Numbrite veeretamine arvutusülesannetes ei pakkunud mu elule sellist sisu, nagu ma oleksin soovinud. Välismaailmas toimus parasjagu midagi hoopis huvitavamat. Mu õpingupaiga parim külg oli see, et seal oli nähtav Eesti televisioon.
Veetsin palju õhtuid väikese kaasaskantava televiisori ees, katsudes aru saada, millest millalgi jutt käis. Kõige kergem oli mõista reportaaže, mis rääkisid toiduainetest. Alati, kui reporter müüjalt midagi küsis, tuli vastuseks: „Ei ole.”
Vestlussaadetes räägiti lisaks majanduslikule olukorrale ka noortekampade vahelistest kaklustest. Uudiste ja päevakajaliste saadete kõrval huvitas mind teleteater, mida näidati reede õhtuti. Kümme aastat hiljem igatsesid eestlased nõukogude aja televisioonist vaid reedeõhtuseid teatrietendusi.
Pühapäeviti kuulasin Eesti raadio populaarset muusikasaadet „Soovid, soovid, soovid”. Selles mängiti kuulajate soovitud plaate. Laulud olid enamasti eestikeelsed, aga esitati ka vene muusikat. See kohustuslik osa saatest mind ei seganud, sest valitud palad olid tõesti head. Eesti kuulajad ootasid siiski midagi muud – programmi toimetajal oli lubatud lasta eetrisse ka üks lääne muusikapala!
Lindistasin eesti laule kassettidele ja nädalavahetustel kiusasin nendega oma kuusamolastest sõpru. Nende meelest oli autostereos kõlav muusika, mis tehniliselt teostuselt oli kahtlemata üsna tagasihoidlik, arusaamatu rämps. Mõnikord esitatigi mulle tagasihoidlik palve mängida midagi normaalset.
*
Tehnikakõrgkoolis nägin esimest korda elusat eestlast. Mu õpingukaaslane Jukka rääkis mulle Toomast, kes oli tulnud elama tema ühiselamusse. Toomal olid imeliku väljanägemisega teksased ja ta rääkis soome keelt kuidagi naljakalt. Jukka suhtus Toomasse kui avakosmosest saabunud imelooma, aga mulle pakkusid tema kahtlustused lõbu.
Kui Toomas rääkis kriitiliselt Nõukogude Eesti oludest, tõlgitses Jukka seda nii, et ta tegelikult kaitses Nõukogude korda. Kõik ometi teadsid, et Nõukogude Liidus ei tohtinud võimukandjaid kritiseerida. Nüüd see KGB agent või teab kes veel katsus teisi uskuma panna, et Nõukogude võim on salliv ja kriitikale avatud!
Jukka polnud Nõukogude Liidus toimunud muutustega päris hästi kursis. Kui ma Toomast kohtasin, sain kohe aru, et ta on täiesti tavaline tudengipoiss Tallinna Tehnikaülikoolist.
Kuna ma olin Eesti vastu erakordselt suurt huvi üles näidanud, andis Toomas mulle paari aasta vanuse Eestit tutvustava brošüüri. Selles oli pilte hallidest betoonehitistest, mida ümbritses roheline muru. Piltidel kujutatud haiglad, õppeasutused ja uurimisinstituudid nägid kõik kuidagi elutud ja tühjad välja. Inimesi ja autosid polnud peaaegu üldse näha.
Poole aasta pärast oli mul integraalidest kõrini ja ma jätsin tehnikaõpingud sinnapaika. Käisin ära sõjaväes ja alustasin seejärel Oulu ülikoolis soome keele õpinguid. Keelte suguluse tõttu olid Eesti ja eesti keel meie õppetoolis väljapaistval kohal. Meil oli oma, Tartu ülikoolist värvatud eesti keele õpetaja, kellele lisaks tuli teinekord Eestist teisigi külalislektoreid.
Puudulikust keeleoskusest hoolimata lehitsesin sageli õppetooli raamatukokku saabuvaid eestikeelseid lehti. Osa lehtedest olid väliseestlaste väljaanded, osa saadi otse Eestist. Lehtede põhjal oli üks 1989. aasta sügise tähtsamaid vestlusteemasid Nõukogude Armees laialt levinud dedovštšina ehk see, et vanemate aastakäikude ajateenijad alandasid noorsõdureid ja tarvitasid nende kallal vägivalda.
Vaiksed eestlased olid alatihti sobilikud ohvrid. Üks ajateenija jutustas, et oli armeest mitu korda põgenenud. Ta oli sõitnud tuhandeid kilomeetreid salaja läbi Siberi, et pääseda tagasi Eestisse. Kodumaal pidi ta end pidevalt varjama, aga seal teda vähemasti ei pekstud. Eestis oli juba pool aastat nõutud, et eestlased saaksid sõjaväeteenistuse läbi teha Baltimaades.
*
1989. aasta suvel tutvusin eestlase Valduriga, kes töötas ühes Soome talus kusagil Oulust lõuna pool. Kui ta septembris Eestisse tagasi pöördus, läksin Helsingisse teda Tallinna laevale saatma.
Suvel teenitud raha eest ostis Valdur kasutatud Lada. Selle laadis ta täis kõiksugu ebamääraseid asju, mida Eestis oli raske saada. Lada oli loomulik valik, sest sellele oli kergem leida tagavaraosi kui mõnele Nõukogude Liidus täiesti tundmatule lääne autole.
Sügise jooksul valmistasime ette minu esimest reisi Eestisse, mis pidi toimuma jaanuaris 1990. Kõigepealt kirjutas Valdur minu nimele küllakutse oma riigi ametivõimudele. Saanud siseministeeriumi viisa- ja passiosakonnast asjakohase ametliku teate, lähetas ta selle posti teel mulle. Valduri saadetud dokumendi põhjal võisin siis taotleda viisat Nõukogude Liitu.
Protsess oli väga aeglane ja mitmejärguline. Ootaja teadmatust suurendas see, et Eestiga oli raske ühendust saada. Kirjad viibisid teel mitu nädalat. Ka helistada oli raske ja see oli kallis.
Eesti ja Soome vahel ei olnud telefoni otseühendust. Kõne tuli kõigepealt tellida ja siis pidi seda teinekord tundide viisi ootama. Nii ma siis helistasingi Valdurile enne reisi ainult kaks korda. Mõlemal korral sain ühenduse poole üheteistkümne paiku õhtul pärast kolme- või neljatunnist ootamist.
Detsembrikuu telefonikõne ajal rääkis Valdur mulle kütusepuudusest. Bensiini järel tuli Eestis isegi kuni kolm tundi järjekorras seista. Sama kõne ajal otsustasime, et mootorsae kett oleks ideaalne saabumiskingitus. Jaanuarikuu kõnes leppisime vaid lühidalt kokku, et kohtume Tallinna sadamas.
Laevasõit kestis koos kõikmõeldavate kontrollidega umbes kuus tundi. Kuna meelelahutust oli vähe, jõudis see muutuda tüütavaks juba enne, kui laev Helsingi sadamast välja sõitis. Ei oleks arvatagi osanud, et vaid mõne aasta pärast ületavad tiiburlaevad Soome lahe pooleteise tunniga ja reise on iga päev paarikümne ümber. Ilma Eesti iseseisvumiseta oleks niisugune areng olnud võimatu, aga iseseisvat Eestit oli veel raskem ette kujutada kui kiiret laevaühendust.
Eestis veedetud nädal oli tõepoolest mitmekesine ja unustamatu. Kuigi olin käinud Ida-Euroopas juba paar korda, üllatas Eesti tegelikkus mind täielikult. Nii suur oli kontrast Helsingi ja Tallinna vahel.
Keskaegne Tallinn tundus äärmiselt huvitav, olgugi et kõik oli jaanuarikuiselt hall ja määrdunud. Mingil põhjusel oli Tallinnas rohkem lobjakat kui Helsingis, kuigi ilm neis linnades oli täpselt ühesugune. Helsingi oli Tallinnaga võrreldes jõukas, teovõimeline, puhas, hästi valgustatud ja tõeliselt igav linn.
Eesti oli minu jaoks kaua aega maa, mida pole hästi näha. Linnad olid halvasti valgustatud, autoklaasid ja bussiaknad alati mustad, isegi telepilt oli udune. Soomes olin Eesti televisiooni vaadanud kaasaskantavast mustvalgest televiisorist, aga teravat värvipilti ei näinud ma ka Eestis. Inimestel olid vaid mustvalged vanad televiisorid, mille pilt oli viletsam kui mul endal Espoos mõne aasta eest.
Sõitsime trammiga Tallinna äärelinna, kus meid ootas Valduri Soomest ostetud auto. Vaatasin trammis istuvaid tumedates või muidu värvivaestes riietes tuimi inimesi. Nad vahtisid väsinult kuhugi tühjusse ega rääkinud üksteisega sõnagi. Ma ei tea, kuidas linna ühistranspordi kasutajad esmaspäeva õhtul peaksid välja nägema, aga rõõmsat või eluga rahulolevat muljet tallinlased küll ei jätnud.
Timo laine "TANKID JA TARAKANID. Pealtnägijana lagunevas Nõukogude impeeriumis", kirjastus Varrak 2018
