Firma, mida nad valvasid, kolis minema, aga koeri kaasa ei võtnud. Nad elasid edasi oma aedikus, mis oligi kogu nende maailm, istusid truult oma tühjade kausside juures ja ootasid. Kõige hullemini neil ei läinud – lõpuks tulid head inimesed ja viisid loomad varjupaika.

Alles 1,5aastasena sai Ronni teada, et lisaks emale on palju teisigi koeri. See tuli Ronnile täieliku šokina.

Varjupaigast Emma ta leidiski. Ja otsustas Ronnit nähes, et see on tema koer. Kuna valik sai tehtud südamega, jäi mõistuse hääl väga vaikseks – Emma ei teinud suurt numbrit ohumärkidest, mida Ronni oma käitumisega andis.