Kuidas Putin algatas neli aastat tagasi "Krimmi tagasitoomise Venemaa koosseissu"
Venemaal tähistati pühapäeval lisaks Putini võidule presidendivalimistel ka Krimmi Venemaa koosseisu toomise 4. aastapäeva. Kuidas see toimus? President Putin ütles ööl vastu 23. veebruari 2014 oma administratsiooni neljale töötajale, et Ukrainas oli kujunenud selline olukord, mis nõuab Krimmi tagasitoomist Venemaa koosseisu. Mihhail Zõgar kirjeldab raamatus "Kõik Kremli mehed. Tänapäeva Venemaa" haaravalt Kremli siseringi kuuluvate inimeste tegevust sel pöördelisel ajal.
Filmis „Krimm. Teekond koju“ jutustas Putin, et kogu öö vastu 23. veebruari veetis ta juhtides käsirežiimil Viktor Janukovõtši elu päästmise operatsiooni: helistas mitu korda Donetskist põgenevale Ukraina presidendile, seejärel hoidis sidet tema ihukaitsjatega, juhendas eriüksust, kuidas leida Janukovõtši korteeži.
Selle unetu öö veetis Putin Novo-Ogarjovos lähimate nõunike, kaitseminister Sergei Šoigu, julgeolekunõukogu sekretäri Nikolai Patruševi, FSB ülema Aleksandr Bortnikovi ja presidendi administratsiooni ülema Sergei Ivanovi seltsis.
„Ma ütlesin oma kolleegidele, aga neid oli neli, et Ukrainas oli kujunenud selline olukord, kus me oleme sunnitud alustama tööd Krimmi tagasitoomiseks Venemaa koosseisu. Sest me ei saa seda territooriumi ja seal elavaid inimesi saatuse hooleks jätta, natsionalistide teerulli alla,“ nii võttis Putin tolle öö sündmused kokku.
Vestluskaaslased võtsid selle idee vastu erinevalt: Patrušev oli tuliselt poolt ja veenis Putinit viivitamatult otsust langetama. Šoigu, vastupidi, oli äärmiselt ettevaatlik. Just tema pidanuks vastutama kavandatava operatsiooni läbiviimise eest, seepärast luges ta üles vastuargumente. Kuid kokkuvõttes Putin teda ei kuulda ei võtnud.
Üks nõunikest, kes võttis vahetult osa operatsiooni ettevalmistamisest Krimmis, jutustab, et president ajab kuupäevi pisut segi: „viisakad inimesed“ pandi laevadele Novorossiiskis ja suundusid Sevastoopoli pisut varem, 20. veebruaril – st veel enne Janukovõtši kukutamist. Muide, sel hetkel oli tema saatus Kremli arvates otsustatud – Ukraina president alustas läbirääkimisi Euroopa ministritega ja oli valmis nende tingimusteks. Just sellega ongi seletatav, et Putin andis oma esindajale Vladimir Lukinile korralduse kokkuleppele mitte alla kirjutada. Kremlis räägitakse, et konkreetse tegevusplaani arutamine algas juba 2013. aasta detsembris. Just tollal toodi Moskvasse Krimmi Ülemnõukogu juht Dmitri Konstantinov, kes teatas Julgeolekunõukogu sekretärile Nikolai Patruševile, et Janukovõtši kukutamise korral on autonoomse vabariigi võimud valmis „Venemaale minema“. Patrušev oli sellisest otsustavusest üllatunud – kuid pealtnägija sõnul meeldivalt üllatunud.
Mõte Krimm tagasi võtta ei olnud spontaanne. Juba Bukaresti tippkohtumisel 2008. aastal rääkis Putin, et kui Ukraina astub NATOsse, riskib ta jääda ilma Krimmist ja idaosast. Mida edasi, seda sagedamini seda räägiti.
Aja jooksul Putini igivana mantra „Tarvis on tegeleda Ukrainaga, muidu me kaotame ta“ muutus „Kui Ukraina läheb ära NATOsse, siis me võtame Krimmi ära“. Just Sevastoopolis, „Vene kuulsuse linnas“, asub Musta mere laevastiku tähtsaim strateegiline baas, mida Venemaa oli Ukrainalt rentinud 1991. aastast saadik. 2010. aastal kirjutasid Dmitri Medvedev ja Viktor Janukovõtš alla Harkivi lepingule: Venemaa alandas gaasi hinda (taganedes lepingust, tollest samast, mille eest Julia Tõmošenko istuma pandi) ning vastutasuks pikendas 25. aastaks Musta mere laevastiku rendilepingut, suurendades koos sellega Sevastoopolis majutatud Vene sõjaväelaste arvu.
-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Krimmi operatsiooni poliitilist osa juhtis täiesti uus inimene Vene poliitikas – Oleg Belaventsev, kes oli olnud palju aastaid Šoigu abi kõige delikaatsemate ülesannete täitmisel. Erakorraliste olukordade ministeeriumis juhatas ta agentuuri Emercom, mis tegeles ministeeriumi operatsioonidega välismaal. Kui Šoigu määrati Moskva oblasti kuberneriks, sai Belaventsev tema asjadevalitsejaks.
23. veebruaril sõitis Belaventsev Krimmi, püüdes olukorras selgust saada. Algul kavandati Krimm hõivata Viktor Janukovõtši soosiku, peaminister Anatoli Mogiljovi abil. Ta oli nõus Moskva saadikuid mitte segama. Kuid pärast lõi kartma ja põgenes Donetskisse. Siis läks Belaventsev esimese asjana Krimmi kommunistide liidri, endise Krimmi Ülemnõukogu juhi, 66aastase Leonid Gratši juurde. Moskvas peeti teda Krimmi kõige tuntumaks venemeelseks poliitikuks, kodumaal oli tal pigem linnahullu kuulsus. Moskva emissar rääkis temaga ning tegi mõni päev hiljem ettepaneku saada uueks peaministriks. Ning lubas tal isegi rääkida telefoni teel Šoiguga. Too ütles kommunistile, et Venemaa hakkab Krimmi endale tagasi võtma ning palus võtta endale vastutus. Gratš nõustus rõõmuga. Kuid peagi mõistis Šoigu, et Gratš ei kontrolli Krimmis mitte midagi ja temale panust teha ei tasu. Vana kommunist unustati. 26. veebruaril algasid Simferoopolis korratused. Ülemnõukogu hoone juurde kogunes kaks miitingut: krimmitatari ja vene. Linnas levis kuuldus, et ülemnõukogu kavatseb vastu võtta pöördumise Putini poole palvega võtta Krimm Venemaa koosseisu. Venelased tulid välja toetama, tatarlased – protestima. Vastaspoolte vahel algas kähmlus. Kaks inimest hukkus: üks muljuti surnuks, teine suri infarkti. Kuid vene ja tatari parteide juhtidel õnnestus rahvamass siiski lahutada. Vene parteid hakkas juhtima 41aastane kohalik rahvasaadik Sergei Aksjonov.
Tol samal ööl käskis Šoigu paisata Krimmi dessantväelased, Pihkva 76. kaardiväediviisi. Sevastoopolis maandus kümme lennukit, dessantväelased hõivasid öösel ülemnõukogu, Krimmi valitsuse ja sulgesid õhuruumi. Ülemnõukogu hoone kohale tõsteti Vene lipp, kuid sõjaväelased olid ilma eraldusmärkideta – kohalikud inimesed kutsusid neid „rohelisteks mehikesteks“. Venemaa võimud ei tunnistanud seda, et need inimesed on Vene sõjaväelased, vaid vastupidi, eitasid igasugust osalemist toimuvas. Ülemnõukogu hoone Simferoopolis kontrolli alla võtnud dessantväelased töötasid pimesi, neile ei öeldud, kuhu ja mis eesmärgil nad ümber paisatakse. Ülesandeks seati kehtestada kontroll hoone üle, aga mis linnas ja mis riigis – seda nad ei teadnud. Tegelikult sai ülemnõukogu hoones peremeheks Belaventsev. Filmis „Krimm. Teekond kodumaale“ jutustas Putin, et tal ei olnud tarvis kasutada föderatsiooninõukogu nõusolekut vägede viimiseks Ukrainasse: „Vastavalt kehtivale rahvusvahelisele lepingule oli meil õigus oma Krimmis sõjaväebaasis omada 20000 meest, isegi veidi rohkem. Isegi selle arvu juures, mille me lisasime, ei olnud seal isegi 20000. Rangelt öeldes, me ei rikkunud midagi ja lisakontingenti sinna ei viinud.“
Muide, tollane Ukraina presidendi kohusetäitja Oleksandr Turtšõnov väitis, et Krimmis viibis 46000 Vene sõjaväelast.
Putin pöördus föderatsiooninõukogu poole loa saamiseks vägede sisseviimiseks palju hiljem, 1. märtsil, kui Krimmi operatsioon oli juba tegelikult lõpetatud ja selle edus ei olnud kahtlust.
Mihhail Zõgar "Kõik Kremli mehed. Tänapäeva Venemaa", kirjastus Tänapäev 2017
