Lõuna-Aafrika Vabariik: tasuta elekter slummides on pideva elektripuuduse käes kannatavas riigis hell teema
Ma elasin riigis, kus must ja valge ei tee kokku halli, kus rass teeb inimese eest otsuseid, kus ei jagu elektrit ega vett ja kus president pole koolis käinud. Ma elasin kohas, kus kohtuvad India ja Atlandi ookean, rikkus ja puruvaesus ning kus minevik ja tulevik veavad väsimatult vägikaigast. Nii kirjutab LAVist Gertrud Talvik raamatus "Minu Lõuna-Aafrika Vabariik".
Lõuna-Aafrika on mind lainetega rannale loopinud ja siis tagasi hoovusesse kiskunud. Ta on nagu elujanus nooruk, kes kahetseb teismeeas tehtud ulakusi ja peidab häbiga oma diskrimineerivaid tätoveeringuid. Ta on metsikult ilus ja vaba, tal on meeletult palju pakkuda, aga tal on ka oma varjuküljed.
Katkend raamatust:
Üsna vähesed tudengid huvituvad Kaplinna pahupoolest ja nii saab kokku ainult väike bussitäis rahvast. Sõidame läbi Nyanga suvises vihmahoos. Kõikjal on meeletul hulgal prügi, mille vahel mängivad lapsed, tänavakoerad ja sörgivad läbipekstud hobused.
Aga see on kogukond nagu iga teine: ettevõtlikumad on oma hütid aerosoolvärvidega üle värvinud ja pakuvad juuksuriteenust või peavad lihapoodi. On näha nii kohalikke kioskeid kui ka ise pruulitud õlle baare. See on erakordne näide, kuidas inimene harjub kõigega: kui sa oled eluaeg muldpõrandal maganud, siis ei tundugi see nii hull. Kui aga keegi pakub sulle öö baldahhiinvoodis, siis proovi sa tagasi muldpõrandale pikali heita. Sealsed inimesed ajavad oma asju ja elavad oma elu nagu kõik teised.
Pideva elektrivarguse ja kuritegevuse tõttu otsustas riik slummidesse elektri viia. Muidugi ei saabu nendesse plekkhüttidesse igakuine ümbrik elektriarvega ja selline heategevus maksumaksja raha eest on pideva elektripuuduse käes kannatavas riigis hell teema. Paljude slummide uste ees on autod ja katusel taldrikud: tasuta elukoht on saanud harjumuseks ja isegi need, kel õnnestub tööd saada, jäävad tihti slummidesse elama.
Apartheidipoliitikast tingitud massiline inimeste hulk slummides on üks riigi peaprobleeme: sealsetes tingimustes levivad nii haigused kui ka kuritegevus. Olukorra leevendamiseks ehitab linn munitsipaallinnaosi. Linnade lähedale kerkivad riigi ehitatud tuhanded legomajad, mis jagatakse nimekirja alusel tasuta alla 200 euro teenivatele elanikele. LAV on arengumaade suurim ehitusplats. Tasuta elukohtade saajate nimekirjad on aga aastatepikkused. Majad valmivad aeglaselt ja inimesed, kes maja saavad, tõstavad need tihti kõigest väärtuslikust tühjaks, üürivad välja ja ehitavad endale ikkagi sinnasamasse kõrvale plekist hüti. Ja muidugi satuvad uue maja saanud pered tihti vägivalla ohvriks, sest kõik tahavad tasuta kinnisvara.
Teine võimalus on riigilt majaostuks toetust paluda. Sel juhul peaks olema üle 40 aasta vana ja üle kümne aasta toetusnimekirjas olnud. Tahtjaid on palju ja nii on üheks põhitingimuseks ka pere olemasolu, mis sisuliselt tähendab, et kui keegi on sündinud slummi, veedab ta oma kõige viljakamad aastad suure tõenäosusega just sealsamas plekkhütis. Alles oma peret soetades suurenevad šansid korraliku katuse alla saada. Muidugi ei saa riik ennast verest tühjaks lasta, et tagada kõigile katust, ja LAV on ka ainuke riik maailmas, kus riigi abiraha ja tasuta majutust saab taotleda peaaegu 85% rahvastikust.
Meile näidatakse kohalikku koolimaja ja lapsed tiirlevad meie ümber nagu kärbsed. Jagatakse lendlehti ja palutakse, et me tuleks iga nädal paariks tunniks lapsi õpetama. Varasem kogemus ei ole oluline ja teema on vaba. Isegi lihtsalt lastega inglise keeles rääkimine on abiks. Need slummikoolid on ainuke pääsetee sellest plekist maailmast.
Longime giidi juhendusel mööda sopast teed, kus koolilapsed taovad kilekottidest kokku keeratud palle ja kohalikud memmed roogivad maisitõlvikuid. Giid seletab, et käivad ettevalmistused maisiõlle ehk koosa keeles umqombothi pruulimiseks. Umqombothi on traditsiooniline õlu, mis valmistatakse maisi ja sorgolinnaseid kääritades. Tihti käib õllepruulimine sealsamas tänaval, kus tulekateldes podiseb hapuka lõhnaga kördilaadne ollus. Kuna naturaalne alkohol jääb 3% peale, siis tihti lisatakse kärtsu käepäraste kemikaalidega. Halvemal juhul on selleks auto akuvedelik, mida ma õnneks enne oma esimest umqombothi-sõõmu ei tea. Kehakeelt kasutades jõuab minuni vana kokakoolapudel, helehalli läbipaistmatu vedelikuga. Maitselt on see midagi tuha ja hapupiima segu taolist ja esimene sõõm jääb ka viimaseks.
Gertrud Talvik “Minu Lõuna-Aafrika vabariik. Katse-eksitusmeetod”, kirjastus Petron Print 2017
