Piret Kalda avameelses intervjuus: on kaks püha, mida ma enam ei kannata - isadepäev ja jõulud
Linnateatri näitleja Piret Kalda (51) särab teleekraanil komöödiarollides. “Ma olen nii tundeline neiu, hirmsasti armastan õrnu sõnu,” on ta harjutanud repliike peagi esietenduvaks Tšehhovi “Kirsiaiaks”. Ent siis, kui prožektorid ei huuma...
Esimene teatriime, mida Piret lapsena koges, juhtus temaga puudri ja vana sametmööbli järele lõhnanud Vanemuise väikeses majas. “See oli “Hele-punane lilleke”. Kõik oli nagu päris, kõike jäin uskuma!” Ja ka Jaan Toominga lavastatud kuulsat “Põrgupõhja uut Vanapaganat” nägi ta kodulinnas Tartus. “Mäletan siiani üksikuid stseene ja teatritehnika kärsahaisu.”
Nüüdseks on Piret olnud näitleja pea kolmkümmend aastat – lavakooli lõpetas ta 1988. aastal. Mis on mäng tema jaoks? – “Mulle meeldib, et saad laval teha seda, mida elus ei saa. Kodus ma ju ei mängi ema. Seal ma olen ema. Päriselus ma ei tahaks mängida naist või armastajat. Tahaksin päriselt armastada ja kohal olla. Teatris aga on hea kõik mängu panna, ainult ratsionaalse mõtlemisega siin ei saa, pead ka j u l g e m a mängida. Kui mängulust kaob, siis on jama.”
Talle meeldivad lavastused, kus on sentimentaalsust, müstikat ja muinaslugu... Näitlejanna noogutab: “Elus on ju ka asju, mida ei saagi seletada. Saladusi.”
