Helena lugu: olen lõhkunud mitu suhet ja saanud ikkagi õnnelikuks
Ma kasvasin heas perekonnas. Teadsin, et teistele ei tohi teha seda, mida sa ei tahaks, et sulle tehakse, ja et hea tuleb ringiga tagasi ja halb samuti...
Kõiki neid soovitusi olen ma küll õigeks pidanud, aga ometi ei ole neid alati järginud, sest sageli plinkis eespool mõni ahvatlus, milleni jõudmiseks ei saanud olla lõpuni õilis.
Lisaks headele vanematele oli minu lapsepõlves ka imeline ristiema Sirje, mu emast paar aastat noorem ja minust täpselt kakskümmend aastat vanem daam. Just nimelt daam, selle sõna kõige paremas ja ilusamas tähenduses.
Sirje kohta võiks öelda ajatult ilus. Millal ma teda ka ei näinud, ikka oli ta viimse detailini elegantne. Lisaks veel tark, suurepärane suhtleja, laitmatute kommetega... No ausalt, oma tütrele ei oskaks ma ka paremat ristiema soovida...
Oma lapsi Sirjel ei olnud, ent ristiemana õpetas ta ka mulle keeli ja kombeid ja võttis mind vahel kaasa n-ö peenemasse seltskonda. Ehkki mu enese vanematele polnud hariduse ega intelligentsi poolest midagi ette heita, oli Sirje siiski klass omaette. Peenem ja haritum, jõukam. Muidugi, tal polnud ka oma lapsi, kelle peale aeg ja raha ära võiks kuluda.
Kui olin 22aastane, sain pulmakutse. Ristiema Sirje oli leidnud väärilise mehe, keda ta uhkelt oma kuningaks nimetas.
Kuningas Jaanus oli uhke mees, seda ei saanud keegi salata. Korraliku humanitaarharidusega mees oli suutnud luua firma, oli meeldivalt jõukas ning kulutas raha iseenda ja armastatud naise peale heldelt. Olin toona teeninduskooli kolmede-neljadega lõpetanud ja püüdsin leida töökohta, kus miinimumist enam makstaks ja maksimumist vähem rabama peaks. istiema Sirje õnn ja edu lõid mul ausalt öeldes hinge kinni ja kadedus ei lasknud hingata.
Ema, ma ei leia tööd, mitte kusagilt ei leia, kurtsin ma kodus. Ema sai aru, püüdis igati toeks olla, hoidis toidu laual ja andis taskuraha ka. Aga see oli piinlik. Palusin ema, kas ta võiks tädi Sirjega rääkida, et ehk on nende kaunis ja uhkes majas vaja koristajat, kes teatud ajal kõik läikima nühiks.
Ema meelest oli mõte üsna mõistlik ning kauaselt sõbratarilt küsimine polnud raske. Sirjele meeldis mõte ka - ta tunnistas, et Jaanus on ammu palunud tal keegi koduhoidjaks leida. Minu kanditatuur sobis suurepäraselt.
Oli see vast majapidamine! Olin selliseid ainult pildiajakirjadest näinud. Olin uhke, et saan sellises töötada. Sirje abiellumine näitas ühtlasi mulle, et rikkad ja ilusad polegi üksnes filmides ja ajakirjades, vaid igaüks võib selleks saada.
Koristaja teab pererahvast kohati rohkemgi kui abielurahvas teineteisest. Ühel päeval oli Jaanus arvuti lahti jätnud ning sain pisut piiluda, millega mees tegeleb. Vau! Pornoleheküljed! Mõtlesin, et Sirje on võluv küll, aga need kaunitarid teevad talle juba noorusega ära.
Võtsin oma välimuse hoolikama tähelepanu alla ja keskendusin sellele, et võimalikult seksikas välja näha. „Kas sa lähed ikka Sirje juurde?“ uuris ema murelikult, kui end laupäevahommikuseks akendepesuks valmis sättisin. Muigasin, et ikka, aga lihtsalt tore on ilusa kevadilmaga ka ise ilus välja näha.
Just tol laupäevahommikul polnud Sirjet kodus ja Jaanus töötas oma kabinetis. Vähemalt ütles, et töötab. Aga kui ma läksin teatama, et aknad on pestud, tajusin, et mees vaatas jälle pornot. Teadsin, et nüüd on õige hetk ja istusin oma napis riietuses tema kirjutuslauale.
Juhtus see, mida ma plaanisin. Olin valmis täitma mehe kõik fantaasiad, kuulama teda ja imetlema vaimustusega.
Kolm kuud hiljem läksid Jaanus ja Sirje lahku. Uhkeid pulmi poleks meie saanud korraldada, kuna Jaanuse sõpruskond ei suutnud tema käitumist heaks kiita. Mu vanemadki ütlesid minust peaaegu lahti, öeldes, et niimoodi meie peres ei käituta.
Sirje kaugenes nagu jääkuninganna, väljendamata emotsioone. Mu ema kaotas kauaaegse sõbratari, noh ja minu sisuliselt ka.
Mina ise olin õnnelik. Pealegi, mis ma selle teiste heakskiiduga teen, elada tuleb ju mul endal ning Jaanus oli igati turvaline müür ja kaitse vaesuse eest.
Armastuse kohta ütlen ausalt, et kui nii palju on kaalul, siis tulevad tunded iseenesest. Vähemalt minul küll. Kas ma tõesti pidin selle tõeliselt hästi kindlustatud mehe maha jätma ning minema mõnd noort tuulepead otsima, kellesse armuda? Ei iialgi!
Meie elu kulges ilusasti. Tööl ma ei pidanud käima, aga kodu hoidsin korras. Kui mees küsis, ega meil kodumajapidamises palgalist abi vaja pole, vastasin kindla eitusega.
Tegin mehe heaks kõik, mis oskasin. Ja see oli õige strateegia. Mis siis, et Jaanuse sõbrad minuga abiellumisse põlglikult suhtusid, Jaanus oli minuga õnnelik ja mina temaga ka. Muu ei peaks küll kellegi teise asi olema.
Oleksin Jaanusele ka lapse sünnitanud, ent loodetud uudis lasi end oodata. Laps oleks suhte tuleviku veel kindlamaks teinud. Tõsi, Jaanusel oli poeg varasest abielust, too aga oli Eestist lahkunud ning mingi tüli tõttu olid suhted tema ja isa vahel katkenud.
Ühel päeval lasi värava taga kella tundmatu noor mees. „Keda soovite?" hüüdsin mikrofoni. „Isa!" kõlas vastus. „Palun sisse," ütlesin naine üsna jahmunult. „Kristjan," ulatas mees esikusse astudes terekäe.
Vot sel hetkel ma tundsin elus esimest korda, mis on armumine. Silme ees olid virmalised, jalad olid nõrgad ja üks vaikne hääl mu teadvusest ütles - plika, oma mehega abielludes oled sa loobunud kõige ilusamast tundest, mis elul sulle varuks oli.
Ütlesin, et teen kohvi. Kristjan kõndis mulle kööki järele, reipal näol üsna jahmunud ilme. „Töötad siin?" kohmas ta küsimuse. „Tegelikult mitte. Olen su isa naine," ütlesin sosinal, sest ootamatult tikkusid kurku pisarad.
„Oh sa tont! Kasuema siis nagu..." Kristjani silmades virvendas midagi tabamatut. „Ja mina oleks sulle äärepealt öelnud, et pane maja lukku ja lenda minuga täna Prantsusmaale."
Suutsin muretult küsida, mis ma seal teeks. „Mida iganes," vastas Kristjan. Ohkasin, et nüüd on siis mure murtud ja ta ei saa mind enam kuhugi kutsuda. Kristjani huultele ilmus muie ja ta ütles: „Ei saa? Mina võin sind igale poole kutsuda, aga sinul on mure murtud, sina ei saa tulla."
„Ja kui..." Mu küsimus hääbus enne sõnadeks saamist. „Siis... lähme," sosistas Kristjan.
Nii irreaalne tundus talle kõik. Suudlus Kristjanilt tekitas kõige õnnelikuma tunde, mida ma kunagi kogenud olin.
Jätsin kohvimasina juurde kirja. „Jaanus, anna andeks, ma läksin Kristjaniga ära."
Kohv jäi joomata.
Tänaseks on sellest äralennust möödas kuus aastat. Ootamatu hullus osutus tõeliseks tundeks. Meil on neljane tütreke ja aastane poeg.
Lapselaste sünd leevendas vaikselt ka Jaanuse viha. Väikeste sünd avas neile vanaisa kodu uksed.
Ma oskasin unistada heast elust ja selle poole püüelda, aga seda, kui imeline on armastus, ei teadnud ma enne, kui polnud sellega kohtunud.
