Kuidas Ervin Abelist Kiir sai

„Kiirega oli asi täbaravõitu. See osa tundus mulle nii vastiku ja vastumeelsena, et eladeski poleks tahtnud seda mängida,“ on öelnud Ervin Abel, kellele Kiire roll eluks ajaks külge jäi. Ervin Abel oli 1953. aastal lõpetanud Eesti stuudio Moskva riiklikus teatriinstituudis (GITIS) ja tulnud koos teiste noorte näitejatega draamateatrisse tööle. Kirsti Vainküla kirjeldab „Kevade“ lavastamist raamatus “Ervin Abel. Siin ma olen”, mis nüüd Maalehe sarjas taas ilmub.

Algus Draamateatris 1953. aasta sügisel on Ervinile ja ta kursusekaaslastele halvimast halvim. Kõik nad on surutud korraga täheteatrisse, kuhu on koondunud ka hiljuti kaotatud noorsooteatri ja Estonia parimad jõud. Proovi sa sellises seltskonnas silma jääda!

Et noortele gitislastele ruumi teha, lastakse hulk näitlejaid lahti. Üks põnevamaid näitlejannasid Linda Tubin viiakse poole palga peale ning Salme Reek madaldatakse üldse inspitsiendiks.
Noored on ninakad. Neile ei meeldi peanäitejuht Ilmar Tammur. Teatri juhtkonnale esitatakse kirjalik pretensioon, et nad pole nõus koos Tammuriga töötama. Kirja ei võeta arvesse ning kogu kursus saab 2. kategooria näitlejateks kuupalgaga 600 rubla. Teatri kõrgeimat, 1500rublast näitlejapalka teenivad Hugo Laur, Kaarel Karm ja Ants Eskola.
Veel üks väike nööge. Kursuselt välja visatud Rein Aren töötab juba Draamateatris ning on napsanud endale suured rollid. Tema on juba täht!

Gitislased on teinud omalt poolt kõik, et neid vaadatakse halvasti varjatud uudishimuga: mida te siis õige oskate? Kui alguses paistab kogu kursus Moskva diplomilavastuste paistel väga ere, siis kahjuks selgub üsna pea, et sellele trobikonnale on raske väärilist tööd pakkuda. Algul hoiavad nad tugevalt kokku, ent varsti tekivad omavahelised tülid, sest kõigile ei jagu rolle. Esimesena pakub teatri peanäitejuht Ilmar Tammur oma lavastuses „Eskaadri hukk” episoodilise rolli Ervin Abelile.
Näitlejanna Inna Taarna ei mäleta sellest ajast head: „Kui mina läksin Draamateatrisse, siis oli see ühtlane kollektiiv, kõik peod peeti koos. Kui tulid GITIS-e omad, siis nemad ei haakunud meiega. Draamateatris pidi tööd tegema, ja kes tööd ei teinud, see litsuti vastu seina. Seal töötasid suured isiksused. GITIS polnud maailmaime.”

Et end tõestada, otsustab kursus tuua välja Oskar Lutsu „Kevade”. Lisaks Kaljo Kiisale kutsutakse lavastama Kulno Süvalep, dramatiseeringu teeb Hans Luik. Teatri juhtkond kahtleb lastetüki edus. Ei saa olla paremat Tootsi kui Mari Möldre ega paremat Kiirt kui Olev Eskola! Pealegi toodi „Kevade” hiljuti lavale ka Vanemuises, midagi erilist seal polnud.

Esimene proov on 1. detsembril. Ervin saab Kiire, Jaanus Orgulas Tootsi ja Asta Lott Teele rolli. Ervinile ei ole tema roll esiti sugugi meelt mööda: „Kiirega oli asi täbaravõitu. See osa tundus mulle nii vastiku ja vastumeelsena, et eladeski poleks tahtnud seda mängida. Ja kui osaraamat pihku pisteti, siis oligi nõnda, ei tahtnud seda üldse kätte võtta, tuli palju piike murda, et see osa endale meeldivaks teha. Sest osa peab meeldima, muidu ei saa temaga midagi. Aga vähehaaval hakkas kuju lähedasemaks saama, üksikud jooned ja joonekesed hakkasid selginema, ja nii ta siis lõpuks tuligi.”

KUIDAS ERVIN JÄLITAB KIIRE PROTOTÜÜPI

Ervin Abel ehitab Kiire rolli üles nagu müüriladuja; kõik peab olema tugev, alates vundamendist: „Hakkasin endas otsima halbu külgi, mis on olemas igas inimeses, aga mida me ei taha näha.”
Ta jälgib inimesi. Ühel päeval vaatab ta Dünamo staadionil, kuidas poisid mängivad jalgpalli. Üks vibalik on kangesti saamatu, aga kui mõnel teisel läheb löök viltu, siis rõõmustab kui pöörane: hõõrub käsi, keksib, hüpleb jalalt jalale ja kihistab. Kiir mis Kiir!

Mis häält see poiss teeb? Ervin hakkab poissi jälitama, jõuab talle Viru tänava rahvasummas päris lähedale ja kuulebki, kuidas nooruk pahiseb: „Häh, häh, häh.” Bass mis bass. See ei sobi.
Ervin otsib edasi. Läheb Kuku klubisse, häälitseb seal omaette. Korraga kõlab üle kohviku kile ja vali kriisatus, mistõttu proua kõrvallauas pillab teetassi maha ja tõmbab koogitüki kurku. Ervinil on pisut häbi, kuid – roll on sündinud! Kiir saab endale falsetina kriiskava hääle! Ervin ruttab teatrisse, et seda häält mitte unustada. See pole ainuke kord, mil ta elab Kiire rolli sisse väljaspool teatrit. „Kord tänaval märkasin järsku enda ümber tagasihoidlikult muigavaid kodanikke, kes kõik suure huviga vaatasid millegipärast just mind. Ei noh, see on häbematus! Kuidas neil piinlik ei ole… ja siis taipasin korraga kõike! Olles oma mõtetega Paunveres Kiire pere sahvris, olin järsku tänaval seisatanud ja imelikult keksides ning ennast kokku tõmmates püüdnud Tootsile seda tõelist „Lati patsi”, mis momendil paistis olevat hästi kõrgel riiulil. Koduteed jätkasin pooljoostes. Kunagi sööklas arvet tasudes vastasin ettekandjale millegipärast tugeva „hihii-hii”-ga. Ettekandja ehmus, veel rohkem ehmusin ja kohmetusin mina.”

Kontrolletendusel satub löögi alla Kiire saunastseen. Priit Põldroos peab seda rumalaks ja sobimatuks. Eelkõige ärritab teda vihaga mängimine: „Mis seal Kiire viha taga ikka on?” uurib Põldroos. Kulno Süvalep vastab, et just seal koorub väikekodanlase Kiire närususe ja negatiivsuse paljastus. Nii jääb etendusse sisse stseen, mis vaimustab iseäranis lapsi.
„Kevade” esietendub 23. veebruaril 1954. Tükk osutub tohutult menukaks, ainuüksi esimesel aastal mängitakse seda üle 80 korra. Lavastus jääb teatri repertuaari kümneks aastaks. Ervin Abel saab kriitikalt maksimumpunktid ning sellega algab tema kiire tõus. Kiirena. Kiidetakse tema „alati kaebamiseks pooles vinnas kätt, püstikargamiseks valmis värisevaid sääri, pugevat pilku ja lääget naeratust”.

Üks, kes Ervin Abeli mängu Kiirena lõputult naudib, on Salme Reek. Kahjuks saab just temast alguse Ervini aastakümneid kestev mure – liikuvad esihambad. Salme Reek mängib „Kevades” Kiire väikevenda ning virutab keset lavarüselust Jorhile täiega vastu hambaid.
Salme Reek: „[---] minu meelest siiani pole keegi suutnud teda ületada. Ja kui ma jälgin Romulus Tiituse illustratsioone esimeses „Kevades”, siis see Kiir oleks nagu elusana hakanud elama just Abeli kujutustes. Ma olen palju Kiiri näinud [---], aga minu jaoks oli see lihtsalt ületamatu, see on näitleja meistriteos, niivõrd täpne.”

Jaanus Orgulase meelest tegi Ervin Abel oma Kiirega midagi enneolematut: „Meil oli ju diplomitöö „Figaro pulm”. Ervin tegi seal Bartalot, tal olid seal peaaegu samad liigutused, ta tegi kunstninad ja asjad, küll ta tegi imelikke liigutusi, kukkus ja... Aga keegi ei naernud. See oli tema põhiline mängulaad. Aga vaat Kiirena ta sobis. Kõik naersid!”

Lavastaja Kulno Süvalep mäletab Kiire rolli loomist nõnda: „Kuidagi see tuli, pikkamööda. [---] Vähestel on niivõrd loomulikult orgaaniliselt terve see sünnitamisprotsess, kui nii võib öelda, ma ei näinud seal kuskil midagi, mida peatama peab, vaid näitleja väga täpselt tundis endas rolli kasvamist, sündi, veel siit ja sealt otsis – otsis ja kunagi kuskile lõpuni välja ei läinud, enne kui üsna lõpu eel. Aga kui ma nüüd hakkan mõtlema, siis ta ei lõpetanud seda rolli mitte ainult esietendusega, vaid see roll kasvas kogu aeg.”

ETENDUSE APSUD. MÕNED LAUSA TÕSISED

Ervin Abel: „Mäletan, kuidas üks esimesi esietendusi algas mul kaunis kurvalt. Kohe esimese vaatuse alguses, kui astusin klassituppa oma õnnetute nööpsaabastega, tundsin hingeahastuses, et minu ülespoole tõmmatud ninaots hakkab vähehaaval allapoole vajuma, ja ninale kleebitud tülliriba kukkus just siis otsapidi suhu, kui tahtsin köstrile öelda, et nööbid on ära. Suures ahastuses oleksin aga öelnud, et nina vajus alla. Teha polnud midagi. Pidin mängima vaatuse lõpuni oma tavalise ninaga.

Kord läksime Tootsiga sahvris jälle nii hasarti, et enne ei saanud arugi, kui kuulus „Lati pats” ehk „Õige magus” Tootsi pihust mulle õige kibedalt pähe prantsatas! Hulk aega nägin ainult tähti ja sädemeid silmade ees ning veel koduski tuletas korralik muhk mu pealael meelde suuri lavalisi elamusi.”
Pärast etendust läheb Abel traumapunkti, pea verine. Õde hakkab kohe noomima: „Noormees, te joote, kaklete, taote pudeliga…”

Korra peab Kulno Süvalep ise Ervini asemel Kiirt mängima, sest Ervin astub enne etendust naela jalga. Kulno Süvalep: „Ühel pühapäevahommikul, saal oli rahvast täis, tulin ma teatrisse ja siis küsiti, kas ma ei tahaks Kiirt mängida. [---] Ma kaalusin tollal 64 kilo ja Abeli kuju oli mul silmade ees, ma ütlesin, et las olla pealegi. Muidugi, ma ei mänginud niivõrd Kiirt, vaid mängisin nii, nagu Ervin seda mängis, nii et teised, kes olid saalis, ei saanudki aru, et päris Ervin Abel ei olnud.”
Kord läheb Asta Lotil, kes kehastab Teelet, keel sõlme ja ta ütleb laval: „Kallis seltsimees Kiir.”

Maalehe raamatusarja “Eestile elatud elud” saab tellida http://raamatud.maaleht.delfi.ee/ või osta iganädalast raamatut koos Maalehega nendest müügikohtadest.