“Minu jaoks kadus nagu kogu maailm, nii mõtted kui ka tunded. Kadus ajataju. Piinas unetus. Voodis pikali olla eriti ei saanud, sest hakkas halb. Tekkis pidev minestustunne. Istusin köögis tugitoolis poolpikali asendis, jalad köögilaua peal. Paksud kardinad olid akende ees, kuna valgus häiris kohutavalt. Silmad olid kinni, ei suutnud neid lahti hoida. Telekas mängis, aga ma ei vaadanud ega kuulanud midagi. Vajalik oli ainult heli, et oleks mingisugune müra toas. Üksnes vegeteerisin tugitoolis ega teadnud, kas on päev või öö.”