Soomes töötav mees palus sõpradel oma naise järele luurata ja sai ootamatuid uudiseid
Või vähemalt ei ole naine temaga päris aus. Naine oli palju vaiksem ja kuidagi ebalev. Varem oli ta ikka Gunnarit kallistanud, kui see Soomest koju tuli, aga nüüd justkui ehmatas, kui mees teda puudutada tahtis.
Gunnar rääkis oma kahtlustest kahele sõbrale. Need polnud Gunnari naise kohta midagi halba kuulnud, aga lubasid tavalisest rohkem ta naisel silma peal hoida. No tegelikult tavaliselt nad ei hoidnud, aga nüüd lubasid seda teha.
Tõsi, vahel läks nüüd lausa naise jälitamiseks, aga samas oli see meeste jaoks väga põnev tegevus. Eriti põnevaks läks siis, kui selgus, et nad ei jälgigi naist ilmaasjata, vaid tollel on tõesti ka mingi salaelu. Milline see täpselt on, selle nad välja uurima pididki. Mehed läksid põlema nagu poisikesed. Vahel jälgisid Gunnari naist koos, vahel jagasid valvekordi. Samas pidid nad olema tähelepanelikud, et nende oma naised neid kahtlustama ei hakkaks ega üldse mitte midagi sellest afäärist teada ei saaks.
Kuu aega jälitustööd ja siis võisid Gunnari sõbrad võisid esitada talle n-ö luureraporti. Selgus, et Gunnari naisel ongi armuke, päris normaalne ja naisest vist noorem mees, kellega nad vahel harva käisid koos söömas, enamasti aga pärastlõunasel ajal ühes äärelinna hotellis. Sõbrad tegid kindlaks, et vahel käiakse hotellis esmaspäeval või teisipäeval, reegliks on saanud aga reede pärastlõunane kohtumine.
Gunnar otsustas panuse teha reede pärastlõunale. Reede hommikul saatis naisele telefoni teel musid ja kallid ja kirjutas, et läheb nüüd tööle, tegelikult hakkas aga Eestisse sõitma. Kuna sõbrad kinnitasid, et paarike lahkub hotellist alati enam-vähem pool viie ajal, sättis Gunnar end hotelli juurde valmis ja natuke pärast nelja läks fuajeesse ootama. Kui neiu leti tagant küsis, millega saaks aidata, vastas Gunnar rahulikult, et kõik on hästi, ta ootab üht inimest.
Ja siis nad tulid. Alguses ei pannud nad nurgalauas istujat tähele, aga Gunnar tõusis püsti ja astus paar sammu ukse poole. Naine ehmatas nii, et läks näost tulipunaseks ja tardus paigale. Ta suutis pooleldi oiates öelda: „Sina!“ Mille peale Gunnar vastas: „Mina.“
Armuke noogutas mõlemale, astus kiiresti uksest välja ning suundus oma auto poole. Tema probleem see rohkem ei olnud. Pettev naine ja petetud mees jäid hotelli ette teineteisele otsa vaatama.
Gunnar ju oletas või õigemini lausa teadis, mis teda hotellis ees ootab, aga ikkagi oli ta väga endast väljas. Ta teatas, et nende kooselul pole pärast naise niisugust jultumust enam mõtet ja et korter tuleb müüki panna. Naine nuttis ja palus vabandust. Gunnar enam koju ei tulnud. Naine pakkus järelemõtlemiseks ja andestamiseks aega.
Gunnar muust ei mõelnudki kui naise reetlikkusest. Valdav mõte oli ikka see, et milleks koos elada, kui sulle niisuguseid "üllatusi" tehakse. Samas olid nende suhted üldiselt head olnud ja mees oli kurb, et ta last ei näinudki.
Kõigepealt proovis Gunnar naisele kiiresti tagasi teha, et end paremini tunda ja et nad n-ö tasa olaksid. Aga väga edukas ta selles ei olnud. Ta käis küll kahe naise juures, aga oli sunnitud tunnistama, et tema oma naine on vähemalt nendest palju parem. Gunnar sai aru, et tal pole ka väga soont internetitutvuste peale. See nõudis palju tegelemist ja kirjutamist, milles ta oli vilets. Nii jäidki tema tutvuste otsimised kiiresti soiku ja kannatlik naine ootas ära, kuni Gunnari viha üle läks.
Naine ikka palus Gunnarit koju tagasi ja Gunnar läks. Vahel, kui ta kodus napsi võttis, siis ikka tuli valus armukadedushoog peale ja ta süüdistas, et naine petab teda endiselt, kuigi väidab, et nüüd on alatiseks truu. Aga üldiselt elavad nad enam-vähem normaalselt edasi, nagu enne naise suurt vahelejäämist olid elanud.
Lugu ilmus Nelli Teatajas 07.03.2017
