Selline oli Catherine Morland kümneaastasena. Viieteist­kümneselt hakkas tema välimus paranema: ta hakkas juukseid lokkima ja igatsema ballile minna, tema jume paranes, tema näojooned pehmenesid, põsed ümardusid ning neisse ilmus puna, tema silmad muutusid väljendusrikkamaks ning hoiak väärikamaks. Armastus räpasuse vastu asendus imetlusega uhkete rõivaste ja ehete vastu ning koos elegantsiga tuli ka puhtus; nüüd kuulis ta mõnikord, kuidas isa ja ema temaga toimuvate muutuste üle heameelt avaldasid. „Catherine’ist hakkab täitsa kena tüdruk saama; ta on täna üsna ilus,” olid sõnad, mis talle aeg-ajalt kõrvu puutusid; ja kui meeldiv oli neid kuulda! Kaunitarina sündinu ei koge iialgi sama suurt rõõmu ühegi komplimendi üle, kui kogeb tüdruk, kes on olnud tavalise välimusega esimesed viisteist aastat oma elust ja kuuleb nüüd, et on üsna ilus.

Mrs Morland oli väga hea naine ning soovis, et tema lapsed oleksid just sellised, nagu peab: kuid lapsevoodis olemine ja väiksemate õpetamine võttis temalt nii palju aega, et vanemad tütred jäid tahes-tahtmata omapead; ja nii polnudki mingi ime, et Catherine, kelle loomuses polnud midagi kangelannalikku, eelistas neljateistkümneaastasena kriketit, pesapalli, ratsutamist ja looduses hulkumist raamatutele, või vähemalt õpetlikele raamatutele, sest selliste raamatute vastu, millest ta ei saanud mingeid kasulikke teadmisi, kus oli palju tegevust ja ei mingit filosoofiat, polnud tal mitte kõige vähematki. Ent viieteistkümnendast seitsmeteistkümnenda eluaastani omandas ta kangelannale vajalikke teadmisi: ta luges kõiki neid raamatuid, mida kangelannad lugema peavad, et kuhjata oma mälu üle tsitaatidega, mis sündmusterikkas elus abi ja lohutust pakuvad.

Pope’ilt õppis ta, kuidas kutsuda korrale neid, kes

„valu üle nalja heidavad”.

Graylt, et

„Nii paljud lilled üksinduses õide puhkevad
ja oma lõhna levitavad tühjas kõrbes.”

Thomsonilt, et on

„Nõnda meeldiv …
Õpetada relva käsitsema noori.”

Ja Shakespeare’ilt sai ta palju teada: muuhulgas ka seda, et
„vähetähtsad pisiasjad
on armukadedale tõendiks,
mis sama kindel, kui see, mis kirja pandud Piiblis”.

Et

„Kui põrnikale keegi peale astub,
ta tunneb valu sama suurt
kui hiiglane, kes sattunud on surmasuhu.”
Ja ka seda, et noor armunud naine meenutab alati
„Kannatlikkust, kes tehtud marmorist
ja naeratab nüüd Valule”.

Selles osas oli tema haridus küllaldane ja paljudes teistes valdkondades tegi ta suuri edusamme: ta küll ei osanud sonette kirjutada, ent suutis end neid lugema sundida; ja ehkki polnud erilist lootust, et ta mängiks klaveril enda loodud prelüüdi, mis kõik külalised vaimustusse viiks, suutis ta ometi teiste esinemist kuulata, ilma et oleks ära väsinud. Tema kõige suurem vajakajäämine oli kunstiande puudumine — ta ei osanud põrmugi joonistada, isegi mitte nii palju, et ta oleks suutnud ennast reeta oma armsama profiili joonistades. Selles osas ei vastanud ta põrmugi kangelannadele esitatavatele nõudmistele. Antud ajahetkel polnud ta aga oma puudusest teadlik, kuna tal polnud armastatut, keda joonistada. Ta oli saanud seitsmeteistkümneaastaseks, ilma et oleks kohanud kas või ühteainsatki meeldivat noormeest, kes oleks temas õrnu tundeid äratanud; ta polnud kelleski süüdanud tõelist kirge ega olnud äratanud isegi mitte imetlust, mis poleks olnud väga mõõdukas ja mööduv. See oli tõepoolest kummaline! Kuid kummalistele asjaoludele on enamasti võimalik leida seletust, kui üritada nende põhjuseid erapooletult välja selgitada. Morlandite naabrite seas polnud ainsatki lordi — isegi mitte baronetti. Nende tuttavate seas polnud ühtegi perekonda, kes oleks enda hoole alla võtnud ja üles kasvatanud juhuslikult oma ukselävelt leitud poisi; mitte ühtegi noormeest, kelle päritolu oleks jäänud saladuseks. Tema isa polnud kellegi eestkostjaks ja valla skvaieril polnud lapsi.

Ent kui noor daam on sündinud kangelannaks, ei saa neljakümne naabri vajakajäämised teda takistada. Mingil viisil peab elu teda kangelasega kokku viima — ja viibki.

Mr Allenil, kelle valdused paiknesid suuremalt jaolt Wiltshire’s, Fullertoni küla ümbruses, kus elasid Morlandid, kästi sõita Bathi oma podagrat ravima; ja tema abikaasa, heasüdamlik naine, kes oli miss Morlandisse kiindunud ning taipas tõenäoliselt, et kui noorel daamil pole võimalik omas külas seiklustesse sattuda, peab ta neid mujalt otsima minema, kutsus Catherine’i endaga kaasa. Mr ja mrs Morland olid meeleldi nõus ning Catherine oli üliõnnelik.