Alles ajapikku mõistsin muidugi, kust see kõik tuli. Ema jutustas mulle kõik ausalt ära siis, kui keskkooli lõpuklassis tekkis mulle võõrasisa, kes lõpuks meie koju elama jäigi.
See hea inimene oli üks ema nn püsiklientidest, kes oli temasse ammu tõsiselt armunud. Jättis oma naise ja kaks last maha, aga ei lakanud neid ülal pidamast – ema suureks nördimuseks. Mis äri see mees 1990ndatel ajas, sellest ei saanud ma kunagi selget pilti, aga et ajas edukalt, seda näitas meie kõrge elatustase. Ema kinnitas mulle, et ärgu ma muretsegu – see mees ja tema varandus saab lõpuks ikka meie omaks ka seaduslikult.

Umbes sellest ajast hakkas mulle see imelik olukord tasapisi vastu. Kuna õppimine polnud mind kunagi eriti köitnud, loobusin koolitee jätkamisest ja hakkasin Soome vahet käima juba esimese ehituslaine aegu. Ajapikku olin rohkem ikka seal kui siin. Minul pole ärivaimu ega ettevõtlikkust üldse. Teenisin oma palga välja ausa vaevaga ega kurtnud. Koju ei tõmmanudki, sest kõik seal toimuv oli nagu mingi hobuse unenägu.
Ema pidas sangarlikku võitlust müüriga, sest mehe päriselt „meie omaks saamine“ edenes visalt. Aeg-ajalt naasis too ikka oma pere rüppe – kord tütre tõsise haigestumise pärast, kord korteri remondi pärast, siis peret uude korterisse kolima. Viimane ajas mu ema suisa marru. Sellest kõigest jutustas ema mulle ise. Seda sandimaks meie suhted läksid, mida enam teda veenda püüdsin, et lasku mehel minna. Tegelikult elas ema ju nagu kuninga kass ja mina olin ammu iseseisev. Mitte mu kasuisa, vaid sisuliselt ema armuke oli ju tõepoolest omamoodi imemees. Ju pidi ta mu ema tõepoolest armastama, kui sellise elukorralduse välja kannatas. Aga ema raius oma: las käib, tema käest ei pääse ükski mees enne, kui tema tal minna laseb! Mina suhtlesin mehega minimaalselt, kuigi ta minusse tõesti isalikult suhtus. Tundus, nagu häbeneks ta mind, ja küllap see mingil määral nõnda oligi...

Kõige juures oli imetlust väärt seegi asjaolu, et mu ema autoriteet ei saanud kannatada vaatamata sellele, et tema näitemängu nägi ja mõistis kogu lähiümbruskond.

Ema töötas juba ammu taas medõena haiglas kui kogenud ja hinnatud spetsialist, suhtles kõigiga lugupidavalt ja viisakalt. Otse ruupori tasemel ei klatšinud teda keegi, sõbrannasid tal polnud ja tööl oma eraelust ei rääkinud ta kellegagi.

Mina võtsin 29aastasena naise, 31aastasena läksin lahku ja jäingi Soome.
Ema pärast polnud põhjust muretseda – tema teadis alati ise paremini, kuidas elada. Mina ei mõelnud tema asjast kuigi palju –läheb, kuis läheb. Aga siis tegi saatus äkki ühe järsema kurvi.
Ema 50. sünnipäeval istusime laua taga viiekesi – peale minu ja ema kasuisa oma kahe lapsega. Nad olid minust vastavalt üks ja kolm aastat vanemad ja tegelesid teadusega. Seni polnud ma neid isegi eemalt näinud, seda enam liigutas mind, kui meeldivalt nad minuga käitusid. Ei mingit ühiskondliku positsiooni rõhutamist, ammugi mitte vaenu. Rääkisid minu kui võrdsega. Olime kõik rõõmsad tutvumise üle ja lubadus edaspidi sidet hoida ei jäänud sõnakõlksuks.

Pool aastat hiljem sain kas siis kasuvennalt või täpsemalt öeldes ema armukese pojalt kurva sõnumi: nende emal avastati vähk ja soovitati valmistuda halvimaks. Murdsin pead, kas ja kuidas sellest emale rääkida, aga temaga kohtudes hakkas hoopis tema ise mulle sellest kohe vestma. See oli küll õõvastav, kuidas ta oma jutu lõpetas. Ta kiitis pea ekstaatiliselt jumalat, et ükskord ometi võidab õiglus.

Selle mulle tundmatu, aga kahtlemata väärika naise matustel seisime ühel pool lahkunut meie emaga ja teisel pool seisis isa oma lastega. Küllap oli sosistajaid, aga meie ei märganud ja sel ponud mingit tähtsust. Erinevalt sellest, mis edasi sai.

Umbes kuu aega hiljem helistas ema mulle tungiva palvega, et kohe korraks koju tuleksin – olevat vaja tõsist nõu pidada. Nagu välja tuli, oli probleem selles, et vastupidiselt ema veendumusele otsustas tema armastatud mees edaspidi päriseks oma koju jääda ja tema elust täielikult välja astuda. Emale oli see mõistetamatu, täpsemalt oli see talle täielik šokk. Mees ei olnud võtnud kuulda ema keelitust teha nüüd kohe valmis testament, milles tema ja „kõik lapsed võrdsed oleksid”. Mulle jäi ema soov mõistetamatuks, sest meil on niigi põhjust sellele mehele üksnes lõpmata tänulikud olla... Veelgi enam pani mind nördima, et nüüd pani ema kõik lootused minu peale, kuna tal olla kahtlus, et testament on juba tehtud ainult seaduslike järglaste kasuks. Uurigu mina see asi nende kaudu välja ja keelitagu nad kõik mõistma, et olgu ikka õiglus! See võttis keeletuks. Mõttetu oleks ümber jutustada meie vaidlusi, aga seekord jätsime küll hüvasti päris vaenlastena.

Edasi kuulsin leskmehe lastelt, et nende isa tervis lööb aina nähtavamalt lonkama ja osalt ilmselt ka sellepärast, et mu ema temast korraga enam nagu ei hooligi. Mõlemad elasid siis kumbki oma urus ja eks mind hakkas muidugi huvitama, milline n-ö uus seadus mu emal siis nüüd kehtib. Polnudki vaja juurelda, kuidas temalt tõde välja õngitseda – nagu enamasti alati, hakkas ta kohe ise kõigest tarmukalt jutustama.
Kõigepealt rõõmustas mind ausalt, et ema näis jätkuvalt hiilgevormis. Ilus naine nagu alati, hoolitsetud ja n-ö kalli välimusega, lugupeetud nii tööl kui naabrite seas. Kuigi olin üllatusteks valmis juba poisikesepõlvest, suutis ta mind rabada ikka vägevamalt kui kujutleda oskasin.

Nimelt tal polevat seda meest enam vajagi! Sest testament on tõesti tehtud üksnes tema seaduslike laste kasuks. Veelgi otsustavam on asjaolu, mis tuvastatud nii praktikas kui arsti poolt – mees on pöördumatult impotent. Katsusin ääriveeri selgitada, et milleks ema varalisele küllale veel lisa ja et mehe tervislikust seisundist probleemi teha on suisa kohatu. Mõlemal õigupoolest juba teinegi noorus otsa saanud, mida muud nüüd enam, kui just anda teineteisele hingesoojust, palju veel anda on... Selle peale vaatas ema mind kui nõdrameelset. Alustas sellest, et olen samasugune loru kui oli mu isa – ebamehelik, kuna pole suutnud enese eest seista, ammuks siis veel tema eest... Ükskord keskkooli ajal ütles ema mulle südametäiega, et kihutas isa välja mu beebipõlves, sest mees ei osanud raha teha. Nüüd ta ütles, et ka mina pole osanud elada ja nüüd tulen teda õpetama.
Kui tegin viimaseid hädiseid ponnistusi, et tühja minust, aga jätta nüüd maha oma kõige kallim mees on ju kõike muud kui õiglane. Mille peale sain iroonilise vastuse: „Nii vana ma küll veel pole, et hakata oma turjal vedama koonrist impotenti! Täiesti tarbetu pallast!”

Seekord ei lahkunud me kui vaenlased, vaid kui võõrad inimesed. Me ei suhelnud ligi aasta peaaegu üldse. Selle aja jooksul tulin lõplikult tagasi Tallinnasse, tegin kasuvenna abil väljaõppe vastava elektroonika alal ja hakkasin tööle tema juures laboratooriumis.

Nende isa läks Toonela väljadele 60aastasena. Mu ema järgnes paar aastat hiljem, veidi enne iseenda samaväärset juubelit. Ema sai infarkti, mis oli ootamatu ja üksjagu mõistetamatu ka tema kauaaegsetele kolleegidele, sest tavatult nooruslik ja vitaalne oli ta oma elupäevade lõpuni. Kas ja kuivõrd nad omavahel viimastel aastatel suhtlesid, ei tea meist keegi, ja ongi parem – jäägu see nende eneste teada.

Meie kolmekesi tunneme end ühe perena. Mu kasuõel ja -vennal on oma pered, lapsed juba suured ja mina olen nende sage külaline. Me oleme üksteise elukäikudega kursis, toetame, kui oskame ja kui on vaja. Räägime alati kõigest muust, aga millepiärast mitte meie saatuste põimumise loost. Seda julgen küll väita, et mulle teeb üksnes rõõmu, et nii läks.

Olen palju mõelnud elada oskamisest ja juurelnud, kas oma ema kiita või taunida. Igatahes oli ta tubli naine, kes ei lasknud elul end maha murda! Arvan, et selle üle, kuidas ta seda tegi, pole mina pädev kohut mõistma...