Sõjaväelaste järjekordne initsiatiiv Baltikumis
Täna saatis EV valitsuse esimees E. Savisaar NSV Liidu peaministrile V. Pavlovile telegrammi, milles tehakse teatavaks, et vabariigi eri piirkondadest saabunud teadetel kavatsevad Eestis dislotseeruvate väeosade sõjaväeteenistujad osa võtta Kirde-Eesti kolme linna otsusel korraldatavast küsitlusest, kas NSV Liit säilitada. Nimetatud küsitlus on alternatiivne vabariiklikule referendumile ja mõeldud iseseisvuse vastaste häälte kogumiseks, et neid kasutada ühiskondliku arvamusega manipuleerimiseks, kuulutades nii referendumi tulemused ebaobjektiivseks. Arvukad teated räägivad, et küsitluses peavad osalema kõik sõjaväeteenistujad ja nende perekonnaliikmed, et küsitluse kestus on venitatud pikale ajale – 26. veebruarist kuni 17. märtsini. Nähtavasti selleks, et mitte äratada ajakirjanduse ja avalikkuse tähelepanu, et tsiviilisikud massiliselt sõeluvad kasarmutes asuvate valimisjaoskondade vahet.
Telegrammis esitatakse küsimus: kas peab arvama, et armee, seda Vilniuse ja Riia hiljutiste sündmuste taustal, on järjekordselt üle läinud kohalike omavalitsusorganite alluvusse. Küsitluse korraldamine on kohalik initsiatiiv ja seepärast Eesti Vabariigi Ülemnõukogu seda ei ole arutanud. Läkituses NSV Liidu peaministrile on ka öeldud, et vabariigi üldsus hindab niisugust tegevust kui armee järjekordset mõtlematut kasutamist poliitiliste küsimuste lahendamiseks. Eesti Vabariigi valitsuse esimees palus V. Pavlovit kiiresti seda probleemi selgitada. Telegrammi koopia saadeti NSV Liidu kaitseministeeriumi aadressil D. Jazovile.
Põhjalikumat teavet võib arvatavasti saada vabariiklikust sõjakomissariaadist telefonil 44 44 06.
Baltic News Service

14.40. Helistan Moskvasse Golikovile. Lepime kokku Savisaare kõne peamistes teesides. Golikov helistab Savisaarele õhtul.
Sõjalis-patriootiline massimeeleavaldus Moskvas Maneeži väljakul ei õnnestunud: armee ja rahva ühinemine kestis kõigest tunni, kuigi kavandatud oli kolm tundi. Alksnis hirmutas kõiki kolmanda maailmasõjaga, aga kirjanik Prohhanov ütles: „Ohvitserid ajagu pea püsti.” Kähku mindi laiali.
20.00. Eesti Raadio teatab, et Savisaar saatis Pavlovile telegrammi. Helistan kohe Edgari vastuvõturuumi – telegramm on veel allkirjastamata.
21.15. Sain telefonitsi kätte Juhan Hindovi – palun telegrammist ette kanda.

24. veebruar, pühapäev

7.25. Toompea lossi aias algavad Eesti Vabariigi 73. aastapäeva pidustused. Vihmane ja tuuline. Hinges on soe ja rõõmus, sest tunned end asjaosalisena rahva saatuses, kes ei ole oma ajalugu unustanud ja seisab mehiselt oma rahvusriikluse eest.
Savisaar räägib oma kõnes sellest, et impeerium ei andesta meile kunagi lipu heiskamist iseseisvuspäeval.

Me teadvustame endale, et sõjalisel teel me ei saa NSV Liidust lahkuda. Ja raha eest me ei taha end vabaks osta. Nõukogude Liidust välja astuda on meil võimalik ainult kavalalt ja targalt manööverdades. Lõppude lõpuks me seilame rahusadamasse vabade inimestena.

Meenusid Mikk Mikiveri sõnad: „Tuleb suure lugupidamisega suhtuda endasse ja oma kaasmaalastesse, vastasel juhul võib lihtsalt unustada oma näo, kultuuri ja keele. [---] Me muud ei tee, kui hädaldame, kadetseme, peksame keelt, parastame, püüame üksteist üle trumbata, ja ei talla ainult teiste väärikuse, vaid eelkõige oma väärikuse peal.”

Kui palju olen ma Savisaarega arutanud arusaamatut olukorda – kui ajalugu on väikesele rahvale kinkinud võimaluse hiigelsuurest impeeriumist lahku lüüa, siis miks Eesti poliitikud ei suuda ühineda ja mõneks ajaks erimeelsused unustada? Pisut oodata, unustada isiklikud ambitsioonid, poliitilise kakluse, valjud süüdistuskõned? Panus mängus Moskvaga on ju kogu rahva vabadus, mitte auhind ühele poliitikule.
Savisaar viis jutu eestlaste iseloomule. Tammsaaret olen ma põhjalikult lugenud. Seetõttu jääb loota üksnes asjaolude soodsale kulgemisele.

15.00. Täna on mu tütarde Mari ja Kadri ristimise päev. Kaarli kirikusse tulevad ristiisa Teet Kallas, tema tütar Mari-Ann ja abikaasa Alla. Tund hiljem poseerime fotograafile.

21.30. Edgari valvesekretär Lii ühendab mind Savisaarega. Ta tunneb huvi jooksvate küsimuste ja Moskva uudiste vastu. Eile oli ta pikalt vestelnud Golikoviga. Ta oli teistest allikatest saanud uut teavet, et ohvitser ei helistanud asjata. Midagi on õhus tunda. Kiusab mind. Rahustan teda. Mul ei ole erilisi tundeid, mis tekivad kriisi- või rasketes olukordades. Öö hakul lugesin rahumeeli Hobbes’i (Thomas Hobbes (1588–1679) – inglise filosoof, ühiskondliku leppe ja riikliku sõltumatuse teooria üks rajajaid - toim.) Esimest korda viimaste kuude jooksul. Ei ole häda eelaimdust. Leppisime kokku, et homme alustan tema 2. märtsil Moskvas NSV Liidu demokraatlike liikumiste konsultatiivnõukogus peetava kõne ettevalmistamist. Telegrammile oli ta siiski alla kirjutanud. Nõuab, et kõne kirjutatakse Tallinnas, mitte Moskvas, nagu ma eeldasin. Jätame hüvasti.

25. veebruar, esmaspäev

Täna kirjutasid Varssavi Lepingu Organisatsiooni riikide välis- ja kaitseministrid Budapestis alla protokollile, et selle aasta 31. märtsist likvideeritakse organisatsiooni sõjaväelised struktuurid. Nii jäi Moskva ilma sõjalistest liitlastest Euroopas.
9.30. Hommikuse kohvi ajal teatab Matti Pedak, et juba eile olid talle helistanud väeosade poliitasetäitjad ja küsinud, miks Savisaar saatis telegrammi. Nemad ei ole küsitlusest isegi kuulnud.
9.45. Jüri Raidla arvab, et kui valitsus referendumini püsib, siis pärast on seda keerulisem kukutada.
10.15. Helistan Jevgeni Golikovile. Ta räägib muljeid eilselt miitingult – grandioosne. Kui kolonni pea Maneeži väljakule jõudis, oli saba veel Kalinini prospektil. Inimesed astusid edasi teadlikult. Üks eideke kandis plakatit „Hoidke alt, kommunistid, tulevad eided ekstremistid!”. 10. märtsile on määratud Jeltsini kaitsmise päev, aga 28. märtsile ülevenemaaline streik ja Venemaa rahvasaadikute erakorralise kongressi algus.
14.05. Aleksandr Kadilin teatab, et kolme linna rahvaküsitluse initsiaatoriks oli Vladimir Malkovski, aga vahetuteks organisaatoriteks Petinov ja Zahharov. Rahvaküsitluse bülletään trükiti Leningradis (organiseeris keegi Kapõtin Interliikumisest). Tallinnas korraldatakse see küsitlus 3. märtsist kuni 17. märtsini töökollektiivides.
16.00. Nõupidamine Savisaare juures. Jüri Kraft püüab moodustada suurt poliitilist organisatsiooni – Töösturite Liitu, lülitades sinna ka osa liidulisi ettevõtteid. Kuidas sellesse suhtuvad Nugis ja Made? Edgar otsustas 15. märtsil korraldada Lohusalus liiduliste ettevõtete direktoritele saunaõhtu. Sinna peaks kutsuma Jevgeni Golikovi, et pidada Moskva sündmustest poliitiline ettekanne.
Räägitakse, et Sillamäe linnanõukogu saadik Stanislav Mahhorin hääletanud vastu. Pärast seisnud ta ühe valimisjaoskonna ees plakatiga „Andes referendumil poolthääle, keeldute te toetamast NSV Liidu Ülemnõukogu saadikugruppi Sojuz, pistrikke Alksnist, Koganit ja teisi, kes sooritavad vaikset riigipööret”.

26. veebruar, teisipäev

Täna sain Peterburi 15. veebruari ajalehe Nevski Kurjer. Ajaleht toetab liikumist „Demokraatlik Venemaa” ja Leningradi Rahvarinnet. Ajalehe korrespondent Lev Goldštein oli jaanuaris kolm päeva viibinud Tallinnas, vestelnud inimestega, kelle arvamused olid risti vastupidised, ja ette valmistanud terve lehekülje materjali. Kõrvaltvaataja järeldus on lakooniline:

Eestis ei ole sügavat ega ka teravat rahvustevahelist konflikti, kuidas meid ka vastupidises veenda ei püüta. Poliitilise vastasseisu olemus on hoopis teistsugune – võitlus käib totalitarismi ja demokraatia pooldajate vahel, vaba, suveräänse, iseseisva Eesti riigi eest.

Kella 13 paiku arutame Savisaare juures tema 2. märtsil Moskvas NSV Liidu demokraatlike liikumiste konsultatiivnõukogus peetava kõne teese. Pärast räägin talle Gorbatšovi nõuniku Georgi Šahnazarovi intervuust Spiegelile. Ta rääkis seal praktiliselt episoodide kaupa meie (etapiviisilisest) plaanist Balti küsimuse reguleerimiseks. Täpselt seda, millest mina ja Savisaar kirjutasime enne Pavloviga kohtumist. Teen ettepaneku koostada „Eesti küsimuse” reguleerimise detailne plaan ja saata see laiali kogu maailma valitsustele. Et Gorbile konkreetseid küsimusi esitataks. Käib kabinetis ringi. Hakkab ülesandeid jagama. Lähen kõnet kirjutama. Tekst saab valmis öösel pool üks. Mina ja Sergei Tšernov sõidame koju.

27. veebruar, kesknädal

12.00. Nõupidamine Savisaare juures. Teema ei ole teada. Osalevad Meri, Lauristin, Veidemann, Fjuk, Tamm, Leimann, Terk ja nõunikud. Savisaar loeb ette Eesti küsimuse reguleerimise plaani teesid (seitse alajaotust) ja jagab kõigile ülesandeid. Mina vastutan kuuenda alajaotuse eest – idapoliitika. Ma olen väga rahul. Ütlen Sergei Tšernovile: „Näed siis, mis sünnib ühe väikese artikli tähelepanelikust lugemisest.” Tähtaeg on karm – üks nädal.

13.15. Tuleb Jevgeni Vassiljev. Räägib, et piirivalveringkonna ülem pidas ohvitseridele kõne. Rääkis, et Baltikum astub Liidust välja. Nende hinnangul kestab see protsess ligikaudu seitse aastat. Kuid baase me siit välja ei vii. Maksame mis tahes renti, kuid sellest strateegilisest piirkonnast ära ei lähe. Kui nad seda ei soovi, siis tuleb jõudu kasutada ja nad NSV Liitu jätta. Niisiis peab moraalselt olema valmis relva kasutama. Komitee (silmas peeti KGBd) töötab pingeliselt. Rajatakse laiaulatuslikku agentuuri. Kui nad püüavad luua oma julgeolekuteenistust, siis meie agentuur blokeerib selle. Ta mäletab isegi kuupäeva – märtsi algul. Ei ole siiski mingeid ettevalmistuse märke. See oleks kohe tuntav. Nende väeosas on küsitlus täies hoos. Mõned hääletavad korraga kohe mitme mehe eest. Täielik asjatundmatus.
Kõik on valmis, et homme saata dessant lendlehtedega Kirde-Eestisse. Jevgeni Golikov kooskõlastas Moskvas Savisaare 2. märtsi esinemise demokraatide kongressil. Jeltsin ei esine. Savisaar parandas oma kõne teksti, eelkõige Vladimir Solovjovi ja Nikolai Berdjajevi tsitaate. Viimastel päevadel on ta väga reibas ja lõbus.

17.15. Artur Kuznetsovi kabinetis toimub kohtumine sotsialistidega Sotsialistlikust Internatsionaalist (hispaanlane, rootslane, inglane, prantslane), pluss neli saadikut Eesti Vabariigi Ülemnõukogu fraktsioonist „Võrdsete õiguste eest” (venelaste ja venekeelsete saadikute fraktsioon, kes Eesti viimases Ülemnõukogus pooldas Liidu säilimist ja Eesti jäämist NSV Liidu koosseisu. Moodustati 1990. aasta kevadel. Koosnes viiest saadikust, esimees – Pavel Panfilov, asetäitja – Sergei Petinov – toim.), pluss mina ja Sergei Tšernov. Marju Lauristin avab kohtumise ja lahkub seejärel. Tõlgib Tšernov. Kõneleb Zahharov, seejärel mina, „võrdõiguslased” püüavad mind katkestada, aga siis lähevad saali hääletama. Külalised jäid vestlusega rahule.

Kella 20.00 paiku lähen Savisaare juurde. Räägin, millest Vassiljev oli ette kandnud. Edgarit huvitasid eriti valimised. Otsustame homme leida eestlastest sõdureid, keda intervjueerida, aga siis kutsub ta väeosade komandörid ja ajakirjanduse enda juurde, ja küsib näost näkku.
Pakun välja, et sõjaväelastele võiks meelde tuletada paari teesi sõltumatute sõjandusekspertide ühiskondliku organisatsiooni Štšit tehtud kokkuvõttest, mis käsitleb käesoleva aasta 11.–13. jaanuari sündmusi Vilniuses. Esiteks, Vilniuse sündmused seisavad ühe pulga peal Nõukogude armee teiste kuritegelike aktsioonidega oma rahva vastu: Novotšerkassk – 1962, Thbilisi – 1989, Bakuu – 1990. Teiseks, sõjavägi kasutas padruneid kaliibriga 5,45, millel on konstruktiivsed iseärasused (kuul lõhkeb kildudeks), mis mitmekordselt suurendab inimese kannatusi ja on rahvusvaheliste konventsioonide järgi keelatud.

Ise peab meeles pidama sõltumatute sõjandusekspertide avaldatud kokkuvõtte teist lõiku:
NSV Liidu presidendi seadlusega 4. veebruarist 1991 on siseminister Pugole omistatud kindralpolkovniku aukraad, maavägede ülemjuhataja Varennikovi käskkirjaga avaldati „julge ja otsustava tegutsemise eest” tänu 107. motolaskurdiviisi isikkoosseisule. Nende tegevus on eeskujuks maavägede kogu isikkoosseisule.
Sellega meie jutuajamine lõpeb.

28. veebruar, neljapäev

11.30. Arutame Raivo Vare kabinetis sõjaväelaste hulgas küsitluse korraldamise küsimust. Matti Pedaku ülesandeks jääb leida eestlastest sõdureid, kes annaksid intervjuu. Seejärel räägin Andrus Ööveliga julgeolekuteenistuse loomisest. Välismaalaste variant – kõige halvem (ei tunne kohalikke olusid, nõukogude inimese mentaliteeti ja muud). Noori välja õpetada – liiga hilja. Aga alustada tuleb kiiresti. Seepärast peab tänase julgeoleku ja homse julgeoleku nimel kasutama „endiste” kogemusi. Aga kuidas saab neid usaldada? Sellele küsimusele praegu vastust ei ole.

13.20. Annan intervjuu Soome raadiole. Kõigil viimastel päevadel esitatakse samu küsimusi: „Kuidas te kujutate ette Eesti iseseisvuse taastamist? Kuidas hääletavad venelased? Mida Gorbatšov ette võtab?”

14.45. Savisaare kabinetis. Annan üle tänase teleesinemise lühikesed teesid. Uurib teksti, paneb kõrvale ja hakkab mind intervjueerima. Kolmkümmend minutit pressingut ja tal saab terve paberileht täis kirjutatud. Rahulolev. Küsib minult, kas Jeltsin laupäeval viibib demokraatlike liikumiste kongressi konsultatiivnõukogus. Ei viibi, sest on haige. „Kas ta on tõepoolest haige,” küsib Edgar.
„Haiguski, Edgar, on suur poliitika.”

Vladimir Juškin „Peaministri nõuniku päevik. Aprill 1990 – jaanuar 1992“, kirjastus Varrak 2016