Vikerkaar maski taga

Paljud meist elavad oma elu, nagu viibiksime maskiballil – lähme koduuksest välja ja “paneme selle ette”.

Mõnele meist on see lausa nii omane, et ei pane seda ise enam tähelegi. Küll aga märkavad seda meie lähedased, sest koos maskiga muutuvad pilk, hääl, kehakeel, sõnakasutus. Mis maskides siis nii väga on, et ka kõige vägevamad meist neid kannavad? Miks on nii raske olla nähtud sellisena, nagu me tegelikult oleme – koos oma nõrkuste, vigade, rõõmude ja muredega? Eriti kui meie ainuke tegelik vajadus siin elus on olla nähtud, kuuldud ja mõistetud.

Maskiballi külalised

Naljahammas, narr – keerame kõik naljaks. Naerame isegi siis, kui keegi räägib mingist kurvast sündmusest. Peaasi, et ei peaks tegelema ebameeldivate tunnetega, nagu kurbus, viha vms.

Arukas – meil on kõikidele küsimustele vastused, sest teadmatus tekitab liiga suurt ebakindlust. Pigem jookseme vestluse ajal kas või korraks WCsse, et kähku teemat guugeldada ja mingigi seisukoht võtta.

Tubli laps, päästja – saame kõigega hakkama ega vaja abi, sest kõik on kontrolli all. Elu läheb joonlauaga tõmmatud sirgjoones ainult üles ja edasi. Nõrkus ja abitus ei ole oodatud külalised.

Hea inimene – alati abistav ja hoolitsev. Peace, love and happiness. Tahame inimkonnale head, aga kodus pole mingit probleemi olla vahel sarvedega sigudik, peaasi, et see koduseinte vahelt välja ei imbuks. Kasutame spirituaalsust ja usundeid vahel sellekski, et tunda ennast ise hea inimesena, ja sulgeme silmad kõige muu ees. Eluterved nähtused, nagu keeldumised ja ebamugavate tõdede väljaütlemised, on tihtipeale välistatud. Me ei julge olla “halvad” inimesed.