Üks harjutus on iseäranis keeruline. Mida teha, kui võõrad immuunsüsteemile baktereid meenutavad, kuigi nad ei ole bakterid? Näiteks punased verelibled kannavad pealispinnal bakteritega sarnaseid proteiine. Tegelikult ründaks immuunsüsteem verd, kui ta poleks välilaagris õppinud, et meie verd ei tohi puutuda. Kui vereliblede välispinnal on A-veregrupi tunnused, võtame omaks ka teiste A-grupi verega inimeste verd. Mootorrattaõnnetuse või suure verekaotusega sünnituse puhul võib ju vajalikuks osutuda lasta oma soontesse voolata doonorverel.
Me ei saa vastu võtta verd inimestelt, kelle vereliblede pealispinnal on teistsugused tunnused. Immuunsüsteemile meenuvad otsekohe bakterid, ja kuna nendel pole meie verest midagi otsida, kogub immuunsüsteem ägeda vaenulikkusega kõik võõrad verelibled üheks klombiks kokku. Ilma soolebakterite käe all omandatud võitlusvalmiduseta ei oleks meil „veregruppe” ja me võiksime rõõmsalt igaühele võõrast verd välja jagada. See toimubki nii vastsündinute puhul, kelle soolestikus töötab veel vähe pisikuid. Neile võiks anda praktiliselt kõiki veregruppe, ilma et tekiks vastureaktsioon. (Kuna lapse verre jõuavad ema vere antikehad, kasutatakse haiglates kindluse mõtte ema veregrupi verd.) Niipea kui immuunsüsteem ja soolefloora on jõudnud teatud arengutasemeni, võib inimene vastu võtta ainult oma veregrupi verd.


Veregruppide tekkimine on ainult üks immunoloogiline fenomen, mille on põhjustanud bakterid. Ilmselt me enamikku veel ei tunnegi. Palju sellest, mida bakterid teevad, jääb „peenhäälestuse” valdkonda. Eri bakteriliikidel on immuunsüsteemile täiesti erinev mõju. Mõne puhul on kindlaks tehtud, et need muudavad immuunsüsteemi tolerantsemaks. Näiteks selle kaudu, et kannavad hoolt rahumeelsemalt toimetavate immuunrakkude ehitamise eest või mõjutavad meie rakke nii nagu kortisoon või teised põletikku alandavad ravimid. Nii muutub immuunsüsteem nõrgemaks ja väheneb tema võitlusvõime. See on ilmselt nende pisiolendite nutikas malekäik – nii on suurem võimalus, et ka nemad soolestikus välja kannatatakse.

See et immuunsüsteemi tegevusele õhutavaid baktereid leitakse noorte selgroogsete loomade (sh inimene) puhul just peensoolest, jätab ruumi spekulatsioonidele. Kas on võimalik, et need taganttorkijad aitavad meil bakterite asustustihedust peensooles madalamana hoida? Peensoole bakteritolerants oleks seega väiksem ja ta saaks seedimise ajal rahus oma tööd teha. Taganttorkijad ise ei käitu limaskestas viisakalt, vaid hoiavad kõvasti peensoolehattudest kinni. Samasugust kiindumust võib täheldada selliste haigusetekitajate juures nagu E. coli ohtlikud versioonid. Kui need end peensooles sisse seada tahavad, aga nende kohad on juba taganttorkijate poolt hõivatud, peavad nad tahes-tahtmata jälle ära minema.

Seda efekti nimetatakse kolonisatsiooniks. Enamik meie soolemikroobidest kaitseb meid seeläbi, et ei jäta vaba kohta halvaloomuliste bakterite jaoks. Peensoole taganttorkijad kuuluvad muide nende kandidaatide hulka, keda me ikka veel ei suuda kasvatada väljaspool soolestikku. Kas võime välistada, et nad meile isegi ehk kahju ei tee? Ei. Võib-olla kahjustavad nad mõnda inimest sellega, et ärritavad immuunsüsteemi liigselt. Palju küsimusi jääb sel teemal õhku.
Esimeste vastuste juures aitavad kaasa New Yorgi laboratooriumite pisikuvabad hiired. Nad on maailma kõige puhtamad elusolendid. Sündinud pisikutevaba keisrilõike abil, elu puhastusvahenditega ülevõõbatud pesas ja söögiks kuumas aurus steriliseeritud toit. Sellisel määral desinfitseeritud loomi looduses olla ei saa. Kes tahab hiirtega töötada, peab olema ülimalt tähelepanelik, sest juba pelgalt filtreerimata õhus võivad ringi lennelda pisikud. Tänu neile hiirtele said teadlased heita pilgu sellele, mis juhtub, kui immuunsüsteem täitsa ilma tööta on. Mis toimub soolestikus ilma mikroobideta? Kuidas reageerib treenimata immuunsüsteem haiguse põhjustajatele? Kas see erinevus paistab ka palja silmaga kätte?

Kõik, kellel on kunagi selliste loomadega tegemist olnud, ütleksid nii: „Pisikuvabad hiired on väga omapärased”. Nad on enamasti üliaktiivsed ja käituvad hiirte kohta silmapaistvalt ettevaatamatult. Nad söövad rohkem kui nende normaaltingimustes sündinud suguvennad ja -õed, nad vajavad seedimiseks rohkem aega. Neil on tohutu suur pimesool, kidur ja soppideta seedetrakt, kus on vähe veresooni ja immuunrakke. Suhteliselt ohutud haigusetekitajad saavad neist lihtsalt jagu.
Kui neile anda teiste hiirte soolebakterite segu, on järgnev täiesti hämmastav. Kui nad saavad teise tüübi diabeetikute baktereid, arenevad ka neil lühikese aja jooksul välja esimesed suhkrute ainevahetuse probleemid. Kui pisikuvabad hiired saavad ülekaaluliste inimeste soolebaktereid, muutuvad nad palju suurema tõenäosusega ise ülekaaluliseks kui normaalkaalus oleva inimese pisikumaastiku korral. Saab manustada ka üksikuid baktereid ning siis jälgida, mida need suudavad korda saata. Mõned bakterid suudavad suurema osa pisikutevaba elu mõjudest omal jõul olematuks muuta – nad väntavad immuunsüsteemi jälle täiskoormusega tööle, kägardavad pimesoole uuesti normaalsuuruseni kokku ja normaliseerivad toitumiskäitumist. Teised jälle ei tee midagi. On ka selliseid, kes pakivad oma oskused lahti ainult koostöös sugulastega teistest bakteriperekondadest.
Pisikuvabade hiirte uurimine on viinud meid tükk maad edasi. Me saame nüüd oletada, et nii, nagu meid mõjutab suur maailm, milles me elame, mõjutab meid ka väike maailm, mis elab meie sees. Asja teeb veel põnevamaks, et see väike maailm näeb iga inimese puhul natuke teistsugune välja.

Giulia Enders „Võluv soolestik. Kogu tõde ühe alahinnatud elundi kohta“, kirjastus Varrak

25aastane Saksa teadlane Giulia Enders võtnud nõuks lähemalt rääkida, kuivõrd tundlik, võluv ja tegutsemisaldis elund on inimese soolestik ning mil moel see mõjutab meie heaolu. Enders selgitab humoorikalt ja kaasakiskuvalt, mida uut pakub meditsiin ja kuidas me saame neid teadmisi igapäevaelus kasutada. Tema sõnum on lihtne: kui tahame end oma kehas hästi tunda, kauem elada ja oma eluga rahul olla, peame hoolt kandma ka oma soolestiku eest.
Soolestik on elundite seas see must lammas, millest rääkimine tekitab inimestes ebamugavust. Aga see on puhas valehäbi, sest nagu on selgunud ka viimase kümnendi teadusuuringutest, on ülekaal, tundeelu, allergiad ja paljud haigused sageli seotud just soolestiku mikrofloora tasakaalu häiretega. Kas me ei peaks selle kohta rohkem teadma?