Loomulik, et sa püüad teisele inimesele tema olukorras kaasa elada. Tänu sellele võimele, mis ülitundlikel inimestel tavaliselt on, tõmbad sa lausa võluväel ligi inimesi, kes tahavad sulle oma muret kurta. Mõne aja möödudes sinu sotsiaalsed energivaraud ammenduvad ja sellest on väga kahju. Oluline on teha valikuid nii selles, kui kaua aega sa teisi kuulates veedad ja milliste inimestega räägid, kui ka selles, mis teemal vestlus käib. Sinu energia saab tõenäoliselt otsa ja seepärast oleks parem suhelda inimestega, kes on sinu jaoks olulised või annavad sulle midagi vastu, või teemadel, mis on sinu jaoks tähenduslikud.

Ülitundlikel inimestel tekib side nendega, kel on sügav sisemaailm ja kes on täiesti käesolevas hetkes. Meie tunnetus on sügavam kui teistel. Kui koos on kaks tundlikku inimest, võib nende suhe muutuda intiimseks ja minna väga sügavale, kaugele sellest, mida kuulevad ja näevad teised. Selline suhtlus meid ei kurna, vastupidi, see annab meile energiat – isegi introvertidele, kes eelistavad ennast laadida üksinda olles.
Järgnevalt kirjeldan erinevaid strateegiad, mis aitavad paremini juhtida vestlusi ja panna paika piire kurnavate inimeste juures.

Tee pause

Mõnikord tunnen, et justkui upun teiste inimeste sõnatulva alla. Kui unustan teha pause, ei suuda ma lõpuks aru saada, mida nad mulle räägivad. Ma üritan pingsalt pinnale jääda ja soovin, et see lõppeks.
Võib olla oled sa olnud nii suure pinge all, et sa ei suuda enam leida väljapääsu. Sa oled ummikus. Lahenduse leidmiseks on sul vaja pausi, et end koguda ja mõelda, mida öelda või kuidas käituda.
Kasulik oleks eelnevalt läbi mõelda mõned strateegiad. Nii ei kuluta sa enam palju energiat, kui oled teistega koos. Järgnevalt mõned soovitused.
• Ütle vestluskaaslasele lahkel, aga kindlal toonil „Üks hetk“. Sa võid tõsta oma käe ja langetada pilgu. Niiviisi annad sa oma kehakeelega märku, et sul on mõttepaus. Võta selleks nii palju aega, kui vaja. Kui teine hakkab uuesti rääkima, tõsta oma käsi uuesti ja ütle: „Oota veel veidi.“ Võid lisada ka näiteks: „Mul on vaja hetk mõelda selle üle, mida sa mulle just rääkisid,“ või: „Mul läheb hetk, et oma mõtteid koguda, aga ma annan sulle kohe märku, kui jaksan sind edasi kuulata.“
• Või ütle: „Vabandust, aga ma ei suuda enam keskenduda.“
• End ebamugavalt tundes võid öelda: „Ma tunnen, et meie vahel toimub midagi, ja see tunne pole mugav. Ma loodan, et sa aitad mul selgusele jõuda, miks see nii on.“
(See on natuke tähenduslikum ja töötab tõenäoliselt siis, kui sa räägid kellegagi, keda sa hästi tunned ja kellele samuti meeldib katsetada teie suhetes erinevaid tasandeid.).
• Pane eelnevalt oma mobiilis äratuskell helisema ajaks, mil sa eeldad, et väsid. Kui see heliseb, võid öelda vestluskaaslasele, et pead varsti lahkuma.
Veendu, et tegu oleks dialoogi, mitte monoloogiga

Olles pannud oma mõtted ja tunded sõnadesse, pead saama tagasisidet, kuidas teine inimene tõlgendab sinu sõnu. Eriti oluline on see siis, kui sul on kalduvus endamisi pikka aega arutleda, mida teised võivad mõelda. Sellega kaasneb ka mõttevahetus. Vastasel juhul võid sa oma mõtted lihtsalt päevikusse kirjutada. Kui sa väljendad ennast tagasisidet saamata, võib see jätta tühja tunde ja sa ei tea, kas kulutatud energia oli seda väärt või mitte.
Toime on ka vastupidine: kedagi kuulates on oluline anda midagi vastu. Eriti oluline on see tundlike inimeste jaoks, kes leiavad end sageli kuulaja rollis. Enese väljendamine ei lase sul pingesse minna.

Kedagi kuulates võid sa vajada väikest pausi ja võimalust väljendada oma mõtteid ning selgitada, kuidas kuuldu sulle mõjus. Ainult kuulates ja kuulates võib lausa kõht kinni jääda.
Tee selgeks, milliseid vastuseid sa soovid anda või kuulda

Kui see, mida sa väljendad, on väga isiklik, vajad kiiresti tagasisidet. Kujutle, et oled just kellelegi öelnud, et oled väsinud ja kurb. Võibolla meeldiks sulle teada, kuidas teine seda tõlgendab, ja oleks abiks, kui ta ütleks midagi sellist nagu „Sa näedki väsinud välja“ või „Sa räägid endast avameelselt“. Ent kui teine vaikib, võid küsida: „Kuidas ma välja näen?“ Vastupidises olukorras, kui sina oled kuulaja rollis ja keegi jutustab endast sinule, võid küsida: „Tahad teada, kuidas ma sind praegu näen?“

Kolmandaks, sa loodad saada informatsiooni sellest, kuidas sinu sõnad teisele mõjuvad ja mida ta tunneb või kuidas neile reageerib: kas ta on rõõmus või pahane. Kui vastust ei järgne, võiksid küsida: „Kas minu sõnad tõid sulle mingisuguseid konkreetseid mõtteid?“ või: „Kuidas sulle tundus see, mida ma just rääkisin?“

Neljandaks, sa võid soovida, et vestluskaaslane paluks sul rohkem selgitada. Sellisel juhul võiks ta küsida: „Soovid sa sellest rohkem rääkida?“ Ent kui seda ei juhtu, võid öelda ise: „Mulle oleks suureks abiks, kui sa küsiksid minu olukorra kohta lisa.“ Vastupidises olukorras võid küsida: „Soovid sa, et ma esitaksin küsimusi, või eelistaksid sa sellest ise segamatult rääkida?“

Viiendaks, mis ei pruugi näida oluline, ent tegelikult on seda, soovid sa teada, kas sind on kuuldud. Mõnikord tekib sul küsimus, kas teised üldse kuulsid, mida sa ütlesid, või kuidas nad seda tajusid.

Selle väljaselgitamiskes võiksid küsida: „Võid sa oma sõnadega korrata seda, mida ma just ütlesin?“ Kuulaja rollis olles võid sa küsida: „Kas ma võin korrata seda, mida sa mulle just rääkisid, et me mõistaksime teineteist õigesti?“

Suhtlus neljal tasandil

Suhtluses on võimalik eristada nelja eri tasandit. Vaatame neid ükshaaval.

1. tase: seltskondlik, pinnapealne vestlus

Sellel tasandil teemad pidevalt vahetuvad. See on justkui õielt õiele lendav liblikas, kes peatub natuke siin ja natuke seal. Vestlusesse on aga kerge sekkuda või sellest taanduda. Seltskondlik vestlus on omamoodi kunst.
Ekstravertsed inimesed tegelikult naudivad seda kui kerget mängu. Üksteise üle on lubatud ka nalja visata. Ent paljudele tekitab see probleeme ja on väga keeruline. Sellisel juhul on abiks mõned seltskondliku vestluse põhireeglid. Sa võid lihtsalt kirjeldada hetkeolukorda, öeldes näiteks „Siin on külm“, „Sajab“, „Mis lõhn see on?“, „Väga maitsev“, „Need on väga ilusad kingad“ ja nii edasi. Paljudele ülitundlikele inimestele muutub selline pikaajaline vestlus kurnavaks. Näib, nagu täituks sinu kõvaketas mõttetu jamaga, ja sa igatsed midagi mahlamakat.
Ent seltskondlik vestlus on kasulik, eriti siis, kui sa puutud kokku kellegagi, keda sa ei tunne. Kerge vestlus on teerajaja. Oluline ei ole ilmtingimata see, mida öeldakse, vaid millisel toonil seda tehakse. Sa ehitad silda teise inimese juurde. Seltskondlik vestlus võib luua turvatunde tundmatus olukorras. Võimalike ühiste huvide leidmine aitab teisele inimesele läheneda. Teisalt on seltskondlikust vestlusest lihtne taanduda.

2. tase: huvi tekkimise tase

Sel tasemel on meil juba tekkinud ühised huvid. Me jagame oma seisukohti ja informatsiooni või räägime poliitikast, laste kasvatamisest või millestki muust, mis meid mõlemaid huvitab. Võib-olla saavutame üksmeele või langetame otsuseid. Mõned inimesed tunnevad end sel tasandil kui kala vees. Võib-olla nad naudivad uusi teadmisi või saavad energiat teistega vaidlemisest. Ülitundlikele inimestele sageli meeldib mõttevahetus ühistel teemadel, ent kui vestlus muutub tuliseks ja alatoon agressiivseks, ei tunne nad end enam hästi.
Seda taset nimetatakse ka rollitasemeks, mis tähendab, et me räägime oma tööst, elukohast, abielust jne. Väljendame end vastavalt teatud positsioonile või rollile. Ema rollis võib naine anda nõu lasteaiatöötajatele, meditsiiniõe rollis ravimite kohta või kunstniku rollis värvide kohta.
Mõnikord domineerivad sel tasandil need, kes usuvad endasse ja armastavad kuulajaskonna ees rääkida. Kui selline olukord sind ärritab, tuleks sul õppida eneseväljendust. Mõnes kontekstis võib sõnaõiguse saavutamine tunduda lausa võitlus, sest igaüks soovib sõna saada. Ülitundliku inimese jaoks võib see olla eriti raske, sest nad on liiga aeglased, haaramaks kinni võimalusest oma arvamust avaldada, või on nende jaoks teistele vahelesegamine ebaviisakas.
Tõenäoliselt tunned end vabalt olukordades, milles mõlemal . osapoolel on ühine huvi teineteist kuulata. Mõnes seltskonnas osatakse kuulata. Teises seltskonnas aga pole inimesed mõelnud sellele, kuidas ühe inimese sõnavõtt võib olla teiste jaoks häiriv. Sellele tähelepanu pööramine võib kaasa tuua muutusi. Sel tasemel sa tunnetest ei räägi. See juhtub kolmandal tasandil.

3. tase: isiklik tasand

Sel tasandil võime rääkida oma tunnetest ja kogemustest teatud teemadel või teiste inimestega. Kolmandal suhtlustasandil lubame kellelgi siseneda oma iskiklikku sfääri. Sa võid rääkida oma lapsepõlvest, abielust, suhetest kolleegide või perekonnaga. Sa võid rääkida kedagi taga ja jagada kuulujutte või aidata teineteisel jõuda selgusele, mida te millegi suhtes tunnete, kusjuures teisele oma tunnete avaldamine on samm edasi.
Sel tasandil võib sind ümbritsev õhkkond olla väga pingeline ja elav. Sa mõistad, et sul on kellegagi palju ühist ja et su sisemaailm ei erinegi teiste omast nii palju, kui arvasid. Oma sisemaailma jagamine kellegagi võib luua väga hea tunde. Sa tunned, et oled end justkui maha laadinud ja sind valdab kergustunne.
Kui see tasand tekitab sulle raskusi, tunned sa tõenäoliselt sisimas millegi pärast piinlikkust ja kardad sellest teistele rääkida. Mõnikord võib isiklikel teemadel vesteldes kuulaja rollis olek samuti tekitada ebamugavust, eriti siis, kui su vestluskaaslane arvab, et teist saavad pärast seda ülestunnistust justkui liitlased. Rahutuna või pinges on samuti raske teise inimese ülestunnistust kuulata.

4 tase: otsene side

Sel tasandil räägime sellest, mis juhtub nüüd ja praegu meie kahe vahel: mina ja sina, siin ja praegu. Mida me tunneme ja tajume teise suhtes. Selline otsene kontakt võib tekitada suuri pingeid. Nüüd alles mõistad, mida sa kellegi teise jaoks tähendad. See hellitab hinge. Just sel tasandil ütleb üks armunu teisele: „Ma armastan sind.“
Abikaasa, kes ütleb oma naisele: „Mul tuleb tahtmine ära minna, kui sa mind niimoodi vaatad,“ edastab oma sõnumi samuti just sellel tasandil.
Mõned inimesed ei jõua sellele tasandile kunagi. Mõned teevad seda vaid paaril korral elu jooksul. Ent need on korrad, mis jäävad meelde ning millele me ikka ja jälle mõtleme. Sellel tasandil suhtlemine võib olla samaaegselt nii hirmutav kui meelitav. Võib olla kardad sa nii otsekohese käitumisega teisele haiget teha. Või kardad sa ise haiget saada. Ent seda tasandit eirates võib sinu suhe kannatada rohkem ja muutuda igavaks ning elutuks.

Tuvastades, millisel tasandil vestlusega on tegu, on võimalik selgitada, miks mõned jutuajamised on sinu jaoks kurnavad, teised aga hoopis annavad energiat. Teades, miks mõni vestlus on sinu jaoks igav ja ärritav, on sul kergem olukorda muuta. Vestluse ühelt tasandilt teisele viimine võib olla olulise tähtsusega. Kui sul jätkub julgust liikuda neljandale tasandile, annab see uut energiat ja elavdab paigalseisvat suhet.
See mudel on lihtsustatud versioon tegelikust elust ega võta arvesse inimestevahelist mitteverbaalset suhtlust. Ülitundlikud inimesed suudavad sageli veeta teineteise seltsis täisväärtuslikult aega ka vaikides, sõnagi lausumata.

Ilse Sand „Armastades ennast. Teejuht ülitundlikele ja teistele õrna hingega inimestele“, kirjastus Pilgrim 2016

Raamatu autor on psühhoterapeut, teoloog ja endine kirikuõpetaja. Ka tema peab ennast ülitundlikuks ning tunneb end samuti justkui lõksus teiste, kiiretempolist elu elavate inimeste keskel, sest ülitundlikele inimestele ei sobi selline tempo. Samas ta teab, millist rõõmu valmistab oskus elada omas tempos ja kasutada oma sensitiivseid võimeid.

Ilse Sand on Aarhusi Ülikooli lõpetanud teoloog, kes kirjutas oma magistritöö C. G. Jungist ja Søren Kierkegaardist.
Ta on õppinud erinevaid psühhoteraapiameetodeid ning on Taani Psühhoteraapia Liidu liige. Töötanud mitmeid aastaid Taani rahvusliku kiriku all koguduse pastorina, on ta praegu tegev mentori, koolitaja, lektori ja terapeudina.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid