Vaatame Ruthiga telekast 11. septembri hommikuste ürituste ülekannet. Ühes Barcelonast kauges külas peab poliitikute koorekiht ilusaid kõnesid ja loetakse katalaanikeelset luulet. „Jah, nii korrektsed on nad kõik! Oi, kui hästi räägivad, aga näe meeleavaldusele ei julge tulla,“ sisistab Ruth läbi hammaste. Meeleavalduse lõpp-punkt on Ciutadella park, kus asub Kataloonia parlamendihoone. Seal annavad aktsiooni korraldajad rahvasaadikutele edasi sõnumi, et iseseisvuse nimel tuleks hakata astuma konkreetseid samme. „Varsti lendavad nad kõik iseseisvuse tuules! Need selgroota poliitikud! Nad lihtsalt ei kujuta ette, kui palju meid täna on. Kui neil on vähegi südametunnistust, saavad nad aru, et on kaotanud ühe suurpäeva meie ajaloos. Mõtle, isegi sina oled siin, et meiega koos võidelda, aga nemad ajavad ainult sooja õhku suust välja,“ jätkab Ruth solvunult. Kohalik poliitiline eliit on võtnud toimuva suhtes neutraalse hoiaku ja meeleavaldusel osaleda ei kavatse. Ühes on Ruthil kindlasti õigus: mitte keegi ei oska ennustada, kui palju iseseisvuse nimel marssivaid katalaane täna Barcelona tänavatele koguneb. Kõik bussid-rongid, mis 11. septembril Kataloonia eri otsadest piirkonna pealinna toovad, müüdi kahe päevaga välja. Poliitikute kõnede vahepeale näidatakse telekas linna piiril ummikus seisvate sõiduautode kolonni. Täna läheb veel märuliks!

Mirjam Johannes “Minu Barcelona. Mäe ja mere embuses”, kirjastus Petrone Print

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid