Vjatšeslav Tihhonovi haud. Foto Andrei Loitschenko/Wikipedia.

Lihtne töölispoiss Pavlovski Posadist

„Ma kasvasin üles tööliskeskkonnas, lihtsate inimeste keskel, kes hindasid oma maailma ja austasid iseeenast selles.“ Nii on Vjatšeslav Tihhonov hiljem öelnud oma põlvnemise kohta. Tema sünnikoht Pavlovski Posad on Moskva oblasti väikelinn, mis eelkõige tuntud tekstiilitööstuse keskusena. Seepärast pole imestada, et isa töötas kangavabrikus mehaanikuna, aga ema lasteaiakasvatajana. Elati vana kombe kohaselt mitme põlvkonnaga sõbraliku suurperena lihtsas kahekorruselises puumajas. Vjatšeslav sündis 1928. aastal.
Poiss oli koolis korralik õpilane, aga siis tuli suur sõda peale, rindejoon jõudis mitte kaugele Moskva alla. Isa pani Vjatšeslavi kutsekooli, ta sai kiirkorras treialiks ning läks sõjatehasesse tööle. 13-aastase poisi jaoks algas töömehetee varakult. Oli ka see aeg, kus ainukeseks meelelahutuseks karmil sõjaajal oli kino. Ning kusagil sel ajal otsustas kinost vaimustusse sattunud Tihhonov, et ta hakkab ka pärast sõda hoopis filminäitlejaks.
Oma vanemate rõõmuks astus Vjatšeslav 1944. aastal mehhaanikainstituuti ettevalmistuskursustele. Meie olema lihtsad inimesed, aga pojast saab insener! Ei saanud, järgmisel aastal, pärast sõja lõppu, sõitis Vjatšeslav hoopis Moskvasse ja läks filmiinstituuti (VGIK) sisseastumiseksamitele. Kui kursusele sissesaanute nimed ette loeti, siis Tihhonovi nime seal polnud.
„Ma ei saanud sisse ja nutsin kibedalt koridoris, Mind märkas õppejõud Boriss Bibikov Ta astus juurde
„Ma kasvasin üles tööliskeskkonnas, lihtsate inimeste keskel, kes hindasid oma maailma ja austasid iseeenast selles.“
Vjatšeslav Tihhonov
juttu ajama. Mind võeti katseajaga üheks semestriks.“ Vjatšeslav Tihhonov oli nii töökas ja andekas, et ta võeti pärast katseaega pärisüliõpilaste hulka. Samas jõudis talle kähku pärale, et tavalise töölispoisina on ta lihtsalt rumal. Noormees hakkas igal võimalusel lugema, ennast omal käel harima. Stalini ajal ja ka hiljem kultiveeris nõukogude kultuuripoliitika palju ainult ideoloogiliselt põhjendatud rämpsu. Kuid maailma ja vene klassika olid ju olemas ning läbi selle tulid Venemaal ka neil ülimalt ideoloogilistel aegadel esile suured lavastajad ja näitlejad. Tihhonov luges palju just klassikat.

Tema karjäär algas väga kiiresti ja hõlpsasti, 1948. aastal linastus „Noor kaardivägi“, kus kaasa mängis ka üliõpilane Tihhonov. Film sai portsu Stalini preemiaid ja võeti ka rahva poolt hästi vastu. Sama filmi ühte peaosa esitas Nonna Mordjukova. Tihhonov armus Nonnasse, nad abiellusid ja armastusest sai üks õnnetu abielu.

Vastandite kooselu muutus suureks konfliktiks

Vjatšeslav Tihhonov ja Nonna (sünnipäraselt Nojabrina) Mordjukova õppisid samal kursusel. Mis saab olla lihtsam, kui kaks päevast päeva kõrvuti tegutsevat noort inimest armuvad. Koos käisid nad ka „Noore kaardiväe“ võtetel, tagasi jõudes abiellusid. Tegemist oli kahe vastandliku inimesega. Tihhonov tuli töölisperekonnast, Nonna pärines Kubani kasakatest, üks kasvas üles tööstuskeskuses, teine staniitsas. Iseloomudest rääkimata. Vjatšeslav oli seesmiselt väga tundeline, väljastpoolt järjest enam tagasihoidlik, rahulik, väljapeetud, soliidne, kinnine. Justkui polnudki venelane. Nonna oli võimuka iseloomuga, temperamentne, terava keelega, armastas kära(ka)rikkaid pidusid ning teravaid stseene. Võis iga asja peale emotsionaalselt plahvatada. Mehest kolm aastat vanem Nonna: „Ta oli mul esimene ja mina temal samuti. Mis mees ta oli, alles lapsuke. Kui solvus, siis nuttis.“ 1950. aastal sündis neil poeg Volodja.
Tülid muudkui jätkusid, lõpliku paugu olevat andnud see, kui Tihhonov olevat jõudnud filmivõtetelt paar päeva varem tagasi ja tabanud naise kodust teise mehega. Siis pakkis oma asjad ja lahkus samal hommikul. Seda fakti ei ole küll Tihhonov kunagi kinnitanud, aga selline jutt tiirles nii vene filmirahva hulgas kui lõpuks ka ajakirjanduses. Seda aga mäletatakse hästi, kuidas ohjeldamatu Nonna alustas järjekordse filmi võtetel romaani noore näitleja Vassili Šukšiniga, demonstreerides seda avalikult.
1963. aastal Mordjukova ja Tihhonov lahutasid ametlikult pärast pikki tülisid ning tegelikku lahusolekut.
1968. aastal jõudis ekraanile romantiline film „Vaatame, mida toob esmaspäev“, lugu noore naisõpetaja armumisest 40-aastasesse ajalooõpetajasse Melnikovi, keda kehastas Tihhonov. Film läks väga menukalt, aga vähesed teadsid sel ajal, et Nonna pärast pikalt põdenud Tihhonovil oli tekkinud lõpuks oma filmikangelasega sarnane armulugu. Temagi oli pea nelikümmend, kui kohtas legendaarse Prantsuse filmi „Mees ja naine“ vene keelde helindamisel 24-aastast prantsuse keele õpetajat Tamarat. Nende suhe lõi kohe särisema ja peatselt nad abiellusid. 1969. aastal sündis tütar Anna. Vjatšeslav Tihhonov oli leidnud oma igatsetud vaikse perekonnaõnne, ta hoidis naist ja tütart nii väga, et seda teadsid ka kõik kolleegid.
Vaieldamatult oli Tihhonov palju aastaid üks nõukogude naiste suuri lemmikuid. Räägitakse, et pärast filmi „Seitsme tuule poole“, kus nad koos teise tõusva tähe Larissa Lužinaga peaosi mängisid, olevat ajaleheputkades Tihhonovi fotode peale tormi joostud. Oli sihuke aeg, trükiti nõukogude filmitähtede fotosid ja müüdi neid putkades. Samas hoidus staar ise seiklustest ja juhupruutidest, armastas lihtsat kodust elu.

Töölispoisist aristokraadiks

Ei saa öelda, et Vjatšeslav Tihhonovil oleks filmikarjäär kohe edukalt veerema hakanud. Pärast „Noort kaardiväge“ tuli näitleja Vjatšeslav Tihhonovil hulk väikeseid või tühiseid filmirolle. Kes mäletaks tublit traktoristi Matveid või vaprat madrust Viktorit? Kui, siis ainult sellepärast nad mõlemad olid kahes kehvas filmis Vjatšeslav Tihhonovi näoga. Sellist filmipahna kogunes näitlejal aastatega terve ports. Filmis „Igatsus“ (1959) ilmus ta vaatajate ette esimest korda nõukogude luurajana natsi-saksa ohvitserimundris. Kusjuures publikule meeldis Tihhonov kohe ka nendes nigelates filmides. Temas oli läbi elu fotogeenilist sarmi ja mehelikku tõmmet.
Päris filmikunsti jõudis ta siis, kui tuli Bolkonski. Vürst Andrei Bolkonski roll neljaosalises suurfilmis „Sõda ja rahu“ viis Tihhonovi automaatselt vene filmiajalukku. Nataša Rostova esimene valss ballil koos Andrei Bolkonskiga aga pani tuhanded tütarlapsed härduspisaraid valama. Kui kaunis paar!
Sellise suurprojekti filmimiseks on vaja mitmeid käivitajaid. Esiteks olid ameeriklased 1956 ekraanile toonud oma suurfilmi „Sõda ja rahu“, kus Henry Fonda mängis Pierre Bezuhhovit, Audrey Hepburn Nataša Rostovat ja Mel Ferrer Bolkonskit. Teiseks lähenes Borodino lahingu 150. aastapäev. Kolmandaks taheti kõrgeimal tasandil, N Liidu tollase kultuuriministri Furtseva isiklikul vedamisel, teha üks tõeliselt suurejooneline ajalooline nõukogude film ja just „Sõda ja rahu“, mis annaks ka jänkidele silmad ette.
Leiti rahad ja, mis veel olulisem tollases N Liidus, kõik muud ressursid, kuni tervete väosadeni, et teha tõeliselt panoraamne ja uhke film. Režissöör Sergei Bondartšuk oli väga andekas filmitegija. Film tuligi Lev Tolstoi kirjandusklassika vääriliselt suurejooneline ja võimas. Kinoteos sai parima võõrkeelse filmi Oscari, lihtne töölispoiss Tihhonov mängis briljantselt aadlikust aristokraati. Vjatšeslav Tihhonov ütles veel vanas eas: „Mu lemmikromaan on endiselt Tolstoi „Sõda ja rahu“, ma võtan ta ikka aegajalt kätte.“

Stirlitz tuli, et jääda

„Kui Stirlitz astub Berliini tänavatele, siis Moskva tänavad jäävad tühjaks,“ kõlas üks omaaegne nali. „Seitseteist kevadist hetke“ tuli, nägi ja võitis. Dramaatiline ja põnev sari karismaatilise peaosalise Max Otto von Stirlitziga jääb tänaseni oma žanri klassikaks. Seiklusfilmis on lubatud ka mitmesugused absurdsused, terve pika sõja Berliini staapides ringisagivad nõukogude spioonid ja kangelase uskumatud pääsemised.
Julian Semjonovi romaan „Seitseteist kevadist hetke“, mille põhjal kuulus seriaal vändati, ilmus 1970. aastal. Kohe alustati ka ettevalmistusi seriaali tegemiseks. Kokku kestsid filmivõtted ja montaaž pea kolm aastat. Tänapäeval oleks seda raske ette kujutada, et 12-osalist sarja tehakse nii kaua, kuid nõukogude ajal ei olnud selles midagi imelikku. Ideoloogiliselt vajalikule materjalile leiti nii aega kui raha. 11. augustil 1973, laupäeva õhtul, näidati Kesktelevisioonis esimest seeriat sarjast „Seitseteist kevadist hetke“. Sel sumbunud ja suletud ajal liikus info suuresti suust suhu ja üldiselt venelased juba teadsid, et tulemas on midagi erilist. Nüüd tagantjärele võib selle kohta julgelt kasutada äraleierdatud väljendit „kultussari“. Kõik inimesed N Liidus olid seriaali näinud ja Stirlitzi-teemalised anekdoodid tõrjusid troonilt senise lemmikkangelase Tšapajevi. Pärast sarja äravaatamist helistas Tihhonovile isiklikult Leonid Brežnev ja õnnitles.
Filmi režissöör Tatjana Lioznova („Kolm paplit Pljuštšihhal“, „Karneval“) jäi kahjuks tekkinud Tihhonov-Stirlitzi-maania varju, teda ei tuletanud keegi hea sõnaga meelde ja eks ta solvus. Nad ei suhelnud enam Tihhonoviga, kelle kohta tal muidu jätkus vaid kiidusõnu.
Vjatšeslav Tihhonovist sai ka nõukogude hierarhias esimese suurusjärgu täht. „Kui enam miski ei aita, siis aitab Tihhonov,“ olevat tol ajal kinorahva hulgas tiirelnud ütlemine. Ja Tihhonov aitas ka, kellel autoostuluba saada, kellel välispassi hankida. Ta ei muutunud upsakaks ega ülbeks.
Huvilistel tasuks ehk ka teada, mis ja kus „Seitseteist kevadist hetke“ filmiti. Enamik võtteid tehti paviljonides. Välisvõtted toimusid Dresdeni lähistel, seal vändati filmistseenid, mis kujutasid Šveitsi Berni ümbrust. Riias filmiti need stseenid, mis kujutasid episoode Tsvetotšnaja (Blümenstrasse) tänaval.
Üks väike vihje neilegi, kes peatselt Läti pealinna lähevad. Riia vanalinnas asub väikene tänav Jauniela, mis on igaveseks jäädvustatud Nõukogude filmiajalukku, sest Sherlock Holmesi sarjas asub just sellel tänaval 221B Baker Street, Holmesi kodu, ja teises kultusseriaalis „Seitseteist kevadist hetke“ kehastub see kena Riia tänav ümber Bernis asuvaks Blümenstrasseks, kus sõlmuvad spiooniloo olulised sündmused. Ka vähemtuntud filmides on seda tänavat kasutatud kui läänelikku dekoratsiooni. „Seitsmeteistkümne kevadise hetke“ Alpe filmiti Bakurianis, Berni loomaaia karupoegi aga võeti üles Thbilisis.
Pärast Stirlitzit tuli Tihhonovil veel hulk filme, ümmarguselt 40 rolli. Nende seas ka näiteks kirjanik Ivanovi osa väga südamlikus loos „Valge Bim mustkõrv“. 1979. aastal jõuab ekraanile dokumentaalfilm „Elukutse – kinonäitleja“ Vjatšeslav Tihhonovist. Temast on saanud elav legend ja klassik. Veel kord proovitakse Vjatšeslav Tihhonovi populaarsuse najal üks Julian Semjonovi romaan populaarseks seriaaliks teha: „TASS on volitatud teatama ...“. Tihhonov kehastab KGB kindralit Konstantinovit ja seegi sari leiab N Liidus palju vaatajaid. Kuid üks roll jääb kõrguma kõigi teiste kohale.
Stirlitzi populaarsus on jäänud Venemaal endiselt nii suureks, et 2008. aastal võeti ta veelkord ette ning vändati 16-osaline sari „Issajev“. Sellist nime kandis Stirlitz kodumaal ja uus seriaal jutustab noorest luurajast ning tema eluteest ning arenemisest kahe suure sõja vahel. Osa võtteid toimus Eestis, kus osalesid ka mitmed eesti näitlejad eesotsas Lembit Ulfsakiga.

Vaikne hääbumine

Uus aastatuhat kuulsale näitlejale enam palju rõõmu ei toonud.
Vjatšeslav Tihhonov on öelnud, et kohtus ühe oma aja kuulsaima teadjanaise Vangaga ja see olevat talle ennustanud, et ta lahkub siit ilmast detsembris. Aastaarvuga pani mööda, pakkus, et kusagil 2000. aasta paiku. Tihhonovi tabas infarkt 2002. aastal, pärast seda tema tervis enam ei taastunudki, mitmel korral viibis haiglas. 28. novembril 2009 viidi ta pärast järjekordset infarkti haiglasse, 1. detsembril tehti erakorraline operatsioon, aga millestki ei olnud enam abi. 4. detsembril kell 15.35 Vjatšeslav Tihhonov suri. Ta maeti Novodevitše kalmistule mitmete tuntud näitlejate lähedusse. Näiteks asuvad sealsamas Klara Lutško ja vaid mõni kuu varem surnud Oleg Jankovski hauad.
Aasta varem oli surnud tema esimene abikaasa Nonna Mordjukova. 50 aastat pidas Tihhonov oma esimese naise peale viha, aga enne surma jõudsid nad ikkagi ära leppida. 80 aasta juubelil sai Mordjukova endiselt abikaasalt õnnitluse ja vabanduse – siis juba televisioonis, Nonna auks vändatud dokfilmis kogu rahva silme all. «Nonna, ma olen süüdi, et sinu elu tuksi keerasin. Anna andeks... Mõtlen sinust ainult head, unustame möödunu.» Tundub siiski nii, et hinges ei andestanud Tihhonov teda petnud naisele kunagi, ka poja Vladimir Tihhonoviga suhtles napilt.
2005. aastal rõõmustas tütar Anna Tihhonovi: tõi ilmale kaksikud pojad. Üks sai ühe vanaisa auks nimeks Vjatšeslav, teine teise vanaisa auks Georgi. Uusi filmirolle Tihhonov enam vastu ei võtnud, ainsaks erandiks väike osatäitmine Eldar Rjazanovi filmis «Andersen. Elu ilma armastuseta».
Tihhonov oli üsna eraklik või teistmoodi mees. Lapsepõlvest peale käis ta algul koos isaga kalal, hiljem koos mõne sõbraga. Ta ei seltsinud juhusliku seltskonnaga, ei laaberdanud mööda pidusid. Hilisematel aastatel, kui filmirolle jäi järjest vähemaks, elas ta pidevalt suvilas, ja kuni tervis lubas, istus talviti paljude teiste meeste kombel paks kasukas seljas järvejääl ja viibutas sikuskat. Koos eluaegse sõbra režissöör Stanislav Rostotskiga, kelle paljudes filmides ta mängis, olevat ühiseid kalapüügipäevi kogunenud rohkem kui ühiseid võttepäevi. Oli terve teadliku elu Moskva meeskonna Spartak poolehoidja ja käis tihti soojal ajal jalgpallistaadionil ja külmal jäähokiväljakul oma lemmikute mänge vaatamas. Veetis palju aega oma uue perekonnaga, hiljem kiitis, et tütrepojad on tema elu lõpu suurim rõõm. See ei ole kindlasti kerge, olla suur staar, aga elada lihtsat tavalist elu.