Mööda jõeäärset kinnikasvanud rada liikudes jõudsime umbes pooleteise tunniga kõrgetest puudest ääristatud väikesele jõe kohal kõrguvale lagendikule. Seal avastasime augu lõkke jäänustega. Koht oli mugav ja otsustasime peatuse teha. Olime ka päris väsinud. Lõkkeaugus sobranud, avastas Mitka süte seest mitu veel sooja küpsekartulit. See leid meid ärevaks ei teinud, küllap olid kalurid siin pidutsenud. Veidi eemal põõsastes märkasin tublit lehtonni. Vaata aga – terve välilaager kohe. Kuidagi ei tahtnud sellest paigast ära minna, ja ega jõudu ka polnud. Õhtu oli saabumas. Tulgu mis tuleb. Sööme õhtust ja oleme öö ära, hommikul otsustame, mida teha. Ei ela siin ju ei Barmaleid ega kohe kindlasti mitte nuhkurid. Mitka asus toitu rätiku peale sättima, mina korjasin risu ja viskasin selle auku, kavatsedes süüdata lõkke oma viimaste hinnaliste tikkudega. Vaevalt jõudsin põlvili laskuda ja okstele peale puhumiseks kööku tõmbuda, et need tuld võtaksid, kui jõe poolt põõsastest ilmus kaks inimkogu, pikad kapuutsidega tuulemantlid seljas, saapad jalas, ühel kepp käes. Kes need olid? Tähtsad võmmid või kurjavaimu röövlid, metsakollid? Lõpuks ütles üks meestest, väiksem, pilusilm, mingi tundmatu aktsendiga:
„Tuli korratust ei salli. Lõke tuleb korralikult püsti laduda, siis põlema panna.“
Pärast neid sõnu tundsime nagu kutsikad, kõhutundega, et kuigi need pole päris tavalised onklid, pole siin karta miskit, kurja nad ei tee. Kogusin julguse kokku ja uurisin:
„Ega teie pole vohrast?“
„Kust võtsid, et meie vohrast oleme?“ küsis pikem mees kurjalt vastu.
„Neil ju sarnased mantlid seljas, kui nad ronge valvavad.“
Onud vahetasid pilke.
„Äkki olete kala- või metsamehed?“ jätkasin küsitlemist.
„Nii ja naa. Kujuta ette jah, et oleme metsavahid!“ vastas pikem mees. „ Kuidas te ise, nolgid, siia saite? Miks te siinkandis üksi ringi hulgute?“
„Eks me kargasime ära, oli vaja peitu minna. Vaarikamütsid ajavad meid jaamas taga. Aga ka enne seda panime trellide tagant jooksu.“
Jutustasin kõigist meie seiklustest: kuidas me kurja lagaši tamburist jalga lasime, kuidas sõjaväelased meid raudteejaamas miilitsa käest päästsid, et meile peetakse jahti, üle kogu jaama on teada antud, et kaks hulkurpoissi on jooksus, üks neist pime. Ootame ära, kuni oht möödas, siis võtame kaubarongi ja…
„Vaata, kui vilunud, kõik on neil välja arvestatud.“
Pilusilm käis katelokiga vee järel ära ja, tõstnud minu oksad lõkkeasemest välja, ladus hetkega uue lõkke ning süütas mingeid kive kokku lüües taela, selle abil aga puhus kogu lõkke lõõmama.
„Vahi, kui põnev! Sellist asja pole enne näinudki,“ imestasin mina.
Lõket süüdates korrutas pilusilm pidevalt:
„Vaata aga, jooksus nagad. Äi sa karda, äi meie miilits anna.“ Ja tegi pimedale pai. „Kus sie pihta sai?“
Rääkisin talle Mitka loo ära.
„Vähh, vahi raipeid!“
Pilusilm võttis oma mahukast seljakotist tüki kokkupressitud teed, mähkis lapi sisse ja tagus kivide vahel peeneks.
„Hiina tee, kasahh tõi, jood ää ja meel on hää! A mina hant, hante tiad? Metsarahvas.“
„Osavasti oskad tuld teha küll.“
„Tahad, õpetan?“
„Õpeta pealegi.“
„Hää, hää, joome tee, täna õpib, homme õpib. Kõiksepialt pimedale tee annab.“
Ta puistas teepuru kruusi, valas keeva vett peale, segas oksaraoga segamini ja ulatas koos tüki pekileivaga minu sõbrale:
„Joo, Mitjäi, Hiina tee on hää. Või et viha? Kussa sellega, et tee on viha? Joo ja harju, elu on viha, tee on hää.“
Pärast teejoomist algas tuletegemise õppus.
Püüan nüüd oma sõnadega edasi anda õpetust, mis mulle jagati kuuskümmend viis aastat tagasi Põhja-Kasahstani lähistel stepiäärses metsas.
Esimene, mida sa pead teadma: tuli allub päikesele. Puu tüvi tõuseb päikese poole. Ka tuli põleb tüve juurest kiiremini. Võtad kätte tüüka, oksa, palgi – vaata, kuhupoole selle tüvi jääb. Teine asi: tähtis on leida tulehakatis, eriti halva ilmaga. Hea tulehakatis on kasetoht. Veel on heaks hakatiseks kuivanud kuuseraod. Neid leiab alati tiheda kuuse alumiste okste alt. Mätsid kuivad kuuseraod kerra – ongi valmis. Vihmase ilmaga mõjub see tulele kui püssirohi.
Lõkketegemise viis valitakse vastavalt vajadusele ja ilmale. Kõige lihtsam ja kiirem on hantide halutuli, Siberis hüütakse seda vargalõkkeks, kuna see põleb ilma suitsuta. Vesi läheb sellisel lõkkel keema nelja minutiga.
Enne kui halud püsti panna, tuleb valmistada lõkke põhi – paksudest okstest, mis ei pea tingimata kuivad olema. Põhja tuleb laduda halukuhi – alates tüvest vastavalt päikese liikumisele, siis hakkab tuli katla ümber keerlema. Halukuhja alumine rida on paksudest okstest, ülemine peenematest. Sisse tuleb panna hakatis. Kui hakatis on süttinud, tuleb tema ümber ruttamata asetada nurga all uusi väikesi oksi, kuni halud tuld võtavad.
Metsarahvas oskab lehtonni või telgi soojenduseks laduda sellist lõket, mis pärast süttimist põleb ise ilma järelevalveta viis-kuus tundi, kusjuures niisked halud on siin isegi eelistatavamad. Selle lõkke alla kaevatakse koonusekujuline auk, palgid aga laotakse sinna sõõris, tüvi allapoole. Kõige märjemad ja jämedamad palgid jäävad august välja, kuivemad sissepoole. Kõige keskele pannakse kuivadest okstest pesa, asetatakse tulehakatis sisse ja põlema. Selline lõke põleb aeglaselt, ennast ise kuivatades, altpoolt kõrbenud palgid vajuvad koonust pidi alla tule poole. Kui selline lõke panna püsti teatud nurga all võrreldes tuule suunaga, siis soojendab ta terve öö telki või lehtonni ja peletab sääski eemale.
Hant näitas meile, kuidas metsas õigesti laagripaiku valida, et maa ei niiskuks, vaid jääks kuivaks, ja kuidas päikese järgi lehtonni püsti panna – et hommikul paistaks päike päitsist, õhtul aga jalutsist.
Tema käest saime teada, et tuleb otsida sipelgapesi – sipelgad valivad elusorganismi jaoks kõige ohutumad, kuivemad, kõige vähem niiskuvad paigad. Lehtonni võib püstitada sipelgapesa kõrvale, põhiline on, et ei tohi sipelgate radu lõhkuda. Ja siis ei rooma onni või telki iial uss, ei tule ükski puuk. Need raiped kardavad sipelgate lähedust.
Jälgides, kuidas käituvad linnud, sipelgad, mesilased ja muud elusolendid, saab metsarahvas teada, mis ilm tuleb, kas on ligidal eluase, kas läheneb inimene, ka ähvardab oht ja palju muudki. Panin handi näpunäidete järgi kõiki metsaelu reegleid appi võttes kokku ja punusin valmis vihmakindla lehtonni, mis eemalt meenutas jarangat.
Jahedail õhtuil tõmbasid onklid särkidele peale kitsenahast vestid. Selliseid riideid polnud ma varem kunagi näinud – neljakandiline tükk kitsenahka sisselõigatud peaava ja külgedele kinnitatud nööridega. Kui mehed onni magama pugesid, võtsid nad vestid seljast ja laotasid endale alla, karvad ülespoole. Märgates, et uurin huviga nende kehakatteid, märkis hant, et kitsenaha peale ei roni eales ükski madu ega satikas, pealegi on altpoolt tulev soe kasulikum kui ülaltpoolt.
Hommikuti läksid onklid oma kottidega kuskile ära, õhtul tulid jälle tagasi. Kes nad olid ja millest elasid, jääb mõistatuseks. Teadjamad inimesed, kellele olen hiljem sellest kohtumisest rääkinud, oletasid, et nad toimetasid edasi hašišit, tarnisid narkootilist ainet lõunapoolsetest steppidest põhja, tsoonidesse. Lühidalt, tegelesid üliohtliku alaga, mille eest tollal võidi maha lasta.
Hant võttis oma seljakotist välja tuleraua, -taela ja -kivi ning õpetas mind neid kasutama. Võttis nahkkotikesest takutatud sammalt ja keerutas minu nähes osavasti kokku varutaela, käskides kõiki tegevusi tema järel korrata, siis andis tuleraua meile päriseks.
Mitjai eest salaja tegi hant mulle selgeks, et minu semul on kopsud läbi ja teda tuleb hästi toita, kõige parem oleks aga linna pääseda ja Mitka kopsutohtrite juurde ravile saata.
Pealikuonu käskis pärast nende lahkumist päeval laager lahti võtta ja kaduda, muidu võivat tulla tõelised valvurid. Ta näitas meile kätte lagendikust kõrgemal kulgeva raja, mida mööda võis läbi metsa jõuda raudtee tagavaraliinidele. Piki jõge keelas tagasi minna. Ja neist, kui võmmidele vahele jääme, mitte üks piuks – pole kuulnd, pole näind, ei tea ka midagi. Enne lahkumist käskis meil oma lehtonn maha lammutada, oksad eri suunas laiali loopida. Nagu oleks siin olnud kalurid, mitte metsahundid.
Kohtumine metsarahvaga oli saatuse kingitus, vabaduses, metsas, looduses ellujäämise kool. Edasistes kodutu-vintsutustes säästsid handi õpetussõnad minu tervist.
Hommikul, kui omaenda lehtonnis ärkasime, olid nad juba läinud. Lõkkeaseme juures lebas uus puldanist märss ja jupp hüva nööri. Lõkkes aga ootas mitu küpsekartulit: pilusilm oli enne lahkumist veel korra heldust üles näidanud. Ilma nendeta, eriti ilma handita, hakkas meil kurb.

Eduard Kotšergini (sünd 1937) autobiograafiline romaan „Trellidega ristitud“ (2009) on lugu Poola päritolu poisist, kelle vanemad represseerib Nõukogude võim ja kes elab ühes Leningradi NKVD lastekodus, kui Wermachti väed Nõukogude Liidule kallale tungivad. Ta pääseb õnnekombel blokaadiaja näljasurmast – puust transpordilennuk viib ta üle Laadoga – ning satub kaugele Siberisse, kus veedab kogu oma varase lapsepõlve. Pärast 9. maid 1945 otsustab poiss, et sõda on läbi ja tal on tarvis koju ema juurde jõuda. Teadmata õieti, kus ta kodulinn Piiter täpselt asub, põgeneb peategelane lastekodust ja rändab ligi seitse aastat mööda raudteid, liikudes läbi kogu sõjajärgse Venemaa ning jõudes endalegi ootamatult Eestisse, kust ta pärast lastekodus ja koloonias viibimist viimaks koju saadetakse.
Lugeja ees avaneb läbilõige tollasest Vene ühiskonnast – hulkurite, kerjuste, rongivaraste, platnoide, raudteemiilitsate ja vene talupoegade maailmast. Maailmast, milles ellujäämine sõltub suuresti õnnest. Ja natuke ka oskusest mängukaarte meisterdada, või siis oskusest painutada vasktraadist Lenini ja Stalini profiile nii, et nad oleksid „nagu päris“.
Eduard Kotšergin on Peterburi G. Tovstonogovi nimelise Suure Draamateatri peakunstnik ja see on tema esimene romaani mõõtu raamat.
Aastal 2010 pälvis teos maineka Rahvusbestselleri (Natsbest) auhinna.

Eduard Kotšergin „Trellidega ristitud“. Petrone Print 2015