„Isale sai tegelikult saatuslikuks tema töötegemise viis. Tema looming sündis päevast päeva ikka üsna suurte läbielamistega ja ta piinles eranditult enne iga esinemist. Ehkki mingil hetkel poleks enam pruukinud. Aga nii oli ta loodud ja teisiti ei saanud. Muidugi ta tajus, eriti elu teises pooles, ka oma missiooni ulatust ja selle tähendust inimestele. Ta oli avanud justkui peidetud ukse, kust välja vaadates tajusid hoopis teistsugust maailma, kui seda ametlikult serveerida püüti. Oi, kuidas see valitsejatele ei meeldinud! Isa esinemisi aga võiksin võrrelda eksamisessiga, kus pärast järjekordset vastamist pole sul võimalik välja puhata, vaid ees ootab kohe uus katsumus.”

Nikita kirjeldas, kuidas Võssotski ei suutnud alailma uinuda pärast etendust oma Taganka teatris ja kirjutas siis öösiti laule. Hommikul pidi aga jälle vormis olema, et proovi tormata. Tema loomenatuur olnud selline, et pidi end vahetpidamata tagant piitsutama, justkui tundes, et talent kohustab. Vladimir Võssotski olnud isiksusena sedavõrd tugev, et kõikides oma rollides domineeris ta persoonina eelkõige ise. Näiteks legendaarses „Hamletis” tuli ta lavale kitarriga ja laulis Hamletist… omaenese viisi ja Boriss Pasternaki sõnadega.

Edasi lugemiseks: