Eile avalikustati haigekassa tellitud ja Maailmapanga tehtud analüüs, millest selgus, et Eesti tervishoiusüsteem ei suuda kroonilisi haigusi põdevate patsientidega efektiivselt tegeleda. Arvestades, et rahvas vananeb ja kroonilisi haigusi nagu astma, diabeet, südamepuudulikkus ja kõrgvererõhktõbi esineb järjest rohkem, on tulemused vägagi olulised.

2013. aastal käis eriarsti vastuvõtul 64 000 kõrgvererõhktõve diagnoosiga inimest. Maailmapanga analüütikute arvutuste järgi oli neist käikudest välditavaid 68%, mis tähendab, et 43 000 visiiti eriarstile võinuks olemata olla. Peamiselt käidi südamearsti juures, ehkki selleks ei pruukinud üldse vajadust olla.

Uurijad põhjendasid seda mitmeti. Patsiendid võivad sageli eriarsti perearstile eelistada, sest peavad teda pädevamaks – teisalt võib neil ka õigus olla. Peale selle soovivad haiglad patsiente vastuvõttudele kutsuda, sest rahastamismudeli järgi tasutakse neile ravijuhtude arvu põhjal ehk n-ö tükitöö eest.

Eestis käiakse arsti juures võrdlemisi sageli, täiskasvanu teeb aastas keskmiselt 6,4, kuid krooniline haige kümme visiiti. Kohtutakse küll sageli, aga krooniliste haigustega patsientidele ei tehta piisavalt uuringuid, mis on ravijuhendites ette nähtud (vt graafik). 
Kroonilistele haigetele ei tehta piisavalt uuringuid
Näiteks jääb igasugustest uuringutest ilma lausa viiendik diabeetikuid. Veelgi hämmastavam on aga see, et eriarsti juures ei uurita patsienti kuigivõrd põhjalikumalt. Seega on tekkinud olukord, kus paljud patsiendid lähevad eriarsti juurde, aga ei saa ikkagi sisuliselt paremat raviteenust. Sageli ongi nii, et patsient käib kõige rohkem paar korda eriarsti juures ja ajab siis uuesti asju perearstiga.

Paljud patsiendid lähevad eriarsti juurde, aga ei saa sisuliselt paremat raviteenust.

Et selline trend pole tegelikkuses sugugi naljaasi, näitavad andmed, mille järgi ei oleks koguni iga kuues haiglasse jõudnud krooniline haige sugugi pidanud sinna sattuma. Kõige rohkem tuli selliseid juhtumeid ette väiksemates haiglates, mis viitab sellele, et haiglaravi võib olla kättesaadavam kui arsti vastuvõtt. Teisalt on see süsteemile väga kulukas: 2011. aastal kulus Eestis haiglaravile 57% tervishoiukulutustest. See osakaal on palju suurem kui Põhjamaades või Lääne-Euroopa riikides (nt Saksamaal ligi 35%).

Järelravi napilt pooltele

Kuid isegi pärast haiglasse sattumist ei pruugi kroonilised haiged saada piisava arstliku järelevalve alla. Näiteks sai kolme kuu jooksul pärast infarktiga haiglasse sattumist pere- või eriarsti juures järelravi ainult 49% patsiente. Veelgi enam, selgus, et pärast infarkti haiglast välja saanud patsientidest üle poolte ei saanud haiglast kaasa ühtki retsepti, kuigi pärast infarkti on soovitatud tarvitada kolme ravimit. Haiglas veedetud aeg jääb paraku sageli ainsaks raviks.
Pärast infarkti haiglast välja saanud patsientidest pooled ei saanud haiglast retsepti kaasa.

„Aimasime ka ise, et ehk tahetakse meil liiga kergesti minna eriarsti juurde. Teine küsimus on see, kas esmatasandil tehakse kõike, et leida ja jälgida kroonilisi haigeid,” nentis haigekassa juht Tanel Ross. Ta lisas, et muutuda võiks pere- ja eriarstiabi tasandite erinev rahastamisloogika, mille üks tulemus on see, et eriarstiabi tegelikult ei aitagi. „Pikemas perspektiivis vajab kaalumist, kas meie praegused ostumudelid, mis perearstide puhul on eelkõige pearahapõhine ning eriarstide puhul suhteliselt lühikese ravijuhu põhine, tuleks krooniliste haiguste puhul kuidagi rohkem kokku tuua. See tähendab eriarstiabis mõnel juhul rohkem liikumist ravijuhu eest maksmise asemel tervikliku ostustrateegia poole,” sõnas ta.

Raskus perearstidele

Perearstide seltsi juht Diana Ingerainen märkis, et perearstide tööle tuleks kasuks see, kui nad saaksid oma nimekirja patsientide kohta kergesti ülevaate, kui palju on nende seas näiteks kõrgvererõhktõvega inimesi ning milliseid ravimeid ja kui palju on neile välja kirjutatud.

Arvestades, et arstid koguvadki terviseandmeid elektroonilisel kujul, võib nende esitamiseks vajalik arendus võtta ainult mõne kuu, lausus Ross. Muuseas näeb perearstide kvaliteedisüsteem ka praegu ette, et jõudsama krooniliste haigetega tegelemise eest saavad perearstid lisatasu. Maailmapanga uurijad rõhutasid analüüsis, et Eesti tervishoiusüsteem toimib paljude teiste Euroopa riikidega võrreldes hästi, aga perearstisüsteemi tuleks tugevdada ja krooniliste haigustega tegelemise raskus eelkõige perearstidele suunata.

Info liikumine on probleem

Tartu ülikooli professor ja kliinikumi sisekliiniku juhataja Margus Lember ütles pärast eilset Maailmapanga ettekannet, et peale paljude õigete märkuste ilmneb uuringust ka ebakõlasid.

Esiteks, uurijad on aluseks võtnud haigekassa statistika ja ravikoodid, kuid iga ravikoodi taga võib olla ka keerulisem juhtum, mis vajab eriarsti sekkumist. Teiseks on eri riikides perearstide osakaal erinev – Eestis moodustavad perearstid umbes viiendiku, aga näiteks Kanadas on pooled arstid just perearstid. Kui perearste on süsteemis rohkem, on mõistlik neile ka suurem roll anda. „Kuid informatsiooni liikumine on tõesti probleem,” nentis Lember. „Kui patsient ei lähe pärast haiglas viibimist perearsti juurde, ei saa ju haigla seda teada. Teisalt seda, et patsiente massiliselt ilma ravimiteta koju saadetakse, ma enda ümbruskonnas küll ei näe. [Uuringus] esitatu vajaks detailsemat hindamist ja arutamist ning vajadusel parandamist.”