See ei ole suhte kvaliteedi näitaja, kui inimesed magavad eraldi voodites või isegi eraldi tubades
Karmen ja Madis on abielus olnud juba ligi 25 aastat. Lapsed suured ja kodust läinud, suur maja vaid kahe päralt. Ei ole nad veel küll vanurid ega midagi, mõlemad natuke üle viiekümne. Aga ega see just esimene noorus kah enam ole ja tervisehädasid on ka mõlemal jagunud, õnneks leebemaid. Ühel hetkel aga tabas prouat tõsine seljahäda, mis kuidagi mööda minna ei tahtnud.
Mis kõige hullem: magada ei lasknud. Karmenil läks vahel tunde selja millimeetripealt õigesse asendisse saamisega, et valu sisse ei lööks. Selleks oli vaja muidugi kolme-nelja patja, mis igatepidi toeks sai sätitud. Ja et uinumine niigi raske, segas naist igasugune valgus, müra ja muidu sebimine. Kuni ühel õhtul, kui Madis voodis lambi valgel ajakirja luges, haaras naine oma padjad ja tekid ning tuhises tühjaks jäänud lastetuppa magama. Ja nii jäigi. Kuuks ajaks, pooleks aastaks. Valu oli juba ammu läinud, aga kokku ei kolitud. Ja ega eraldi voodites magades seda va vanainimeste asja kah just tee… Päevasel ajal saadi siiski omavahel endiselt hästi läbi.
„Nii mugav oli üksi voodis laiutada,” meenutab Karmen. Praeguseks ollakse jälle sõbralikult oma laias abieluvoodis koos. Karmen hakkas ühel hetkel nimelt kartma, et eraldi voodid võivad paari teineteisest võõrandada ja abielu lõhki ajada. Eriti, kui mees kah just kõige altim oma tunnetest rääkima pole ja ise naist tagasi kutsuma ei tule…
Kuidas selle eraldi magamisega siis asjad tegelikult on ja kas see ikka tõepoolest võib abielu kraavi keerata, aitas mõista Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku psühholoog-pereterapeut Siiri Tõniste.
Miks õigupoolest eraldi vooditesse kolitakse? Kas tõesti tahab inimene vanemast peast enda ümber rohkem hingamisruumi?
Seda peaks küsima tegelikult nende käest, kes niimoodi toimivad... Aga et hingamisruumi vanemana rohkem vaja oleks, seda ma ei usu. Vajadus olla teise inimesega emotsionaalselt turvalises suhtes käib läbi elu, see on inimese üks põhilisi vajadusi ja ei muutu vanemaks saades. Kui, siis pigem see vajadus vanemaks saades hoopis suureneb! Suureneb, sest ees seisavad või on juba käes tõsised muutused, pensionile jäämine näiteks. Kojujäämisega langeks justkui ära hästi suur osa mõttekat olemist, ja nii on inimesele kerge ligi hiilima tunne, et teda pole kellelgi enam vaja…
Nii et partneri olemasolu ja hästi toimiv paarisuhe muutub senisest veelgi olulisemaks – nii tähtis on teada, et mina olen tema ja tema minu jaoks olemas.
Kõigest sellest hoolimata kolitakse ikkagi vahel teise voodisse või teise tuppa.
Kui see juhtub, tuleb see pigem paarisuhtes pettumisest. Võib-olla just sellest, et mingil hetkel vajatakse partnerit senisest rohkem, aga teine seda ei mõista.
Tõsi, kindlasti on ju ka puhtmeditsiinilised põhjused ehk haigused, mille tõttu ühest voodist loobutakse. Kas või see, et partner on hakanud hirmsasti norskama. Ja osadel ravimitel on kõrvalmõjud, mis seksuaalset vajadust vähendavad.
Põhjuseks võib olla ka näiteks see, kui partnerite uneajad on erinevad: üks tõuseb varavalges ja läheb ka vara magama, teine on aga öösel kella kolmeni üleval ja magab võimaluse korral hommikuti kaua. Ja kui siis üks partner on väga kerge une ja erksa ärkamisega, võib see und väga häirida.
Aga see võib olla ka pikema lahkukasvamise tulemus. Ühel hetkel lihtsalt mõeldakse: miks ma siin voodis olen? Ja kohe tekib järgmine küsimus: mis see siis nüüd tähendab? Teise voodisse minemine võib olla demonstratiivne käitumine: lähen teise tuppa ja vaatan, mis nüüd edasi saab, kas teine kutsub mind tagasi? Aga võib olla ka nii, et pigem vormistatakse ära see, mis suhtes juba juhtunud on. Et elame koos nagu sõbrad ja meie vahel ei ole enam seda armastajapaari lähedust.
Aga selline niinimetatud sõpradena kooselu on ju ka võimalik?
On muidugi. Küsimus on vaid selles, mida see sõbrasuhe paarile tähendab. Võib ju ollagi nii, et ikkagi jagatakse oma elu, räägitakse „meiest”, mitte ainult „minast”. On ikkagi tunne, et ollakse paar, olgugi et füüsiline pool on jäänud tagaplaanile – ja inimeste vanemaks saades kipub see tihti nii olemagi, paar loobubki seksuaalsest läbikäimisest. Kui see ei löö mõra abikaasade emotsionaalsesse suhtlemisse, siis on selline sõpradena kooselu täiesti võimalik.
Miskipärast aga on väga paljud veendunud, et ilma seksuaalsuhteta ei jää abielu püsima.
Voodielu olemasolu ei ole mingi garantii, et paarisuhe püsib. Kõige tähtsam on, et partnerid omavahel oma ootustest räägiksid. Kui üks partner ei taha voodielu, aga teine tahab ja kannatab selle puudumise all, siis on küll oht, et kannataja läheb otsima kedagi teist…
Aga kordan: kui see asi on omavahel läbi räägitud ja emotsionaalne lähedus jääb, võivad inimesed ilma teineteisega armastust jagamata elada õnnelikult koos kuni surmani.
Mõnele on aga seks olnud üks tähtsam osa suhtest, seksuaalne vahekord on olnud viis, kuidas lähedane olla. Kui sellisest suhtest seksuaalne pool ära kaob, võib küll suhtel lõpp olla.
Oletame, et mingil põhjusel, näiteks tervislikul, on eraldi vooditesse kolitud ja lahusolek on kestnud kuid, siis on aga see põhjus ära kadunud, näiteks tõbi on üle läinud ja võiks nagu jälle koos magada. Kuidas aga tagasi oma vanasse kaheinimesevoodisse minna? See võib vist vahel raske olla?
Aga siin tekib küsimus – kas inimesed peavadki üldse koos ühes voodis magama? Sest põhimõtteliselt ei ole see mingi suhte kvaliteedi näitaja, kui inimesed magavad eraldi voodites või isegi eraldi tubades. Uni on väga isekas asi, unes on inimene nagunii üksi, ta on ära. Tähtis on magamaminemise ja magamajäämise hetk. Ja siin võiks olla mingi uinumise rituaal. Käige ja kallistage abikaasat, mis siis, et ta on teises toas, istuge voodi serval ja rääkige juttu, pange talle tekk peale, andke head-ööd-musi – kõik see rõhutab, et teine on tähtis ja kallis. Ja siis minge oma voodisse, kus saate hea unega rahulikult hommikuni magada.
Elukiri
