Siin on katkend raamatust: 

Vihm hakkab tasapisi vähenema ja läbi hõrenenud pilvede kumab kasvav kuu. Mõnikümmend meetrit eespool näen vasakul maanteepoolel mingit liikumist. Seal näib mingi tume kogu rohurindes liikuvat. „Küllap mõni vöölane,” mõtlen endamisi. Neid trehvab siin tihti, eriti veel öisel ajal. Tavaliselt ei lase nad ennast inimesest väga häirida ja taanduvad rahulikult alusmetsa, kui neile liiga lähedale sattuda. Liigun vaikselt kogu poole. Loodan endamisi, et ehk pole ta mind veel märganud. Lähemale jõudes tundub ta üheksavöölase kohta ebatavaliselt kõrge, mistõttu tekib lootus, et tegu võib olla millegi harukordsemaga. Kogu suundub rohurindest maantee poole ja kohe torkab silma, et tema liikumine on nõtke ja sujuv ning selline kulgemine erineb tavapärasest soomuslooma kohmakast vänderdamisest. Nüüd olen kindel, et sealt on tulemas midagi salapärasemat. 

Loom astub maanteele ja nagu tellitult taanduvad pilved kuu eest ja välja joonistub kõrgejalgse kassi sale siluett. Margai (pikksaba-pugalkass ehk Leopardus wiedii)! Seni olin vaid lugenud nendest jaaguari öise eluviisiga väheldastest velidest. 

Enamik elust möödub neil kaslastel öösel puuvõrades, jahtides väikeseid ahve, konnasid, sisalikke ja linde. Seda erakordsem tundub meie kohtumine öisel maanteel. Loom on mind nüüdseks kindlasti märganud. Ta peatub keset teed ja jääb mind valvsalt jälgima. Tema maagilised kassisilmad peegeldavad otsmikulambi kahvatut kuma. 

Ma ei suuda otsustada, kas peaks lambi välja lülitama või mitte. Kuna margai pole seni ära jooksnud, veelgi enam, tundub, justkui mõjuks mu otsmikulamp talle ligitõmbavalt või hüpnotiseerivalt, otsustan lambi põlema jätta ja liigun ettevaatlike sammudega looma poole. Hingamine muutub aeglaseks ja kõik meeled teravduvad. Tema täpiline kasukas sarnaneb miniatuurse jaaguari omaga: väike pea, suured silmad, sale kael ja pikad jäsemed meenutavad justkui graatsilist kassi kusagilt multifilmist. Loom on väikese koera kõrgune, aga saleda kehaehituse tõttu kindlasti märgatavalt kergem. Selline kehaehitus võimaldab hõlpsamalt puuvõrades liikuda. Margai on üks väheseid kaslasi, kes on suuteline oma pöidasid pöörama 180 kraadi ulatuses, mis võimaldab loomal puu otsast pea ees laskuda. Tänu pikale sabale saab peentel okstel paremini tasakaalu hoida. Olen lugenud, et margai on võimeline kerge vaevaga hüppama üle kolme meetri kõrgusele. 

Nüüdseks lahutab meid vaid ehk neli meetrit. Jään seisma. Mõtisklen pingsalt, kust kulgeb looma „valulävi”. Tahan võtta sellest kohtumisest kõik, kuid ei söanda lähemale astuda, sest kardan looma minema peletada. Tundub uskumatu, et olen juba nii lähedale saanud. Pulss on kiirenenud ja hingamine peaaegu seiskunud, vaataksin otsekui lumeinimest. Nii me vahime kuuvalgel kahekesi tõtt – tema, öine džunglikummitus, kes näeb ehk elus esimest korda inimest, ja mina, põhjamaalt pärit kahvanägu, kes otsib siit maailmanurgast midagi tabamatut ja päris kindlasti näeb oma elus esimest korda margaid. Mõnekümne sekundi möödudes lõpeb meie vaikelu: margai teeb kiirenevad sammud metsa poole. 

Astun talle järele, lootuses salapärasest loomast veel osa saada. Pime mets neelab kassi endasse. Jään esimeste puude all seisma ja mõistan, kuivõrd abitu olen selles keskkonnas. Tema tunneb end pimedas metsas kui kala vees, kuid inimese nägemismeel osutub siin kasutuks ja ühe eurooplase urbaniseerunud meelelaad ei ole ka kuidagi abiks. Hetke eest oli siin kass, kes kõndis omapäi, ja nüüd on ta jäljetult sulandunud tohutusse vihmametsa. Meie teed ristusid juhuse tahtel üürikeseks hetkeks, aga tean, et mulle jääb see kohtumine elu lõpuni meelde. 

Vihm on järele andnud ja naudin jalutuskäiku kuuvalgel maanteel. Kõikvõimalikud öised hääled on peale sadu taas võimust võtnud. Nagu ikka on häältekoor nii rikkalik, et tihti ei suuda ma arvata, kas parajasti häälitseb mõni imetaja, kahepaikne või putukas. Mitu tundi hiljem naasen kämpingupaika. Kasvav kuu heidab lagendikule kahvatut helki. Tuul on taandunud, kõik tundub vaikne ja rahulik ning loodus puhkab võimsatest sadudest. Generaatorimürin on ammu lakanud ja kõik siinsed asukad unenägudemaal. Astun vaikselt oma hütti, püüdes kriiksuvat ust summutada, et mitte segada Apentu pere und kõrvalhütis. Nad on mu öiste hulkumistega ammu harjunud ja ei pane seda enam tähele. Olen tänase õhtu üle õnnelik. 

Sergei Põlme "Minu Prantsuse Guajaana", Petrone Print

http://petroneprint.ee/raamatud/minu-prantsuse-guajaana/

Prantsuse Guajaana on Prantsusmaa ülemeredepartemang Lõuna-Ameerika kirdeosas. See on pindalalt Prantsusmaa suurim departemang, mis piirneb Brasiiliaga idas ja lõunas ning Surinamega läänes.Guajaanast sai Prantsusmaa asumaa 1604. aastal. 1946. aastal sai ülemere departemanguks. Prantsusmaa osana kuulub see Euroopa Liitu.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid