Haigla pereõde Aita: "Palju enam on stressi. Psühholoogi tööd on tulnud palju rohkem teha."
Pärnumaa Are valla pereõde Aita Sander on üks kümnest heast ja töökast inimesest, kes sai auhinna TV3 tänavusel "Eestimaa uhkuse" galal Tallinna Reaalkoolis. Aita ei ole teinud vahet tööajal ja vabal ajal, vaid on ka kodus alati inimesi aidanud. "Mul nimi ju selline," ütleb ta. Are elanikel on väga kahju, et Aita jaanuarist pensionile läheb.
Kas te olete kogu elus ühes kohas töötanud?
Ei, ma alustasin haiglas. Läksin 17aastasena Pärnu-Jaagupi haiglasse tööle. Seal oli vaja kõike osata ja teha - kirurgia, füsioteraapia, röntgen, nakkushaigused. Nii ma kogu aeg õppisin juurde ja arstid õhutasid ka, et õpi see ära ja õpi see ära. Olin ka operatsiooniõde. Siis 1962. aastal avati Ares velskripunkt. Peaarst Raivo Toots ütles, et sul on vastav haridus, mine sinna tööle. Nii ma sinna maale sattusin ja nii ma seal olen iseseisvalt töötanud. 1990ndate teisel poolel sai velskripunktist pereõenduskeskus.
Te olete siis vallas kõige tähtsam inimene, kes teab meditsiinist ja inimeste tervisest?
Seda ma ei oska öelda, ju ma siis olen. Haigla andis mulle väga hea baasi ja palju praktikat. Kui oled noor ja just koolist tulnud, siis ei oska niimoodi iseseisvalt otsustada ja tegutseda. Kui haiglas pead palju õppima ja erinevaid asju tegema, siis saad vajalikud kogemused.
Kuidas selle vabal ajal ja kodus töötamisega on?
Inimene tuleb minu juurde, sest kuhugi mujale tal minna ei ole. Ega ma teda ju tagasi saa saata. Ikka annan nõu või teen, mis on vaja teha, igasuguseid protseduure.
Kodus teete ka protseduure?
Jaa, ikka kodus ka. Nüüd küll enam mitte. Nõukogude ajal oli ju kiirabiutosid oli väga vähe ja need tulid välja erakordse juhtumi peale.
Mis on levinumad hädad, millega teie juurde tullakse?
Viirused. Kukkumised, igasugu väiksemad traumad, millega kohe Pärnu EMOsse ei minda. Mina siis annan nõu ka, mis edasi teha. Inimesed on aastatega targemaks ka saanud. Kui on suurem häda, siis lähevad ise Pärnu või kutsuvad kiirabi. Kiirabi on tänapäeval lihtsasti kättesaadav.
Ega te kodus lahasesse ju ei pane, kui on luumurd?
Ikka panen lahase ka, kui on luumurd. Mingit käepärast asja ikka leiab, ega ma lõnkuva luuga inimest ju minema saada.
Kas teid on ka keskööl üles aetud?
Eks ikka on, aga tänapäeval on need rohkem nõuküsimised. Vanasti, kui ma iseseisva velskrina töötasin, tulid ikka öösel koputama ka. Telefone ju 50 aastat tagasi peaaegu ei olnudki. Sageli auto tuli järele ja viis mind haige juurde. Need olid teistmoodi ajad. Juhtus, et lõpetasin töö vastu hommikut. Kõige rohkem on mul olnud viis väljasõitu öö jooksul. Hommikul kell 8 lõpetasin ja kell 9 alustasin uut tööpäeva. Kui ma oma tööle tagasi mõtlen, siis olen ikka kaua vastu pidanud. Ilmselt sellepärast, et mulle ei ole kunagi vastumeelt patsienti aidata. Ma saan väga hästi inimetega läbi.
Kas te vahel olete mõelnud, et oi kuidas ei viitsiks praegu haigega tegelda?
Ehk vahel harva, kui mul endal on olnud plaanis midagi muud teha, mingi vajalik tegemine. Aga kui inimene on hädas, mis siis ikka teha. Sellist asja ei ole juhtunud, et ma oleks lausa keeldunud. Ei meenu küll. Õnneks pole ma ise tõbine ka olnud, et ei saaks aidata.
Teie valda puudutas ju ka septembris 2001 metanoolitragöödia, mille tagajärjel suri 68 inimest. Kas teie ka nende inimestega kokku puutusite?
Jaa. Ma töötasin siis kiirabis. 16 aastat olin lisaks oma praegusele tööle ka kiirabiõde. Kaks aastat tagasi loobusin. Ma olin kiirabis tööl tol päeval 9. septembril, kui see lugu algas. Palju väljakutseid oli. Üks suri meil käte vahel ära. Püüdsime teda elustada, panime tilguti alla, aga ei õnnestunud teda päästa. Kohe me ei saanud aru, mis see põhjus oli. Üks külaelanik ütles, et nad jõid mustlaste käest ostetud viina. Kui Pärnu tagasi jõudsime, siis saime teda, et kõik kiirabiautod on sõidus ja mingi õudne mürgitus on. Seda öeldi ka autoraadio kaudu. Kilingi-Nõmme ja Tali poolt toodi väga palju inimesi. Siis mõtlesime, et ilmselt meie patsiendi surma põhjustas ka äge mürgitus. Seda veel siis ei teatud, et põhjuseks on metanool. Sel ajal viisid ka helikopterid juba mürgitatuid Tallinna.
Kas inimeste tervis on nende aastakümnetega kehvemaks ka jäänud või on hädad muutunud?
Ma ütleksin, et palju enam on stressi. Rahapuudusest, tööpuudusest. Psühholoogi tööd on tulnud palju rohkem teha. Vahel aitab lohutamine ka.
