Kuuekümnendatel oli Tartus mu naabritüdrukul tava kinkida mulle igaks sünnipäevaks kunstikombinaadi ARS portselanitoas valminud maalitud alustassiga kohvitass, millesse olid puistatud mõned trühvlikommid. Alustassi all oli alati paar Punase Koidu maitsetuid sokke. Ja kogu see krempel oli pakitud kenasti tsellofaani, pealt lipsuga kinni. Omavahel öeldes – nende sokkide pärast oli mul alati kohutavalt piinlik. Ja veel omavahelisemalt öeldes – neist tassidest on alles vaid üks. Teised läksid „ise katki”…

Kuuekümnendate lõpul sai mu isa 60. Tema sünnipäeva saak oli: 4 Nageli maali, 6 seinakella (sellised polüesterlakiga kaetud puitosaga ja kuldse pendliga), kaminakellad ja muidugi suur hulk nahkseid arvamus-, foto- jne albumeid. Lisaks sai juubilar 4 Vana Toomase laualampi. Ja – kui mälu ei peta – vist ligi kümme „Vana Tooma” stiilis seinalampi. Paraku on need kõik tänaseks kusagile kadunud.

Seitsmekümnendatel olin külaline tavalises eesti pulmas. Külalisi nii 100-120. Toona oli kombeks, et pulmapeo üks osa on avalik kinkide avamine. Tulemus: 4 serviisi kaheteistkümnele (kõik ühe ja sama dekooriga, Riia portselanitööstuselt, fajansist; komplektis 12 leiva-, dessert-, prae- ja supitaldrikut, supitirin kaanega ja kolm serveerimisliuda). Siis nii umbes 4 Tšehhi kristallist joogiklaaside komplekti, mõni vahvliküpsetaja ja 6 õliradiaatorit (kõik Tallinna tehase Volta nomenklatuurist). Estoplasti Vana Toomase lampe oli selles kingikülluses küll ka, ent mitu – seda enam ei mäleta.

Lisaks eeltoodud kinkidele on kaugest ajast meeles veel mõned lemmikud, mis saajatele rõõmu oleksid pidanud valmistama: üks juubilar sai 5 ahju ja kahe kütteplaadiga praadimismasinat üheks juubeliks; teine jälle 10 Tallinna Juveelitehases valmistatud tordilabidat. Siis veel elektriga veekeedukannud ja eriti naljakad elektriga kohvikeetjad. Aga väärt kingid olid ka elektriga käitatavad vahvliküpsetajad, elektri abil küpsetav imevidin „Tšudo”, hiina termos (aga ka Moskvast ostetud India- või Vene päritolu pumbaga termos) ning kiirkeetja „Skorovarka”.

Seitsmekümnendatel oli aga minu sõpruskonna tavaks kinkida üksteisele vahvaid karvaseid karusid-tiigreid-koeri-kasse ja häid raamatuid. Olgu öeldud, et karvaloomad on tallel meie majapidamisruumis ja lapselapsed näevad neid siis, kui tarvis. Raamatud seisavad aga riiulitel.

Kaheksakümnendatel läks asi juba rajuks. Mu hea tuttav sai pulmakingiks 4 väga suurt kasti. Igat kasti taris vähemalt neli meest. Ja kui kastid avati… Oh jumalaimet – igas oli värviteleviisor „Rubin”! Olgu öeldud, et need kõik vajasid kohe garantiiremonti ja pärast seda sai töökõlblikuks neljast vaid üks. Aga selliseid kinke said endale lubada muidugi vaid üksikud meie seast – sellised, kes võisid pulmaorkestriks palgata ansambli FIX.

Kaheksakümnendatel-üheksakümnendatel olid populaarsed kingid veel kunstikombinaadi ARS siiditrükis seinale pandavad pildid, UKU kootud vaibad ja sepised… Ent aina populaarsemaks muutus väike ümbrik, millesse kinkijad jõukohase summa raha panid. Kaheksakümnendate algupoolel olid need kupüürid enamasti rublad, kümnendi lõpupoole aga aina sagedamini kas FIMid, SEKid või USDd.

Mu oma lemmikkink aastast 2009 on mu lemmikarsti kink: 50 metallist eesti krooni, mis kümnekaupa paberisse rullitud ja mis mul tänaseni raamaturiiuli veerel seisavad.

Vana Toomase lampidega on mul aga mure: miskipärast on kõik isendid kadunud. Isegi meie Saaremaa kodu pööningult, kust asjad tavaliselt ei kao, ei leia ma neid. Seal vaid üks värviteleviisor…

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid