Võtan takso Tai Sengi avenüül ja ütlen juhile, et ta viskaks mind Väikesesse Indiasse, hotelli, kus ma saaksin viimaks ometi end lõdvaks lasta ja seljast võtta need ebamugavad ametlikud riided. Pintsak ja lips sellise ilmaga. Täielik naljanumber! Hommikul oli päikesepaisteline ilm, seejärel sadas vihma. Nüüd on kõik hall. Ja kogu aeg on tihkelt rõske ja lämmatavalt palav, kollakad puud ja pruunikasroheline muru auravad märjast.

Kuid suurema osa ajast ma ei vaata teed. Selle asemel teen märkmeid oma musta kaustikusse, mis on nüüd õhuniiskuse tõttu vettinud, nii et kõik lehed meenutavad tualettpaberit.

„On mitut sorti naisi ja mehi,” märgin ma, ikka veel närivalt armukade Tiigernaisele Epule tema viimase projekti „Kas süda on ümmargune? 2. osa” pärast, mis sai alguse kunagi siin lähedal Malaisia saartel tõsieluseriaali vändates. Vanad kired, armukesed, sõbrad, sugulased, abielumehed. Jah, need sõrmustatud ja kodustatud mehed – nemad hõõrugu kreemi putukahammustustele, parandagu tehnikat, krooksutagu titasid ja teenigu rohkem raha. Abielumees on konstant. Ta on ikka ja alati olemas…

„Hei, mida te kirjutate?” küsib taksojuht kähiseval vanamehehäälel.
„Ei midagi,” vastan mina ja löön märkmiku kinni.
„Paistab küll midagi olevat,” ütleb mees.

Vaatan ette peeglisse ja näen selle mehe nägu, kes mind sõidutab. Paksud mustad juuksed, hallid triibud sees, tukk ette lõigatud, valge särk ja sinine lips, kollakaspruun vest, pikad käsivarred, ei higipiiskagi kandilisel hiinlasenäol. Ta vaatab, kuidas ma teda vaatan.

„Kust te tulete, härra? Ameerikast?”
Kehitan õlgu. Ristan jalad. „Mis te arvate, kust ma tulen?”
„Hmm,” käivad targad hiina silmad ringi, „ma arvan, et Ameerikast.”
„Teil on õigus. Ja teie ise?”
„Peate silmas rahvust?”
„Mhmh.”
„Ah,” kaob pinge ta õlgadest, „ma olen sünnijärgne kodanik.”
„Singapurlane?”
„Jep. Kõik oma 60 aastat siin veetnud.”
„Kuuskümmend aastat?!”
„Me tean, ma tean,” naerab ta. „Keegi ei usu, et olen 60.”
„Nii raske on vanusest aru saada. Mu isa on 62. Ta näeb hea välja. Aga mõned ta sõbrad näevad välja nagu jõuluvana.”
„See on seepärast, et nad ei hoolitse enda eest. Nad töötavad liiga palju ja toituvad valesti.”

Mulle meeldib selle taksojuhi kõneviis. Selles on oma rütm, nagu trummi rat-tat-tat. Ja nüüd istume ummikus loomaaia lähedal. Vaimustav. Otsustan teda edasi küsitleda.

„Nii, aga mida te soovitate teha, et terveks jääda? Rohkem sporti?”
„Sport on tähtis, aga samuti toitumine. Ma tõusen igal hommikul üles kell kuus ja joon tassi kohvi. Kerge hommikusöök on kell kümme. Ka lõunasöök on mul kerge. Palju kiudaineid, puuvilju ja aedvilju. Siiski on vaja ka liha süüa. Keha vajab valku. Ilma valguta on jama, su lihased ei toeta sind. Ja magada on vaja piisavalt. Noorena kaheksa tundi. Vanemana kuus tundi.”
„Miks vähem? Ma arvasin, et vanemad inimesed magavad rohkem.”
„Kui vanemaks saad, muutub keha aeglasemaks ja puhkab päeva jooksul. See ei vaja enam nii palju puhkust. Oh, ja mõistust on ka vaja treenida. Igal õhtul lugeda. Ja hea, kui on olemas kaaslane, kes sind armastab. Teate, abielus inimesed elavad kauem ja tervemalt. Kõige suurem surmarisk on üksikutel inimestel.”

Liiklus on tihe nagu džunglis. Kõik need mustad taksod, nagu Inglismaal. Nad sõidavad siin Briti teepoolel ja kõik räägivad inglise keelt, kuid Inglismaa kohta on siin kuradi kuum ja metsik, aga ikkagi pole see ka päriselt Aasia, selline päris Aasia, agulites uitavate kanadega nagu Bangkok või Pekingi all-linn. Bangkoki õhk on paks suitsust, mis tuleb tänavatel olevatest grillidest, kalapeaämbritest, praemunadest, mangoviiludest, kookospiimajookidest, näljastest kärbestest ja värsketest koerajulkadest, mis päikese käes sulavad, aga Singapur lõhnab isegi tänaval nagu kontor.

„Kas teile meeldib Väikeses Indias?” küsib taksojuht.
„Oo jaa. See on metsik, eriti öösiti. Eile südaöösel käisin ma Mustafa Centre’is. Nii palju inimesi.”

See on tõsi. Väikese India linnaosas on kõik Indiast. Ka suurem osa inimesi meie hotellis on pärit emakesest Indiast, mõned neist äsja abiellunud, nii et naiste käed on üleni kaetud punaka võrgutaolise hennatätoveeringuga. India perede emalikud paabulinnulikult mitmevärvilistes sarides matroonid ummistavad lifte kirbe muskuselõhnaga. See pole halb, aga on võõras ja tugev. Nende ehted kõlisevad ja tilisevad, kui nad kõnnivad. Ühel päeval naeratas ujumisbasseini juures mulle üks india naine oranžis ja kollases saris. Ta oli nii pruun ja üles löödud oma puuviljavärvilistes riietes, mis heljusid kerges tuules. Nagu šokolaad, mis pakitud arbuusi ja aprikoosi. Sel naisel olid kõige valgemad ja sirgemad hambad, mida ealeski näinud olen, tema naeratus tundus mulle nii ehtne ja lohutav. Mulle meenus teda vaadates mu kolleeg Neetu, kiire jutuga ja terava keelega india päritolu Ameerika ajakirjanik New Yorgist, kes viskas tookord: „Kas sa ei teagi? Hindu tüdrukud on kõige suuremad lipakad.”

„…Aga meie Väike India erineb teistest Väikestest Indiatest,” jätkab samal ajal taksojuht. „Vaadake ringi, kui seal olete. Tänavad on puhtad. Teised Väikesed Indiad igal pool mujal maailmas, need olla räpased. Aga need hindud, kes siia tulevad, võtavad omaks Singapuri puhtusearmastuse.”
„Ja toit on nii hea. Vürtsikas ja magus. Ja puha taimetoit! Seda serveeritakse isegi banaanilehtedel. Ma võiks India toitu iga päev süüa.”
„Mmm,” ümiseb ta ja libistab sõrmi üle rooliratta. „Ja india naised on väga ilusad.”
„Peaaegu kõik naised on ilusad.”
„India naised on väga ilusad,” kordab tema.
„Olgu, tuleb tunnistada, et olen siin mõnd kaunitari näinud.”

Taksojuht hingab sügavalt sisse ja laseb õhu jälle hammaste vahelt välja. „Jah, india naised on teistsugused. Mõned neist on kenad. Mõned neist on ninakad. Aga mõned on jällegi üleannetud.”
„Üleannetud?”
„Jah. Üleannetud. Neile meeldib meestega mängida.”
„Kuidas te seda teate?”
„Mu naine Lata on hindu. Lata võib vahel olla väga üleannetu,” naeratab taksojuht.
„Te olete abielus hinduga?!”
„Jah, me Lataga oleme peaaegu 40 aastat abielus olnud.”
„Oh,” libistan ma sõrmega üle oma musta päeviku. „Loodan, et mina olen 40 aasta pärast ikka abielus.”
„Olete küll,” noogutab tema. „Ma saan aru, et armastate oma naist, selle järgi, kuidas te seda ütlesite. Aga abielu vajab palju pühendumist, rasket tööd. Suurt ja rasket tööd. Lata vanemad ei kiitnud meie abielu heaks. Nad olid tema jaoks abikaasa välja valinud. Minu vanemad olid ka vastu. Me pidime võitlema, et olla koos. Nagu ma ütlesin.”
„See vajab pühendumist,” ütlen mina.
„Mhmh.”

Liiklus hakkab nüüd taas liikuma, kuid tee ääres on ikka veel roheline. Heidan pilgu aknast välja. Iga puu näeb välja, nagu oleks istutatud, iga kivi oleks nagu kohale toodud ja paigale pandud mingi valitsuse plaani järgi. Singapuris pole mitte miski enam algne, ei hiinlasest taksojuhid ega nende hindust naised, ei Ameerika ajakirjanikud ega nende mustad märkmikud. Kõik metsikud tiigrid on tapetud. Kui ka kusagil on alles selle saare põliselanikud, siis mina küll ei tea, kuidas neid nimetatakse.

„On teil lapsi?” küsin ma.
Juht heidab mulle taas peegli kaudu pilgu. Ta näost ei paista mingeid tundeid. Ta köhatab kurgu puhtaks. „Me Lataga kasvatasime üles kolm last. Kaks poega ja tütre.”
„Niisiis on teil kolm last.”
„Jah, võib nii öelda küll. Kuid üks neist, keskmine, tütar, ei ole minu oma.”
„Ei ole teie oma?” Mu sisemus muutub raskeks, nagu oleksin kivi alla neelanud. See püsib seal valusalt paigal. Ma ei suuda uskuda, mida ma just kuulsin. „Ma ei saa aru.”
„Meil Lataga on kaks poega. Aga meie tütrel on teine isa. Inimesed arvavad, et mina olen ta isa, ja ma olengi igas mõttes. Aga ma tean, kes on tema pärisisa.”
„Oh,” hõõrun ma nägu ja vaatan aknast välja. „Kas läksite vahepeal lahku või midagi sellist?”
„Mhmh,” ümiseb taksojuht ja kohendab end, nagu valmistudes pikaks looks. „Singapuris töötavad inimesed kõvasti, teate küll. Inimesed töötavad kogu aeg kõvasti lihtsalt selleks, et püsida konkurentsis. Valitsus ütleb, et me peame püsima konkurentsis. Me võistleme Taiwani ja Malaisiaga. 1975. aastal läks mu naine Lata tööle RIPi, mis oli just avanud oma esimese tehase siin Singapuris.”
„ISS? Mis ISS?”
„International Integrated Semiconductor 1. Nad olid siin saarel suurimad tööandjad, kuni mitu aastat tagasi kolisid tootmise Chengdusse, Mandri-Hiinasse. Lata töötas seal.”
„Tehases?”
„Jah, te ilmselt teate, mis on pooljuhtide tehas. Ja kuna ta oli alles algaja, oli Latal raskeim vahetus. Ta töötas iga öö: kella kümnest õhtul kella kuueni hommikul. Kaheksa tundi. Siis ta tuli koju ja magas. Ma hoolitsesin meie poja eest, saatsin teda kooli. Aga Lata teenis rohkem raha. Me mõlemad töötasime siis väga kõvasti. Mitu aastat sõitsin mina taksot ja Lata töötas tehases. Terve päeva kõndis ta edasi ja tagasi pooljuhtidega. Mõnel hommikul tuli ta koju ja nuttis, sest ta jalad valutasid nii hullusti. Ma hõõrusin ta jalgu kreemiga, et teda aidata.”
„Hea abikaasa.”
„Mhmh. Lata ülemuse nimi oli Raymond Teo Tan Seng. Härra Seng. Ta oli vanem mees. Viisteist aastat vanem. Väga sportlik, väga energiline. Ja enesearmastaja. Hiljem sai temast tähtis poliitik Rahvaparteis. Räägitakse, et mõne aasta eest oli ta presidendikandidaatide kandidaatide nimekirjas, aga üht teist kandidaati toetas partei rohkem.”
„Oh.”
„Ma tean, et soovite teada, mis juhtus. Ma võin rääkida, sest me ei näe teineteist enam iialgi. Tol ajal hakkasin ma märkama, et Lata rääkis üha rohkem ja rohkem härra Sengist. Ta ütles „härra Seng ütles nii” või „härra Seng ütles naa”. Algul ei arvanud ma sellest midagi. Aga taksot sõites hakkasin ma muretsema. „Miks räägib Lata kogu aeg härra Sengist?” Lata on väga ilus naine imelise naeratuse ja sooja huumorimeelega. Mehed on alati olnud temast võlutud ja sellest pole midagi. Kuid see hakkas mulle muret tegema. „Miks ta räägib jälle härra Sengist?””

Ma neelatan, veidi liiga häälekalt, kuid ei suuda midagi öelda. Oleme nüüd tagasi kesklinnas, sõidame piki neid lõputuid avenüüsid poodide ja vilkuvate suurte ekraanide vahel, mis reklaamivad rahvusvahelisi kaubamärke. Tänavatel on nii palju noori inimesi, enamasti poekottidega, suurem osa naised, mõned hindud, mõned hiinlased. Nii palju inimesi, nii palju energiat. Ja kust nad kõik tulnud on?
„Ja mis siis sai?” küsin ma.
„Lata jäi rasedaks,” kehitas juht õlgu. „Rasedatel naistel on hormoonid. Nad võivad minna väga emotsionaalseks. Aga Lata oli liiga emotsionaalne. Ta nuttis. Lata anus mind, et saaks teha abordi.”
„Mida teie ütlesite?”
„Ma ei saanud aru. Meil oli siis üks poeg. Ma arvasin, et oleks tore, kui ta saaks õe või venna.”
„Aga naine soovis ikka aborti teha?”
„Jah. Ta käis peale. „Ye Ting, ma tahan aborti.” Ma küsisin, miks. „Miks tahad sa tappa meie last, Lata?” Ta ütles, et ei suuda hakkama saada vabrikutööga ja veel ühe lapsega. Aga ühel õhtul, kui me tülitsesime, karjus ta mulle: „Ye Ting! See ei ole sinu laps, see on härra Sengi laps!””
„Oh taevas. Mida kuradit te siis tegite?”
„Oli suvi. Ma võtsin poja, läksin kodunt ära ja me jäime mu sõbra JB juurde. Johor Bahru, teisel pool vett Malaisias. Siis helistas Lata mulle nuttes ja ütles, et ta jätab lapse alles. Ta püüdis mind veenda, et oli valetanud selle kohta, et härra Seng on isa, aga ma ei uskunud teda. Valetanud inimestega on see häda, et kui nad on juba valetama hakanud, siis polegi enam tõde, isegi kui tegelikult on. Aga ma armastasin Latat ikkagi väga. Ma tahtsin tema eest hoolitseda. Järgmisel kevadel sündis imeilus pooleldi hiina, pooleldi india tüdruk. Me panime tema nimeks ka Lata.”
„Väga armas.”
„Ja väga tark ka. Ta on nüüd mikrobioloogia õppejõud Nanyangi tehnikaülikoolis.”
„Ja härra Seng?”
Taksojuht kortsutab kulmu. „Ta on lihtsalt üks kaabakas, arvan ma. Tollest ajast peale on ta olnud abielus kolm korda ja lahutanud ka kolm korda. Ta viimane armuobjekt on noor poplaulja. No ma olen ta asjadega kursis, sest temast räägitakse pidavalt tabloidides. Sellistel meestel võib olla palju lapsi, aga vähesed neist meestest on isad, sest nad on liiga enesearmastajad.”
„Ja Lata?”
„Praegu on ta kodus ja hoiab meie lapselapsi. Meil on neid neli. Kaks poissi, kaks tüdrukut.”
„Ohoo. Palju õnne!”
„Mhmh, jah… Olemegi kohal, söör.” Auto keerab suure üle 20korruselise maja sissepääsu juurde. Nüüd on Singapuris taas päikeseline ilm, ja mu naine ja lapsed on ilmselt 17. korruse basseinis, või siis ühel neist India turgudest, mis on lähedal asuvatel tänavatel. Kuid kus tahes nad on, ei suuda ma ära oodata, millal saan neid näha ja oma higiste käte vahele haarata. Mu rinnus on pulbitsev, ärevil rõõmujoovastus. Ma olen just kuulnud kurva loo ja ikkagi lõppes see hästi. Tõeline õnn! Või mis…?
Kui olen taksojuhile maksnud, küsin tšekki. Ta ootab, et väike paber printerist välja tuleks, ja siis pöördub minu poole, et ulatada see mulle koos veel ühe paberitükiga, mis on pooleldi inglise, pooleldi hiina keeles.

„Siin on mu visiitkaart, söör,” ütleb taksojuht ja ulatab seda mõlema käega, nagu siin kombeks. „Kui te veel midagi vajate, helistage.”

Ma vaatan kaarti ja siis tema pruune silmi. Pärast seda lugu ootan, et need on niisked, mingigi emotsiooniga. Kuid need silmad on ikka sama rõõmsameelsed. „Tänan sõidu eest,” ütlen ma. „Ja loo eest. Xie xie.”
Taksojuht köhatab korraks ja vastab: „Pole probleemi!”

1 Rahvusvaheline Integreeritud Pooljuht (inglise k).
Justin Petrone "Reisikirju", Petrone Print 2014 http://petroneprint.ee/raamatud/reisikirju/