Villu Kangur kultusraamatust "Avameelselt abielust": Pehmes köites kõva sõna
„Avameelselt abielust“
Autorid Martti Paloheimo, Mauri Ruhonkoski ja Mirja Rutanen
Soome keelest tõlkinud Heino Mikk
Kirjastus Valgus, 1974
Vähe on nõukaaegset teabekirjandust, mis oleks korraga mõjutanud nii mitut põlvkonda kui „Avameelselt abielust“. Saati veel, et tegu oli tõlkeraamatuga. Too teos tarbiti enamasti kas kapsaks või seisab nii mõneski peres siiamaani riiulis ulme taga varjul.
Ka minu kodus on see nüüdseks ribadeks töötatud. Ent... seda tegi mu koer ja alles vähem kui pool aastat tagasi. Kirjutasin telesarjale „ENSV“ sketši sellest, kuidas Ats asendab salaja Sirje öökapil teatmeteose „Nõukogude Eesti“ kõne all oleva intiimõpikuga, et oma soikuvat suguelu turgutada. Mu ürgtungidega neljajalgse head maitset näitab vast seegi, et kaaned jäid täiesti terveks. Kuid kõik see, mis must-valgel kirjas oli, on nüüd niivõrd auklik, et mõtle või ise välja, kuidas lüngad täita.
Tänapäeval tundub taoline raamat muidugi paras huumor. Aga kust mujalt me siis ikka teada saime, et „suguelulised raskused noorte abikaasade vahel on sama loomulikud kui lapsel kukkumine käima õppides“. Selleks me ise – või meie vanemad – hommikutundideni raamatupoe ukse taga järjekordades tunglesimegi, et edasistel elu(t)öödel ei tasuks tunda valehäbi. Seksi asemel oli NSV Liidus ju parimal juhul vaid ballett, nagu tollases anekdoodis naljatleti.
Ometi tahaksin mälu järgi tsiteerida juba 19. sajandi lõpul ilmunud raamatut „Naiste peegel“. Igavesti mu ajju sööbinud vihje kõlab umbes nii: „Seeme läheb juuresmagamise järgi lapsekotta, sealt edasi ematrombeeti. Nõnda võib näiteks sugutatud emajänese ematrombeedis veel 48 tunni pärast elavaid seemneloomakesi leida.“
Pole mingit kahtlust: eestlane võiks teatud asjus küülikust koguni aktiivsem olla! Tänu soomlaste kaudu meieni jõudnud ootamatule avameelsusele siinmail see vilgas tegevus möödunud sajandi lõpul vast nii toimiski.
Kuulu järgi olevat „Avameelselt abielust“ ilmunud küll tugevasti redigeerituna, kuid iga õpik on alati teretulnud – kui ka targemaks ei saa, siis kinnitust oma harimatusele ikka. Ei maksaks aga unustada, et isegi tsensor tahtis vahepeal magada. Eestlastele oli sellest suur abi!
Selle väikese tarbimisõpiku väärtus peitub mitte niivõrd sisus kui üüratus tiraažis. Ka kordustrükk müüdi kähku läbi. Mõni ime – intiimelus kehtib põhimõte, et mida rohkem sa meki suhu saad, seda magusam tundub. Ilmas on ju nii vähe asju, mis kunagi läilaks ei lähe!
Kuid elu pole pelgalt raamat – tagasi seda ei lappa. Oi, kuidas kunagi sellele teosele tormi joosti! Tagantjärele on isegi kahju, et meie lapsed ei tea isegi seda, et omal ajal osati kaitsmeid parandada traadiga ja korgi sai pudelist kätte tühipalja nöörijupiga.
Sirvigem manuaale vähem, võib-olla jääks siis aega rohkem, et käsiraamatutetagi toime tulla. Inimene on ju leidlik! Ent vahel on meil elementaarseteiski elutõdedes väikest abi vaja. Loodan, et see ei kõla väga seksistlikult, kuid... kirjasõnast saab menuk vaid juhul, kui asja iva kukub kõigile üldtuttavasse, kuid pikalt täitmist ootavasse auku.
Elukiri, jaanuar 2013
