Villu Kangur kultusraamatust „Jutustus tõelisest inimesest“: Tagasi omade juurde.
Esmahetkel võib tunduda üsna jahmatav, miks valisin nõukogude ajal ilmunud suurepäraste raamatute seast järeltutvustuseks just käesoleva teose. Vastus koosneb kahest osast: tollasest ja tänapäevasest. Esiteks: „Suure Isamaasõja invaliide teenindatakse väljaspool järjekorda!“ Teiseks: puudega inimeste probleemidest pajatamine oli rahvaste vanglas tabu.
Kahekordne Stalini preemia laureaat Boriss Polevoi (kodanikunimega Kampov) oli muidugi üks kaval punane suslik. Ent pole kahtlustki, et „Jutustus tõelisest inimesest“ on tema parim teos. Maksim Gorki eeskostealusena võinuks ta hilisem elukäik kujuneda sootuks teisiti, kuid sõda tuli peale. Ja just sellele üldinimlikule õnnetusele rajas kirjanik oma õnne, sest sõitis tolle teema najal pea kogu oma edasises loomingus.
Tunnistan täiesti siiralt, et kooliaegsest kohustuslikust nõukogude kirjandusest lugesin selle raamatu pea ainsana kaanest kaaneni läbi. Sakslaste poolt alla tulistatud lendur Aleksei Meresjev, kes kahe lömastatud jalaköndi najal omade juurde tagasi komberdas, oli ju ikkagi luust ja lihast inimene, mitte sulepeast väljaimetud tegelane. Mis sellest, et ta perekonnanimi oli tegelikult Maresjev. See aga, et ta oma amputeeritud alajäsemetest hoolimata hiljem mitmeid lahinglende tegi, oli tõepoolest kangelastegu, kuid puhtalt inimlikus plaanis.
Vaevalt et keegi eestlastest seda raamatut enam sirvida sooviks. Sestap tuletan meelde Boriss Polevoi sõnu raamatu lõpuleheküljelt: „Pärast meie kohtumist tulistas ta Orjoli lähistel alla kolm lennukit ja suurendas hiljem, Baltikumi vabastamisel, oma lahingarvet veel kahe lennuki võrra. Ühesõnaga, ta tasus vaenlasele kuhjaga lahingus kaotatud jalgade eest.“
Ja jõudsimegi märkamatult selle juurde, miks neid ammuste üllitiste taastutvustusi ülepea kirjutan. Kõigi nendega on seotud ju mu isiklikud mälestused. Enamasti jaburad, aga ausad. Niisiis… jõudsime otsaga Baltikumi.
Mul oli kunagi tuttav leedulastest abielupaar. Mõlemad aatelised. Mõlemad töötud. Nad olid endale pähe võtnud, et okupante nad küll eales ei orja, ning keeldusid tööle minemast. Elatusid juhuotstest. Sellest sündis muidugi suur jama, sest tööpõlgurlus oli NSV Liidus karistatav. Ühel päeval said nad aga ootamatult rikkaks.
Selgus, et mu sõbra äi oli Suure Isamaasõja veteran. Oma tutvuste kaudu koukis ta noortele soodsa hõlptuluallika – raamatutõlke partisaniliikumisest. Tiraaž oli tohutu, vastavalt sellele ka honorar. Kui ma pärisin, kuhu aated siis nüüd jäid, vastasid nad: „Sellist punast paska ei loe ju nagunii keegi. Aga kommunistidelt tuleb ometi nende raha ära võtta, kui seda nii heldelt pakutakse.“ Sellest summast jätkus terve kolmetoalise korteri mööbliga sisustamiseks. Jäi veel ülegi. Väärib mainimist, et hiljem said neist Gorbatšovi armust ühed esimesed „kooperativnikud“. Ainsaks kohustuseks oli iga päev alltöövõtjatelt kilekottides raha vastu võtta ja uus toormaterjal üle anda. Paari kuu sissetulekust piisas, et muretseda perre kaks Žigulid. Mis neist nüüdseks saanud on, ma kahjuks ei tea. Meie suhe lõppes koos NSV Liidu lagunemisega.
Jalutu Meresjevi/ Maresjevi arvel aga sai ka kirjanik Polevoi endale jalad alla. Sest „Jutustus tõelisest inimesest“ ilmus esmakordselt 1946. aastal (eesti keeles 1947), aga ainuüksi seitsme aastaga oli seda trükitud juba 2,34 miljonit tükki. Teose võidukäik jätkus. Polevoi oli vist endalegi ootamatult komistanud millegi üldinimliku otsa, mis elas üle isegi stalinismi.
Kust jookseb piir fakti ja selle kirjapanija fantaasia vahel? Polevoi oli õnneks nii tark, et jõudis viimasel hetkel oma raamatu esmatrükile lisada ka järelsõna. Maresjev kuulis nimelt tulevasest raamatust alles raadio vahendusel, kui seal selle katkendit ette loeti.
Kõik, mida ma praegu soovin, on see, et elulooraamatud ei erineks mitte millegi poolest uurivast ajakirjandusest. Kuula ka see pool ära, kellest su jutt käib! Kahjuks tunneme tänapäeval nii mõndagi isikut sootuks teisiti, kui tema eluloo koostaja selle kirja on pannud. Õnneks on vähemalt meie riigis lõpuks asjad ometi sealmaal, et ka puudega inimesed võivad tunnistada nagu Maresjev: „Ma olen inimene, mitte legend.“
Liigagi sageli – jah, päris alatihti – on minu meelest suurim puue hoopis nende inimeste peas, kes on end täissöönute ja elust pakatanutena upitanud veendunud kommunistidest kapitalismi, kuid sealjuures ära unustanud, et sotsiaaltoetused ei tähenda sugugi mitte sotsialismi. Vahel õnnestuks ju isegi siis midagi ära anda, kui sul endal seda esmapilgul ei ole… Rohkem kõrgemat pilotaaži!
Elukiri, november 2013
