Villu Kangur kultusraamatust "Käitumisest": Hoiame lusikat õigesti!
„Käitumisest“
Autor Iina Aasamaa
Esmatrükk Eesti Raamat, 1965
(kordustrükid Valgus, 1968, 1970 ja 1976)
Kahjuks on kõikvõimalikud käitumisõpikud vist üks kiiremini riknevaid lektüüre maailmas.
Meenub seltskondlik koosviibimine, kus õnnestus tolle prouaga ligemale tunnike veini limpsida ja small talk’i viljeleda, sest ülejäänud seltskond tõusis äkki lauast ning asus peopaigas ringi kooserdama. Lastetuba ei lubanud mul aga daami üksinda konutama jätta!
Ei salga, et Aasamaa legendaarse käitumisraamatu esmatrükki üle aastate taas kätte võttes näis see pigem kui humoreskide kogumik – paneb rohkem muigama kui mõne Lutsu preemia laureaadi elutöö. Kummaline küll, kui kiiresti etikett pea poole sajandi jooksul muutub.
Ma ei vihja siin sugugi tolle raamatu eessõnale, ehkki sealt leiame järgmised read: „...kirjutamisel on kasutatud sotsialismimaade vastavat kirjandust, samuti varem ilmunud eestikeelseid kui ka kapitalistlike maade kaasaegseid ja vanemaid käitumisalaseid raamatuid, viimaseid kriitiliselt, kommunistliku moraali aspektist lähtudes.“ Ja juba esimesest peatükist avastame: „Nüüd sammub meie maa uute kõrgendike poole, kommunismi kõrgendike poole.“
Kõrgustest maa peale laskudes: igaks juhuks tasuks meestel ka tänapäeval püksinööbid avalikkuse ette ilmudes kinni hoida ja naistel seltskonda kaenlahabemega mitte ilmuda! Nii tegime me ka tollal ja ilma igasuguste kirjalike juhisteta. Ei saanud me üle ega ümber ka sellest, et kahvlit hoitakse vasakus ja nuga paremas käes; et pesu (kaasa arvatud naiste kombinee) on üks intiimsemaid rõivaesemeid ja seda ei ole viisakas lasta pealisriiete alt välja paista; et meeste taskurätik on naiste omast suurem ning et lauamuusikaks valitakse vaid kerged palad, mis on kooskõlas pidulaua meeleoluga...
Mida nende juhistega tänapäeval peale hakata? Eks ikka seda, et kui tihkad toidu manustamiseks mõnedes riikides nuga paluda (ja tegu pole sugugi pulgamaailmaga), oled vist tiba imelik; kui sulle tundub, et enamik teleekraanilt nähtud tibidest on veelgi paljamad kui su oma naine, oled ilmselt pervert; kui koged, et tatistad pidevalt paberisse, ei tee sa sellest maailma rohelisemaks; kui aga kelner ei keera nõmemuusikat isegi su tungivate palvetegi peale vaiksemaks, oled sa siinilmas arvatavasti eikeegi...
Kuid sirvigem nüüd Aasamaa õpikut edasi! Soovitan siiralt esmatrükki, sest sealt leiate Endel Palmiste möödunud sajandi kuuekümnendate klassikalised raamatuillustratsioonid. Vaadake hoolega: kas naisterahva „vulgaarsed poosid“ ajavad tänapäeval naerma või mõjuvad suisa ahvatlevalt? Ning mõelge sellele, kas seltskonnas, kus ümber teie laua on veel kolm inimest, võiks töö edeneda? (Tuttav nähtus suvalistest ajalehetoimetustest.) Ning seejärel aduge äratundmist, et „kaugekõne“ häirib kaaskodanikke? (Pildil on küll mees, kes mäurab üle uulitsa, kuid praegu on „kõned“ meil taskus ja me röögime infot kaaskodanikele kõrva rohkem kui kunagi varem.) Või kas pilt „Nii lauas käituda on väär“ ei meenuta oma kompositsioonilt teile „Püha õhtusöömaaega“? Selle vahega, et kolm jüngrit on vist baari napsi juurde tellima läinud.
Üritasin omavahel võrrelda selle teose kordustrükke. Ja ühtlasi aduda, millised muutused leidsid aset raamatu toimetamise käigus aastatel 1965–1976. Tulutu! Palju ei viitsinud, sest sain aru, et niinimetatud parandatud trükid olid lihtsalt eri toimetajate poolt kärbitud. Peamiselt padupunase eessõna piires. Raha seegi! Ilma neid üllitisi omavahel kõrvutamata poleks aga kunagi teada saanud, et teoretiseerivad tagurlikud kodanlikud teadlased arvasid, et kultuursus on päritav ja ainult üksikute looduse poolt eriliste vaimuannetega õnnistatud inimeste omadus. Kuid I. P. Pavlov õpetas, et see on meie isikliku elu protsessis kogutud reflekside süsteem. Selle jutu peale lõi mul lamp kohe põlema. Ila aga tilgub siiamaani. Ei kavatsegi veel niipea lusikat nurka visata. Huumor aitab elada!
Võib-olla polegi juhus, et tolle raamatu teise ja kolmanda trüki kujundaja oli Heinz Valk. Asi kiskus karikatuurseks nagunii. Ent siis äkki polnudki enam naljakas. Neljas trükk läks juba sootuks ilma illustratsioonideta.
Kuna ma selle teose eri aegade väljaandeid kodust üles ei leidnud (ju on siis endises elamises kasti pakitud), tellisin kaks saadaolevat trükki interneti teel Raamatukoist. Sekund hiljem ilmus sinna aga veel see kõige hilisem. Võtsin selle ka! Leppides topelt-kulleritasuga. Ja mida te arvate, mis juhtus? Järgmisel päeval oli mu kontole tehtud tagasikanne. Tänasin meilitsi, aga vastuseks lugesin: „Tore, meil vahel juhtub, jah!“ Järelikult pole meie postsotsialistlikul vingumisemaal inimlik käitumiskultuur sugugi kadunud! Kes ei usu, sellele võin õpetada Aasamaa õpiku abil raamatu lehitsemise esimest ja teist siiret.
Elukiri, juuni 2013