KUULA | Psühhiaater Anne Kleinberg: ainult sudokudega me oma elu ei päästa
Eesti Psühhiaatrite Seltsi president Anne Kleinberg räägib Eesti Naise podcastis „Iga naine on lugu“ sellest, et vajame lisaks vingetele eduelamustele oma heaoluks ka liikumist, lähedust, pause ja mõtiskelu ning on aeg avada uks uutele võimalustele vaimse tervise ravis.
Saates tuleb muude teemade hulgas juttu ka psühhedeelikumidega toetatud teraapiast: „Stigmade murdmiseks on vaja see teema lahti seletada. Ja teine oluline pool selle juures on see, et meil oleks vaja psüühikahäiretele laiemat hulka ravimeid, sest meil ei ole piisavalt palju võimalusi. Üks klassikalisemaid probleeme on näiteks ravimresistentne depressioon, mida esineb tervelt kolmandikul patsientidest ja mis maakeeli tähendab seda, et kui inimest olemasolevate ravimitega korrektselt ravides ei ole suudetud teda aidata, siis on vaja leida järgmisi lahendusi. Siis ongi psühhedeelikumid üks võimalus, näiteks ketamiiniravi on ka Eestis juba olemas ja seda saab kasutada.
Oluline on selle teema juures ka see, et kui kiiresti me saame raviefekti või kui palju peab ravimit koguseliselt kasutama, et efekt üldse saada – ehk siis kuidas vähendada näiteks ravimitega kaasnevate kõrvaltoimete mõju. Näiteks üks ebameeldivamaid kõrvaltoimeid väga levinud kasutusega SSRI-antidepressantide (selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid) puhul on seksuaalne düsfunktsioon – seda ei soovi ju keegi, kes tahab mõnusalt elada ja ka seksuaalselt aktiivne olla. Psühhedeelikumidega toetatud teraapias tuleb raviefekt kiiremini ja seda ei manustata igapäevaselt, vaid tehakse teraapiaseanss ja intervall on olenevalt juhtumist nädal-kaks. Selline uute nurkade leidmine on üks hästi oluline võtmesõna tervishoius.“

Arsti sõnul ei tasu ära unustada, et tänapäevaste antidepressantide tõhususe lagi on 60% juures ning tõhusamat tulemust annab ikkagi antidepressantide ja psühhoteraapia kooslus, kõige rohkem kombineerimine kognitiivkäitumusliku psühhoteraapiaga, mis on oma olemuselt oma toimetulekuviiside, mõttelaadi ja negatiivsete mõttemustrite muutmine. Väga olulised on ka eluviisiga seonduvad tegurid, nagu näiteks uni, toitumine, liikumine, head suhted.
Neuroplastilisuse olulisus
„Väga oluline võtmesõna on aju plastilisuse taastamine, sest trauma ja kroonilise depressiooniga inimesel on tihtipeale mõttemustrid ja enesekaemus justkui kinni jooksnud ja nad ei oska näha uusi lahendusi. Seal taga on väga maised põhjused: kui me oleme kroonilise stressi kütkes, siis ka meie närvirakud saavad kahjustatud ja meil on vaja paranevaid närviühendusi ning närvirakkude paranemiseks ka mingeid toetavaid aineid, mis aitaksid seda nihet saavutada. See ongi üks teema, milles psühhedeelikumid saavad aidata. Mitte ainult müstilist kogemust ja uut enesetaju luua, vaid ka reaalselt bioloogilise tasandi funktsionaalsuse paranemist toetada, sest meie aju tahab siiski vahepeal ka mingisuguseid ümberlülitusi,“ räägib psühhiaater kõnealuse valdkonna potentsiaalist, aga lisab ka hoiatuse: „Üsna levinud iseenda ravimine psühhedeelikumidega võib viia sellele rajale, et sellega tegelikult lõhutakse oma närvinärvisüsteemi ja närvirakke, nii et iseravimine võib kehvasti lõppeda, eriti kui inimesel on näiteks psühhoosi risk.“
Anne Kleinberg toob ühe olulise vaimse tervise tegurina välja liikumise: „Järjest rohkem on uuringuid ja tõsiseltvõetavaid sõnavõtte, mis räägivad sellest, et liikumine parandab aju neuroplastilisust. Aga mitte iga liikumine. Lihtsustatult on see mõttekäik umbes selline, et meie vanaaegne aju parandab ennast sellelaadse liikumisega, mis meenutab sellist mõõdukas tempos jahipidamist. Ehk siis et mitte kõige aeglasem kõnd ei aita meid, vaid selline kerge sörkimine ja aktiivse spordialad (mitte triatloni läbimine) kus sa ikkagi pead natukene pingutama ka. Selline liikumine parandab inimese vaimu, sest selle käigus vabanevad kehaomased mõnuained – endorfiinid.
Rääkides aju neuroplastilisusest, siis dementsuse vastu aitab seesama liikumine, aga eriti tuuakse välja, et näiteks tantsimine – näiteks mingite peotantsusammude meelde jätmine ja läbitegemine – ehk siis aktiivne liikumine ja mõõdukas mõtlemine. Päris ainult sudokudega me oma elu tegelikult ei päästa. Ilmselt ei rõõmusta see teadmine kedagi, aga nii see paraku on.“
Meil on vaja lähedust, pause ja mõtiskelu
Liikumine ja uni ja tervislik toitumine ja mis veel väga oluline – teine inimene ehk lähedus on need olulised tegurid, mis hoiavad meid elujõulisena. „Väga kõva depressiooni riskitegur on emotsionaalne üksildus ja siin tuleb ka meeles pidada, et selline sotsiaalne grupikuuluvus võib sind näiliselt päästa, aga kui sa tunned end selles grupis või ka oma perekonnas või suhtes üksildasena, siis see sind ei aita. Meie vaimset tervist toetab emotsionaalne lähedus, inimolendile on hästi oluline tunnete ja kogemuste jagamine – see taastab inimesi ja on üldse on üks oluline terve funktsioneerimise alus. Samamoodi nagu loodus kogu oma muda, lõhnade, mikroobidega. Ka tervislik toitumine on väga oluline ja et sa ei sööks liiga palju.
„Väga kõva depressiooni riskitegur on emotsionaalne üksildus.“
Mulle meenuvad viimasel Lastehaigla juubelikonverentsil esinenud Soome professori sõnad, et laps võiks olla natuke räpane ehk siis puutuda kokku loodusega, olla hästi liikuv, mitte üleriietatud ja ka pisut näljasema poole, et ta ei pea sööma kogu seda rafineeritud toitu meeletus koguses. Samamoodi on ka täiskasvanu puhul liikumine, mõistlik söömine ja ka kontakti hoidmine teiste inimestega ehk emotsionaalne lähedus need alustalad, mis aitavad meil end tervena hoida. Enne kui tormata ummisjalu ravimit hankima, siis peatu hetkeks ja mõtle, et ma teen enne need eluviisi asjad korda, mida ma ise saan mõjutada, juhtida ja doseerida.“ Ta lisab, et mitte ainult emade ja beebide vahel, vaid kõikide inimeste ja eriti näiteks vanurite jaoks on vaimse tervise jaoks väga oluline nahk-naha kontakt ja toetav füüsiline lähedus, näiteks kallistamine ja pai tegemine.
„Inimesed on nagu aplad loomad. Me tahame kõike kiiresti ja meie aju on selline, et me paneme tähele neid asju, mis on hästi tugeva stimulatsiooniga, näiteks dopamiin – see tuleb mõnuga, on hea tunne ja lähemegi õnge, meid annab niimoodi käima tõmmata. Aga kui me tahame tervemaks saada, eriti just vaimselt ja emotsionaalselt tervemad olla, siis täpselt sama palju kui neid vingeid kogemusi ja eduelamusi on meil vaja lähedust, pause ja mõtiskelu,“ tõdeb psühhiaater ning räägib saates pikemalt ka tänapäeva heaoluühiskonnaga kaasnevate nähtuste mõjust meie vaimsele tervisele ja heaolule.
Tänavu toimub üleeuroopalisele kodanikualgatusele Psychedelicare.eu allkirjade kogumine, Eestis on selle ettevõtmise partneriks sihtasutus TAIP (Teraapia Arenduseks ja Innovatsiooniks Psühhedeelikumidega), mille seminaril „Psühhedeelikumidega toetatud teraapia Eestis ja Euroopas“ pidas psühhiaater Anne Kleinberg väga huvitava ettekande „Uuenduste vajadusest vaimse tervise hoius“ psühhedeelikumide teema olulisusest, aktuaalsusest ja vajalikuses psühhiaatrilises ravis.
Anne Kleinbergiga tuleb Eesti Naise podcastis „Iga naine on lugu“ lisaks psühhedeelikumidega toetatud teraapiale juttu veel neurootilisest ühiskonnast ning vaimse tervise olukorrast meil ja mujal, loomuliku eluviisi ja aruka eneseabi olulisusest, päriselu inimkontaktide ja kogukonnatunde taastamise vajadusest, rahu tegemisest oma täiusliku ebatäiuslikkusega, noortest ja lastest ning hästitoimiva paarisuhtme võtmest.
*
Anne Kleinberg on laste-ja noorukite psühhiaater. Taigrtu Ülikooli arstiteaduskonnast on pärit ta psühhiaatria doktorikraad. Oma teadustöös keskendus ta peamiselt depressiooni levimuse, sellega seotud tegurite ja abi otsimisega seotud teemade uurimisele. Laste- ja noorukite psühhiaatrina on ta töötanud alates 2001. aastast. Suurema osa oma tegutsemisest on ta töötanud Tallinna Lastehaiglas, kus ta on ehitanud koos meeskonnaga üles Laste Vaimse Tervise Keskuse ning seda senini juhtinud.
Anne Kleinberg on üks Eesti Vaimse Tervise Poliitika alusdokumendi eksperte ja koostajaid, ta on olnud Eesti Terviseuuringu teadusnõukogu liige, ta on Eesti Psühhoanalüütilise Lasteteraapia Seltsi (EPLS) liige ja koolituskeskuse õppejõud, Eesti Pereteraapia Ühingu liige, Nordic Psychiatric Association’i juhatuse liige ning Eesti Psühhiaatrite Seltsi president. Anne on laste-ja noorukite psühhiaatria lektorina töötanud Tallinna Ülikoolis ja Tartu Ülikoolis ning aastaid tegelenud lastepsühhiaatria eriala edendamisega. Oma panuse eest Eesti rahva vaimse tervise edendamiseks on ta pälvinud ka presidendilt Punase Risti teenetemärgi.
Anne on kolme poja ema ja abielus muheda ehitusinseneriga, tema sõnul on nende pere üks kirglik kokkuhoidev kamp. Talle meeldib rahulikult raamatuid lugeda, purjetada, looduses jalutada, tantsida, huvitavatel teemadel arutleda ja süveneda.