Inimeste rikkus ja vaesus olenevad tegelikult inimesest endast rohkemgi kui riigi võimalustest. Kui mõtlen oma emapoolsele vanaemale, kes tuli maalt Avinurme kandist Tartusse elama ja hakkas tööle alles 49aastaselt, võin kaljukindlalt öelda, et ka kõige väiksemat palka teenides oskab kokkuhoidlik inimene ellu jääda. Niisiis, mu vanaema Helmi alustas tööstaaži kogumist alles 49aastaselt ja enne 75. eluaastat oli tal pension välja teenitud. Et ta töötas ülikooli profülaktooriumis lauakoristaja ja nõudepesijana, teenis ta Eesti kõige madalamat palka. Arvan, et ta palk oli 60 rubla kuus. Vanaema oli mu ema ainus materiaalne tugi, kellelt ta mõnikord kümme rubla laenas. Sest meie tolleaegsel neljaliikmelisel perel olid näpud kogu aeg põhjas. Mis siis, et isa igal palgapäeval emale kogu palga ära andis ja et ema töötas maaparandusvalitsuses terve elu tippjoonestajana.

Jaga
Kommentaarid